Kuidas keerukat kergesti taibata? (0)

Kuidas keerukat kergesti taibata?
Paljudel õppijatel on harjumuseks laiem teema või peatükk üksipulgi, alapunkthaaval endale selgeks teha ja meelde jätta. Kerge teema ja tuttava aine õppimisel on see talitusviis oma kohal; uue, keeruka ja vaevarikkalt omandatava materjali korral enamasti mitte. Kõike loetavat järjest mõista püüdes edeneb raske asja õppimine teosammul, huvi asja vastu raugeb aga masendavalt kiiresti. Kaotsimineva õpi­huvi kannul tärkab meis üha suuremaid kahtlusi oma taibu ja kesken­dumisvõime suhtes. Miski ei kahanda usku oma võimetesse enam kui korduva ebaedu kogemine. Ei kulugi enam kaua aega ja kätte on jõudnud punkt, kus pea lihtsalt ei võta enam vastu. Selleks et keeru ­list kergemini taibata, tuleks ületada sisemine tõke – tunne, et oleme pika taibuga. Probleem on selles, et vajaksime just keerukate ja raskete õppetükkidega tegeledes julgustavat tagasisidet, et oleme lahtise peaga ja liigume jõudsalt edasi. Siit lähtubki allpool tutvustatav õppi­mis­ taktika .
Kui omandatav aine osutub nõnda raskeks, et sellest arusaamine nõuab ränka vaeva, tuleks seada endale eesmärk sellest kas või m i ­d a g i olulist taibata. Teema või probleemi selgeks saanud üksikosadest on edaspidi märksa hõlpsam tervik kujundada, kui asja kohta on kogutud üksikteadmiste ja arusaadavate kohtade arvestatav miinimum. Niisiis peaksime rasketest kohtadest jagusaamiseks võtma õpetusest, teooriast, probleemist, tee­mast või ülesandest selle killu või tasandi, mis parajasti jõukohane. Samal ajal kui millegi keeruka enesele ühe korraga selgekstegemine ja meeldejätt nõuab visa pühendumist ja erksat vaimu, võib asja osa­lise mõistmiseni jõuda ka „puuduliku taibu” olukorras. Nagu öeldud, tuleb selleks probleemi või teema esiotsa haaramatus tervikus otsida mingi otsake või üksikosa, mis on jõukohane. Arvestagem, et õpiülesandest sõltu­valt läheb meil tarvis erinevat laadi vaimset ärksust. Me peame:

• materjali käsitlusest (põhimõisteist jne) aru saama
  
• märkama olulisi detaile
  
• taipama asja tuuma
  
• leidma info meeldejätu tugipunktid
  
• tegema üldistusi – nägema puude taga metsa
  
• arutlema kuuldu või loetu sügavama tähenduse üle
  
• tuletama õpitava mõistmiseks meelde varem omandatut
  
• talletama õpitava mällu
  
• koondama oma tähelepanu
  
• rakendama kujutlusvõimet
  
• kasutama oma kirjanduslikke, matemaatilisi jt võimeid.
  

