Mis oleks juhtunud, kui eestlased võitnuks muistse vabadusvõitluse? Eestlaste muistne vabadusvõitlus oli Läänemere ristisõdade osa, mis kestis ligi 100 aastat. Palju teame sellest tänu Henriku Liivimaa kroonikale. Meid ümbritsevaid riike hakkas huvitama ala Soome lahest Leeduni ja Läänemerest Peipsini. Eestlaste vastupanu ristiusustajatele oli tugev, eriti võitluse algusaastail. Eriti kangelt võitlesid vastu saarlased, kes pesid endalt mitu korda ristimisvee maha. Lõpuks jäädi siiski alla, sest puudus ühtus, iga maakond seisis enda eest. Mehed polnud välja õppinud ja ka nende varustus oli kehv. Vallutajaid tuli ka igast ilmakaarest
Tema elukaaslane on näitleja Maria Soomets, kes sündis 21.veebruaril 1979 ning ta on Eesti näitleja. Neil on tütar Noora, kes sündis 5.juunil 2010.Robert Annus tunnistas, et kuigi tal oli valida nii näitlemise kuimuusiku karjääri vahel, valis ta lavakunstikooli astudes esimese tee."Klassikalise muusiku elus on rohkem üksindust, teater on oma olemuselt kollektiivsem, kuid meistriks saamisel määrab tegelikult ikka harjutatud tundide hulk - kui palju oled pilli harjutanud," arvas Annus Kroonikale antud intervjuus.Nüüdseks on Annus jõudnud hetke, kus ta eelistab näitlemist rohkem lavastamisele. Robert Annuse elu kõige esimene mälestus on pärit Vigalast, kui ta umbes kolmene oli. Nende majahoovis oli olnud metallist suur kollane mänguauto, kuhu sisse sai istuda. Mäletan imeilusat ilma ja ennast selles autos. See seostub hästi suure hooviga, hästi suure köögilauaga, millel on valge lina. Pannkoogid ja mina seal laua kõrval autos
Andrei Hvostov “Mõtteline Eesti” Andrei Hvostov esseeistik kogu püüab läheneda Eesti ajaloole uuest vaatenurgast ning purustada C. R. Jakobsoni primitiivsest ajalookontseptsioonist, mille järgi olid muinaseestlased üdini head ja õilsad ning risisõdijad julmad kuradid. Raamtu esimeses osas käsitleb Hvostov Eesti muistset vabadusvõitlust. Hvostov toetub oma analüüsis Henriku Liivimaa kroonikale. Sealt leiab pikki kirjeldusi 13. sajandil valitsenud kaootilisest korrast Balti regioonis. Toimusid pidevad konfliktid ja rüüsteretked, kus eestlased olid kord ühel, kord teiel pool. “Kõikide sõjas kõikide vastu” toiumus justkui muuseas toimus ka kohalike rahvaste ristiusutamine,. Tsiteerides Hvostovi: “Rüüstamine kui elamis- ja olemisviis oli midagi igipõlist ning Väinal maabunud ristisõdijatest sõltumatu” (lk66)
(praegune Mereakadeemia - toim) siis enamik professoreid, teadlasi, insenere jt majutati laevatehase ametnike majadesse. 1936. aastal, kui vast loodud tehnikaülikool, kus sai õppida inseneriks, hakkas tegutsema Vene-Balti laevatehase peamajas (praegune Mereakadeemia toimetus), majutati enamik professoreid, teadlasi, insenere ja teisi töötajaid laevatehase ametnike majadesse. 16. Nüüd aga loo püant. Diiva eksmees saatis pärast artikli ilmumist Kroonikale hoiatuse, milles hoiatas ajakirja kohtusse kaevamise eest. Nüüd aga loo puänt: pärast hoiatuse ilmumist saatis diiva eksmees Kroonikale hoiatuse, milles lubas ajakirja kohtusse kaevata. 17. Mullu renoveeriti Tallinnas Tehnika tänav, kus autodele mõeldud sõidurada muutus ahtramaks värske jalgrattatee arvelt. Mullu Tallinnas renoveeritud Tehnika tänaval muutus sõidurada ahtamaks värske jalgrattatee arvelt. 18
