Kui tahad leida tõde, otsi seda kirjandusest. (1)

Kui tahad leida tõde, otsi seda kirjandusest.
Mis on tõde? Soo on midagi abstraktset, mida pole võimalik defineerida ja mis o väga individuaalne. Me otsime oma tõde ja öeldakse, et parim tee selleni on läbi kirjanduse. Igaühest sõltub, kuidas ta seda kasutab. Võib-olla ei olegi raamatud tõe otsimiseka kõige õigemad ja me peaksime kõike isiklikult läbi elama, et oma väärtushinnangud paika panna. Kui teos meid aga mingi probleemi üle mõtlema paneb, on see oma eesmärgi saavutanud.
Võitluse kogu ühiskonna vastu on inimene juba ette kaotanud. Salingeri teoses „Kuristik rukkis “ peategelane on seitsmeteistkümneaastane noormees Holden Caulfield. Ta kardab saada täiskasvanuks, sest maailm, kuhu poiss kohe astuma peaks, tundub võlts, pealiskaudne . Võitlus ühiskonnaga lõpeb Holdenile koolist väljaviskamise ja painava üksindusega. Temast saab nn. üksik hunt New Yorgi tänavatel, leidmata kohta maailmas.Burgessi teoses „ Saast “ on samuti tegu noortega, kes otsustavad võidelda ümbritseva elukeskkonnaga end sellest isoleerides. Pidev narkootikumide ja alkoholi tarbimine oleks nad peaaegu hävitanud. Mõlema romaani noored pidid pöörduma tagasi oma endise elu juurde, et mitte päris põhja vajuda. Miks ei saa üksikindiviidid ühiskonda muuta, isegikui nad seda väga sooviks? Ehk peitub tõde selles, et ennast maailmast isoleerides on raske seda parandada. Seega peaks probleemidele lähenema süvitsi, säilitades endas positiivse ellusuhtumise. Noortel, kes kõige rohkem protestima kipuvad, pole tavaliselt selleks aga ei aega ega tahtmist.
„Armastus on nagu leetrid : peame selle kõik läbi põlema.“(J.K. Jerome). P. Coelho romaanis „Üksteist minutit“ pettub noor brasiillanna Maria armastuses. Euroopasse minnes unistab tüdruk kuulsusest ja edust. Kõik ta lootused purunevad ja neiu lõpetab prostituudina. Tunded on Maria jaoks kadunud. Tagasi kodumaale läinud, kohtub ta noore kunstniku Ralfiga, kes Mariale endalegi üllatuseks suudab temas hääbunud tunded äratada. Algab teekond eneseleidmiseni ja noor naine avastab, et armastus ei pruugi sugugi haiget teha. Maria julgeb jälle tunda, olla õnnelik ja armastatud . Ravic Remarque`i teoses „Arc de Triomphe “ on Saksamaa koonduslaagrist Prantsusmaale põgenenud arst. Muutnud identiteeti, on mees väljapääsmatus olukorras – ta elab viletsates oludes ja teeb kliiniku omaniku eest operatsioone. Ravicu elu koosneb põhiliselt joomisest. Kui mees kohtab Joani ja armub, tunneb ta taas elurõõmu. Ravic võitleb õiguse eest saada õnnelikuks, aga on liiga hilja – Joan on suremas. V.Hugo on öelnud, et suurim õnn seisneb veendumuses, et meid armastatakse. Armastusest tuleb kinni haarata enne, kui on hilja.
Elu mõte ja eksistents on midagi, mille üle ihaüks peaks juurdlema ja enda jaoks vastuse leidma. Selle üle on filosoofid arutlenud läbi inimkonna ajaloo. 20.sajandi tuntud kirjaniku Becketti absurdinäidendi „ Godot `d oodates “ tegevus toimub ühe puu juures, kus kaks meest ootavad iga päev kedagi Godot`d. Didi ja Gogo leiavad oma elu mõtte just tema ootamises. Koomiline ja samas ka traagiline selle juures on, et nad ootavad kedagi, kes ei tule kunagi, aga samas oleks tema saabumine tähendanud kahe mehe jaoks lõppu. Didi ja Gogo oleks kaotanud oma elu ainsa mõtte. Nad teavad, et Godot`d ei tule, aga tänu ootusele on neil midagi, mille nimel elada. Me ootame ja loodame midagi ning kui see on täitunud, leiame uue eesmärgi, mille poole pürgida. Coelhol on elu mõtte olemuse kohta väga lihtne selgitus: tuleb elada „oma loo“ järgi. Keeruline on leida seda saladuslikku „oma lugu“ ja mõnikord see ei õnnestugi. Kindel on, et inimene hääbub alles siis, kui ta enam ei ürita.
Tõeni jõuda pole kunagi lihtne, sest maailm on mitmekesine ning täis avastatut ja avastamatut. Kindel on, et igaüks peab tõeni ise jõudma, ja see, kas kirjanduse või reaalse elu kaudu, polegi nii oluline. Siiski on kirjandus mõne inimese jaoks võimalus näha omaenese elus tehtud eksisamme ja neist õppida. Pole tähtis, kuidas keegi tõeni jõuab, peaasi , et ta sellest kinni hoiab.