Vahel meenutab õppimine edasiminekut lubava arusaadava järje – juhtlõnga või niidiotsakese – ülesleidmist, teinekord piltmõistatuse lahendamist, mõnel puhul pusle kokkupanekut, vahel aga vaevalist matka soisel maastikul . Mõistagi pole õppija vaimne vormisolek kõigis toodud näitajais kaugeltki alati vajalikul tasemel. Ent samas on harvad needki juhtumid, kus me pole kohe midagi mingil moel suutelised õppima: märkama, mõistma, eristama, võrdlema, ühen­dama, meenutama, meelde jätma jne. Seega peaks õppetunni taktika­line siht olema mingil ajahetkel (nt poole tunni jooksul) kooskõlas meie erksuse hetkeseisundiga – tähelepanu ja keskendumisvõimega. Seda nõuet kiputakse eirama nii üldhariduskoolis kui ka täiendus­kursustel; iseõppijat ei tohiks aga küll miski takistada seadma enesele just säärane siht, mis on kooskõlas ärksuse hetkeseisuga.
Niisiis, võtame tõeks, et me võime taibata ka seda, millest hetkel aru ei saa! Mõnegi õpiku või käsiraamatu lugemine takerdub juba seetõttu, et üldiselt üsna mõistetavas tekstis jääb teatav hulk mõtte­arendusi ja teooriaid arusaamatuks. Segaseks jäävate kohtade üheks põhjustajaks on muide seegi, et autor pole näinud vaeva teksti loetavuse tõstmisel. Juhtub, et ähmane, läbi­tungimatu idee või mõttearendus tuleneb sellest, et kirjatöö tegijal endal pole valgustatud valdkonnast selle detailides ja tervikus selget üle­vaa­det. Vahel on põhjuseks asjaolu, et lugejal jääb vajaka asja­kohas­test eelteadmistest. Mõnegi problem­valdkonna või arutlus­käigu taipamist raskendab tõsiasi, et toodud väidete ja esitatud järelduste sisu tekitab meis võõristust või äratab ebateadlikku vastuseisu. Mõistame ju kergemini seda, mis on vastavuses meie väärtuste ja tõekspidamistega ja millega me ole­me sisuliselt nõus; arusaamatust lisab aga aju kaitsepidurdus, mille otstar­beks on blokeerida teadvus võõra või ebameeldiva teabe vastu­võtuks. Tihti pole me kaitsepidur­ duse käivitumisest ise teadli­kudki, kogeme aga selgesti, kuis omandatav aine hakkab ühtäkki igavaks ning õppimine väsita­vaks ja vastumeelseks muutuma .
Vaistlik väljalülitumine leiab aset ka siis, kui rampväsinu seisun­dis püütakse midagi selgeks õppida. Ning ka siis, kui endale sea­takse (naiivsest lootusest tüütu asi ühe ropsuga kaelast saada) üle jõu käiv eesmärk: näiteks loetust kohe täies ulatuses aru saada ja samas see ka meelde jätta; grammatikaharjutus ilma suure­mate pingutusteta valmis teha jne. Aeglaselt edenedes saavutaks õppija vahest rahuldava edasimineku, ent just mugavat meelt teeniv kärsi­tus tekitab ikka ja jälle arusaamatuse ja valesti­mõistmise (nt keeletesti harjutustes) frustratsiooni. Blokeeri­tud teadvuse seisun­dis me küll loeme, ent ei mõista kuigivõrd loetava sisu, püüame palju meelde jätta, ent ei mäleta hiljem suurt midagi.
Arusaamist takistab veel mõni muugi asi. Näiteks see, kui õppides püüda mingit abstraktset tõde sõna-sõnalt mõista. Asjade täht-tähelt võtmise püüd on ka üks pikaldase lugemisviisi keskseid põhjusi. Mõne aine, teema, tarkuse omandamise teeb vae­valiseks arusaam, et tegemist on käsitamatult keeruka asjaga või et antud vallas lihtsalt napib andekust. Näiteks on arvutu hulk põhikoolide õpilasi kujun­danud endas ebateadlikult alaväärsustunde matemaatika suhtes.
Toome järgnevalt neli võtet, kuidas arusaamist halvavad kaitse­pidu­rid õppimisel maha võtta.

• Kui mõni peatükk või tekstiosa on väga raske, lepi sellega, et püüad lugedes kas või midagi endale selgeks teha: näiteks mõne seletuse, seaduspärasuse, väite, elulise näite jm. Ilma heitumata, et hulk loetust jääb kas uute mõistete või keeruka käsitluslaadi tõttu ähmaseks, tee endale siiski mõned olulised asjad klaariks. Keerukas selguseloomine meenu­tab olukorda, kus püüad pakaselise ilmaga võõra linna bussipeatuses jääkirmas klaasi alt lugeda linnajaoplaani. Tervet kaarti näha pole mingit lootust – jääloor varjutab suure osa skeemist. Ent see ei takista sind olulist taibata. Keskendu põhilisele! Kui suudad plaanil välja selgi­tada oma asukoha, soovitud sõidusuunas mineva magist­raaltee ning sobiva bussiliini numbri, oskad juba hädapärasel viisil orienteeruda, isegi kui kõik muud plaani detailid jäävad jääkatte varju.
  