Muinaseestlaste vaprast vabadusvõitlusest on kirjutanud paljud eesti kirjanikud paeluvaid lugusid. Enamik meist teavad ja on ehk ka lugenud Mait Metsanurga “Ümera jõel”, Enn Kippeli “Meelist”, Aadu Hindi “Vesse poega” või Eduard Bornhöhe “Tasujat”. Inspiratsiooni on autorid saanud ajaloost, aga enamust neist lugudest peaksin väljamõeldisteks. Pidades muistset vabadusvõitlust tegelikkuseks, saab toetuda Henriku Liivimaa kroonikale, Põhja-Eestis Taani Hindamisraamatule ja teistele naaberrahvaste ürikutele. Väga suur tõestusmaterjal on aga arheoloogilised väljakaevamised. (Helme, M. 2010). Eesti rahva mälu ei ole talletanud muistsest vabadusvõitlusest elavat mälestust, rahvapärimus jääb hätta sadade aastate taguste sündmuste edasikandmisel, aga tähtsaim, et see maa on olnud meie rahva oma ja võetud meilt jõuga, jäi ellu rahvusliku ärkamisajani ja Eesti Vabariigi sündimiseni. KASUTATUD ALLIKAD
a maha Rootsi tähtsama kaubalinna Sigtuna Suhted slaavlaste ja Vana- Vene riigiga: · 6.-7. sajandil algas idaslaavlaste väljaränne oma algkodust Visla ja Dnestri jõe piirkonnast põhja poole. 8. sajandiks olid idaslaavlased jõudnud ka Peipsi järve tagustele aladele, kus elasid soome- ugri hõimud (karjalased, vepslased jt) ja algas soomeugrilaste ja slaavlaste segunemine, mis viis 14. sajandiks enamiku soome-ugri hõimude assimileerumiseni. · Vastavalt Vana- Vene kroonikale ,,Jutustusi möödunud aegadest" olevat slaavlased ja teised Peipsi taga elanud rahvad kutsunud endale 862.a Rootsist kolm viikingist venda valitsejaks (Rjurik, Sineus ja Truvor) · 882.a vallutas Rjuriku kaaskondlane Oleg (Helge) ära Kiievi linna ja viis sellega lõpule Venemaa põhja- ja lõunapoolsete alade ühendamise. Sellega pandi alus Vana-Vene riigile. · Esialgu olid slaavlaste ja tsuudide suhted rahumeelsed. Tsuudid olevat osalenud vene
Muinasaeg kestis kuni XIII sajandini. Sellest ajajärgust ei tea me eriti palju, kuna kirjalikke märkmeid on vähe. Enamus meieni jõudnud informatsioonist selle aja kohta on tänu suulistele pärimustele, arheoloogilistele väljakaevamistele ning ,,Henriku Liivimaa kroonikale". Eesti vanimad seni teadaolevad inimasustuse jäljed on leitud Sindi lähedalt Pullist. Muistise avastasid geoloogid, kes märkasid vana kruusaaugu uurimise käigus mitme meetri paksuste liivakihtide all õhukest huumuseriba, mis sisaldas loomaluid. Järgnenud arheoloogilistel kaevamistel uuriti läbi üle 1100m2 suurune ala. Avastati mõningaid tuleasemeid ja maasse löödud teritatud vaiade otsi, mis võivad pärineda toonastest elamustest