• Ilma lugemistempot alla viimata tähista tekstis kõik ette­tulevad arusaamatud kohad. Kõige lihtsam on seda teha küsi­märgiga veerul. Veel tõhusam moodus on kasutada arusaa­matu märkimiseks lehekülje vahele pandud värvilisi paberi­lehti või kleepribaga varustatud Post-it järjehoidjaid. Kui oled lugemisega lõpule jõudnud, võta tähis­tatud kohta­dega leheküljed uuesti ette. Märkad ker­gendustundega, et mõnigi algul arusaamatu asi on vahepeal kui imeväel ise sel­geks saanud. Miks? Sest raamatu või artikli sisuline tervik aitas selle keeru­kate üksikosade mõist­misele kaasa. Me saame nüüd paljustki aru, sest mõistame, m i k s millestki teatud seoses juttu tehti, m i d a kasutatud mõistete või näidetega edasi anda püüti jne. Mõlgutades mõtteid selle üle, millisel eesmärgil, mis otstarbega õpikus või loengus teatud asju valgustatakse, kujundame õppimise endale samas ka mõtte­kamaks (igatahes kahandame taoti tek­kivat mõttetustaju!). Kui mingi küsimus või kitsam õpiühik on ikka veel segaseks jäänud, püüa sellesse uue ülelugemi­sega selgust tuua! Ent võid ka ses asjas targemalt tuttavalt selgitust paluda , teatmeteose appi võtta, teist samast aine­vallast kirjutatud raamatut lugeda või – kui tegemist on tervi­ku seisukohast teisejärgulise küsimusega – asjale üldse käega lüüa.
  
• Arusaamist hõlbustab see, kui annad lugema asudes või loengut kuulama valmistudes endale paar ainevalda süvenemist virgu­ tavat suunist:
  

• MIDA MA SOOVIN TEADA SAADA?
  
• MIS KÜSIMUSE MA PEAN ENDALE SELGEKS TEGEMA?
  
• MIS MUL TULEKS MEELDE JÄTTA?
  

Kui mõtled veidi järele, oskad ehk ette kujutada

• MILLEKS ANNAB ÕPITUT EDASPIDI KASUTADA.
  

• Enne uuele teemale üleminekut püüa luua endale asjast orien­teeriv üldpilt. Enamik õppijaid ei märka seda teha, üld­juhul võetakse kohustuslik teos lihtsalt ette ja asutakse seda otsast peale või valikuliselt lugema. Nii talitades taker­dub uuest asjast arusaamine ning palju aega kulub tarbetu ja teisejärgulise tudeerimisele. Ainevalla tervikpilti ai­tab kujundada temaatika ja probleemistiku eelnev piirit­ lemine . Siin võib abiks olla õppeprogramm, mille osi min­gi raamat katab, ent ka teose sisukord, aineloend, kokkuvõte ja nimeregister . Tervikpilti aitab luua raamatu silmav lap­pamine, kusjuures tähelepanu alla võetakse alapealkirjad, skee­mid, pildid, rasvases kirjas osad ja üksikteemade esile­tõstetud kokkuvõtted. Uuema aja õpikuis korratakse aine­käsitluse põhipunkte veidi teisendatud sõnastuses tihti peatüki või alajaotuse algul ja lõpul.
  

Teemaarenduse suuna mõistmine kõrvaldab õpihuvi kahandava kahtluse selles, m i k s on midagi ainekäsitluseks või õpetamiseks välja valitud ning käsit­le­takse teatud järjekorras, süsteemis ja seo­ses. Õpitavast arusaamiseks on meil tõepoolest aeg-ajalt tarvis saada ettekujutus ka aineloogikast ja temaatika seesmisest struktuurist. Kui see teose ülesehitusest ei selgu, aitab lappav ja silmav luge ­mine teksti loogika ise lahti mõtestada. Mõned inimesed ei malda ka romaane muidu lugeda, kui pole enne lõppu ära vaadanud. See polegi rumal talitusviis: kui me ei tõtta sündmustiku lõpu ootel enam kärsitult edasi, võime süvenenult nautida karaktereid ja kujundeid, filosoofilisi arutlusi ja looduspilte .
Niisiis on õpitavast teemast saadud tervikmulje, loetava teose üles­ehitus, ainekäsitluse laad ja praktilised soovitused selle abstraktselt teoreetiliste ja segaste osade mõistmisel toeks . Õpihuvi ei tõsta mitte üksnes uute teadmiste vajalikkuse mõistmine, vaid ka aine õpe­­tamisviisi asjalikuks pidamine ning selle äratundmine, et õppija ise toimib nutikalt ja loovalt.

• Kasuta õppides värvipiiatseid ja markerit! Kui raa­mat kuu­lub sulle, oleks lugemisel soovitatav teksti märgis­tada. See tuleks kasuks nii loetavast kiire arusaamise , raamatu hili­sema kasutamise kui ka loetu mäletamise seisukohalt.
  

Mõned juhtnöörid:

• tee lehekülje veerule oluliste ja üllatavate kohtade juurde hüüu­märk ja vaieldavate väidetega kohakuti küsimärk;
  
• märgi veerul püstkriipsuga ning tekstis allajoonimisega kõige olulisemad ja sisutihedamad kohad;
  
• tähista markeriga kesksed võtmesõnad (2–3 igal lehe­küljel), mille silmamine, meenutamine aitab hoobilt teksti sisu mõista või seda mälus taastada. Fluorestseeritud värv­aine võimaldab hiljem raamatut lapates huvipakkuvad kohad kähku üles leida. Kui sul on mitu eri värvi mar­kerit, võid värvidele anda kindlaid tähendusi:
  

PUNANE – tähtsad võtmesõnad, põhimõisted
KOLLANE – tabavad formuleeringud, seadused, kokkuvõtted
ROHELINE – ilmekad näited, arvandmed
PRUUN – otsesed näpunäited, praktilised soovitused
SININE – muu teema või probleemi jaoks huvipakkuv koht.
Olles loetu kirjeldatud viisil tähistanud, võid loota ka selle hõlpsa­male meeldejätule. Olulise mäletamise huvides tasuks tekst kohe lugemise järel veel korra läbi sirvida, tutvudes sedakorda ainult markeriga tähistatud kohtadega . Võtmesõnad ja muud esiletõstetud kohad toovad silme ette selle, mis tundus tähtis ja huvitav. Küsi­märkide kohal võib kontrollida, kas miski pole saanud juba sel­geks. Kui see peaks nii olema, võib vastavale küsimärgile kriipsu peale tõmmata. Värv virgutab alateadvust. Kui sul tekib mingit märk­sõna silmates tunne, et tead tõepoolest selle tähendust ja oskad seda ka selgitada, annab see tunnistust, et oled ainest aru saa­nud. Päeva või paari või nädala möödudes piisab sulle mär­gis­tatud teksti pelgast silmamisest, et järele vaada­ta, kas aine on meeles püsinud või mis osas see hakkab ununema. Kui miski on hakanud meelest minema, aitab esiletõstetu aga leida üles just need kohad, mida tasuks korrata.
Kirjeldatud süsteem tõotab abi nii eksamiks valmistuvale tuden­gi­le kui ka loengupidajale, kes soovib enne ettekannet algmater­ja­list pilgu üle libistada.
Anti Kidroni raamatust KUIDAS ÄRKSALT ÕPPIDA