rahva vaimujõu nii mõnekski sajandiks, kuid omamoodi uhked oleme me siiani selle üle, et suutsime enne murdumist pead tõsta ja näidata, milleks me, eestlased, võimelised oleme. Jüriöö ülestõus ei olnud üle-eestiline rahvaülestõus, vaid see keskendus Põhja- ja Lääne- Eestisse ning Saaremaale, ulatus vähem mujale. Ülestõusust jutustavad allikad on napid; kõigepealt tuleb toetuda vaid sakslaste Liivimaa nooremale riimkroonikale ja paarile muule sakslaste kroonikale, mis õvivad liialdada eestlaste mässumeelsuse kirjeldamisel, et õigustada sakslaste veriseid lämmatamisvõtteid. Väike lisainfo Padise kloostri kohta: Tugevalt kindlustatud Padise tsisterlaste kloostrit ehitati alates 1317. aastat mitu sajandit. Suurte maavaldustega kloostrile kuulus muuhulgas Lõuna-Soome rannikul kalapüügiõigusi, mille kloostri abt (katoliku mungakloostri ülem) müüs 1428. aastal Turu piiskopile Maunu II Tavatile ja toomkapiitlile. 1560
rahumeelsed ja tšuudid olid neile kasulikud sõjakäikudel. 1030 Jaroslav Targa sõjaretk Eestisse, võitis tšuude ja rajas Tartusse Jurjevi linnuse. 20. Hilisrauaaeg 1050-1227, selle üldiseloomustus. „Läti Henriku kroonika“ tähtsus Eesti hilisrauaaja uurimisele. Taani, Rootsi ja Norra olid kristlikud kuningriigid ning tahtsid ka eestlaseid ristiusustada. Viikingiks enam ei käidud. Lõppeb Muistse Vabadusvõitlusega 1208-1227. Tänu kroonikale teame palju konkreetseid fakte. 21. Hilisrauaaegne ühiskonnakorraldus, tea mis olid kihelkond, muinasmaakond, vanem. Küsin ka kaarti – oska näidata tähtsamaid muinasmaakondi ka kaardil! Kihelkonna moodustasid teatud piirkonna talud. Muinasmaakondi oli 8, neid juhtisid kihelkonnavanemad ühiselt. Rävala, Harju-, Järva-, Lääne-, Viru ja Saaremaa, Sakala ja Ugandi 22. Eestlaste naabrid hilisrauaajal – tea, kes elasid Eesti aladest
sündmustele. Kroonika oli Liivi ordus, samuti Saksa ordus ametlikuks "lauluraamatuks", mida ordukonventides loeti ette rüütlite ühistel söömaaegadel. Bartholomäus Hoeneke "Liivimaa noorem riimkroonika" (1348) käsitleb 14. saj algupoole sündmusi. Eriti kaaluka tähendusega on selles kroonikas 1343. a Jüriöö ülestõusu kirjeldus. Hiljem on Eduard Bornhöhe, Aino Kallas jt kirjanikud oma loomingus tuginenud Hoeneke kroonikale. Alamsaksakeelne, autor valgustas Jüriöö ülestõusu ühekülgselt saksa feodaalide, esmajoones Liivi ordu seisukohalt, kuid pakkus rohkesti üksikasjalist faktilist materjali. Balthasar Russowi kroonika pakub teavet 12. saj alates, kui käsitleb rohkem kaasaega. Põhitähelepanu Liivi sõjal, alamsaksa keeles. Kirjeldab talupoegade ja linnarahva elu. Hinnangud ordule, aadlile, kirikumeestele jt kriitilised. Luterlasena kriitiline katoliku kiriku ja selle poliitika
2 Esimese n-ö surmaliik, millest 19. sajandi ja 20. sajandi vahelisel perioodil eesti kirjanduses tihti juttu oli on hukkamine, mille jagan omakorda kolmeks: üldiselt lubamatu hukkamine, ebaõiglastel põhjustel omavoliline hukkamine ja mingilmääral põhjendatud õiglane hukkamine. Üldiselt lubamatu hukkamise kohta on hea näide C.R.Jakobsoni esimeses isamaakõnes, kus viidati Läti Hendriku kroonikale, millest tuleb välja näiteks, et kuigi eestlased olid 13. sajandil tuntud oma tugeva ja vahva sõjaväe poolest, siis vaatamata sellele ei tapnud eestlased sõjaajal vaenlaste lapsi ja naisi. Sellist julma tapmist peeti jõleduseks ja oli lubamatu. Kõnes vihjatakse sellele, et eestlased polnud julmad, südametud matsid vaid mõtlesid ka enne tegutsemist. C.R.Jakobsoni kõnedes leidus aga näide ka ebaõiglase hukkamise kohta, mida siiski omavoliliselt tehti
mitte Eesti muistse vabaduse, vaid üksikute maakondade iseolemise eest. Siiski pole välja pakutud ka uut sobivat terminit, mis võiks muistse vabadusvõitluse asendada: Balti, Põhja või Liivimaa ristisõjad/ristisõda on liialt laiad mõisted, ainult Eesti territooriumiga seotud mõistet aga pole. Seetõttu on ka muistne vabadusvõitlus üldiselt kasutusse jäänud. Problemaatilised on ka 'muistse vabadusvõitluse' piirid, sest need on antud vaid ühele allikale, Henriku Liivimaa kroonikale tuginedes. Ehkki tolle aja kohta äärmiselt täpne, on selles ka tõsiseid moonutusi, eriti taanlaste tegevuse koha pealt, kelle vastu kroonika suures osas suunatud oligi. On teada, et taanlased korraldasid vallutusretke Saaremaale juba 1206. aastal, kuid said lüüa. Nii võiks ka seda sündmust lugeda sõja alguseks Eestis. 1227. aasta on loetud võitluse lõpuks seetõttu, et Henriku kroonika sama aastaga lõppeb.
- 6-7.sajandil algas idslaavlaste väljaränne oma algkodust Visla ja Dnestri jõe piirkonnast põhja poole. 8.sajandiks olid idaslaavlased jõudnud ka Peipsi järve tagustele aladele, kus elasid soome-ugri hõimud (karjalased, vepslased, merjalased, muromlasd jt.). Järk-järgult algas soome- ugrilaste ja slaavlaste segunemine, mis viis 14.sajandiks enamiku soome-ugri hõimude assimileerumiseni. - Vastavalt Vana-Vene kroonikale "Jutustusi möödunud aegadest" olevat slaavlased ja teised Peipsi taga elanud rahvad kutsunud endale 862.a. Rootsist kolm viikingist venda valitejaks (Rjurik, Sineus ja Truvor). - 882.a. vallutas Rjuriku kaaskondlane Oleg (Helge) ära Kiievi linna ja viis sellega lõpule Venemaa põhja- ja lõunapoolsete alade ühendamise. Sellega pandi alus Vana-Vene riigile. Peep Reimer
Talibald Talavast. Ordu alistas lisaks ka võndlased (eestlaste sugulashõim) ning rajas Võnnusse (Cesis) oma peamise tugipunkti (1207). 2. LÄTI HENRIK JA SAKSLASTE ESIMESED RÜÜSTERETKED NING ÜMERA LAHING Pildil: Ordurüütlid.Mõõgavendade ordu pitser ja vapp. Kõige rohkem teavet muistse vabadusvõitluse kohta on meieni jõudnud tänu Henriku Liivimaa Kroonikale (Heinrici chronicon Livoniae). Henrik oli rahvuselt sakslane ning teenis preestrina Ümera (Jumara) latgalite juures, mistõttu teda nimetatakse ka Läti Henrikuks. Tuleb silmas pidada, et Henriku tekst esindab eelkõige vastaspoole vaateid ning huve. Siiski leidub kroonikas palju olulist teavet, mis laseb meil sajanditetagustest sündmustest veidi aimu saada. 1208. aastal korraldasid sakslased ja latgalid esimese röövretke Ugandisse (Kagu-Eesti) ning süütasid põlema Otepää linnuse
talupoegade oma, eriti lõbustusi: pulmad, kirmased, jaanituli. Mahlakas, hoogne stiil, mille all kannatab ajalooline tõde. Liialdusi palju. Thomas Hjärne “Ehst-, Lyf- und Lettlaendische Geshichte” on 17.saj kirjutatud kroonikatest olulisim. Autor Hjärne, rootslane. Kroonika on mitmeköiteline. Selles räägitakse eestlaste rahvausundist, kommetest, keelest. Kelchi „Liefländische Historia“ (1695) on kaalukaim kroonika. Kelch arvestas varasemaid kroonikaid, lisab enda kroonikale linnaarhiivi materjale ning esitab oma tähelepanekuid eestlaste olukorrast. Kroonikas on ka üks eesti rahvalaul „Jörru!“ Kelch kirjutas lisakroonika „Continaution” (trükis 1875), mis käsitleb Põhjasõja-eelseid ja -aegseid olusid aastani 1707. 2. Ülevaade Läti Henriku ja Balthasar Russowi kroonikatest Henriku “Liivimaa kroonika” (1224 – 1227) Baltisakslased konstrueerisid selle teksti abil oma minevikku, identiteeti jne. Eestlaste puhul algas siit vaid dokumenteerimine
hinnangut tähtsamailegi sündmustele. Kroonika oli Liivi ordus, samuti Saksa ordus ametlikuks "lauluraamatuks", mida ordukonventides loeti ette rüütlite ühistel söömaaegadel. Bartholomäus Hoeneke "Liivimaa noorem riimkroonika" (1348) käsitleb 14. saj algupoole sündmusi. Eriti kaaluka tähendusega on selles kroonikas 1343. a Jüriöö ülestõusu kirjeldus. Hiljem on Eduard Bornhöhe, Aino Kallas jt kirjanikud oma loomingus tuginenud Hoeneke kroonikale. Alamsaksakeelne, autor valgustas Jüriöö ülestõusu ühekülgselt saksa feodaalide, esmajoones Liivi ordu seisukohalt, kuid pakkus rohkesti üksikasjalist faktilist materjali. Balthasar Russowi kroonika pakub teavet 12. saj alates, kui käsitleb rohkem kaasaega. Põhitähelepanu Liivi sõjal, alamsaksa keeles. Kirjeldab talupoegade ja linnarahva elu. Hinnangud ordule, aadlile, kirikumeestele jt kriitilised. Luterlasena
sündmustele. Kroonika oli Liivi ordus, samuti Saksa ordus ametlikuks "lauluraamatuks", mida ordukonventides loeti ette rüütlite ühistel söömaaegadel. ]] Bartholomäus Hoeneke "Liivimaa noorem riimkroonika" (1348) käsitleb 14. saj algupoole sündmusi. Eriti kaaluka tähendusega on selles kroonikas 1343. a jüriöö ülestõusu kirjeldus. Hiljem on Eduard Bornhöhe, Aino Kallas jt kirjanikud oma loomingus tuginenud Hoeneke kroonikale. Alamsaksakeelne, autor valgustas Jüriöö ülestõusu ühekülgselt saksa feodaalide, esmajoones Liivi ordu seisukohalt, kuid pakkus rohkesti üksikasjalist faktilist materjali. Balthasar Russowi kroonika pakub teavet 12. saj alates, kuid käsitleb rohkem kaasaega. Põhitähelepanu Liivi sõjal, alamsaksa keeles. Kirjeldab talupoegade ja linnarahva elu. Hinnangud ordule, aadlile, kirikumeestele jt kriitilised. Luterlasena kriitiline katoliku kiriku ja
sajandi algupoole sündmusi. Eriti kaalukas Jüriöö ülestõusu kirjeldus. · Balthasar Russowi ,,Chronica der Prouintz Lyfflandt" (1578, täiendustega 1584) pakub teavet 12. sajandist alates, kuid käsitleb rohkem oma kaasaega. · Meri ,,Hõbevalge" ja ,,Hõbevalgem" alternatiivne eestlaste euroopalikkuse müüt. · Johannes Reineri ,,Liflendischer historien negen boken" on teatud mõttes paralleel B. Russowi kroonikale, kuid jäi käsikirja. Edastab Liivimaa noorema riimkroonika kadunud algteksti põhisisu. · Thomas Hjärne ,,Ehst-, Lyf- und Lettlaendische Geschichte" 17. sajandist. Selle kaudu selgub mõndagi toonaste eestlaste rahvausundist, kommetest, keelest. · Christian Kelchi ,,Liefländische Historia" (1695). Arvestab varasemaid kroonikaid, linnaarhiividest leitud materjale ning esitab oma tähelepanekud eestlaste lootusetust olukorrast
anda hinnangut tähtsamailegi sündmustele. Kroonika oli Liivi ordus, samuti Saksa ordus ametlikuks "lauluraamatuks", mida ordukonventides loeti ette rüütlite ühistel söömaaegadel. Bartholomäus Hoeneke "Liivimaa noorem riimkroonika" (1348) käsitleb 14. saj algupoole sündmusi. Eriti kaaluka tähendusega on selles kroonikas 1343. a Jüriöö ülestõusu kirjeldus. Hiljem on Eduard Bornhöhe, Aino Kallas jt kirjanikud oma loomingus tuginenud Hoeneke kroonikale. Alamsaksakeelne, autor valgustas Jüriöö ülestõusu ühekülgselt saksa feodaalide, esmajoones Liivi ordu seisukohalt, kuid pakkus rohkesti üksikasjalist faktilist materjali. Balthasar Russowi kroonika pakub teavet 12. saj alates, kui käsitleb rohkem kaasaega. Põhitähelepanu Liivi sõjal, alamsaksa keeles. Kirjeldab talupoegade ja linnarahva elu. Hinnangud ordule, aadlile, kirikumeestele jt kriitilised. Luterlasena kriitiline katoliku kiriku ja
sai järgmisena mehele). Sellised rituaalid käivad rahval lainetena. Toit · On praegugi levinud ja aktuaalne ja kasutuses teema. Nt hingedepäeval on väga oluline süüa verikäkki jne. ) Varasemaid andmeid rahvakalendri kohta H. Göseken 1660: kuude nimetused tähtpäevade järgi (nääri-, küünla-, vastla jürikuu jne.), looduse järgi (heinakuu, lõikusekuu) 17.saj II poolest teateid Läänemaa nn puukalendritest, viitega Thomas Hjärne (1638?-1678?) kroonikale. Trükikalender rahvakalender 18. saj trükikalender ei kajastanud rahvakalendri tähtpäevi ja rahvakalender omakorda ei võtnud kuigi oluliselt trükikalendri tähtpäevi. Lauri Vahtre (eestlase aeg, 1991) peab trükikaldendrite tähenduseks rahvakalendri suhtes seda, et trükikalendrid aitasid hoida rahvakalendri tähtpäevi meeles. Teaduslik antoloogia " Eesti rahvakalender" Selma Lätt ( 1. osa) Mall Hiiemäe (2.-7. osa) Rahvakalender
Sellised rituaalid käivad rahval lainetena. - Toit o On praegugi levinud ja aktuaalne ja kasutuses teema. Nt. hingedepäeval on väga oluline süüa verikäkki jne. Varasemaid andmeid rahvakalendri kohta: H. Göseken 1660: kuude nimetused tähtpäevade järgi (nääri-, küünla-, vastla jürikuu jne.), looduse järgi (heinakuu, lõikusekuu) 17.saj II poolest teateid Läänemaa nn puukalendritest, viitega Thomas Hjärne (1638?-1678?) kroonikale. Trükikalender rahvakalender: 18. saj trükikalender ei kajastanud rahvakalendri tähtpäevi ja rahvakalender omakorda ei võtnud kuigi oluliselt trükikalendri tähtpäevi. Lauri Vahtre (,,Eestlase aeg", 1991) peab trükikaldendrite tähenduseks rahvakalendri suhtes seda, et trükikalendrid aitasid hoida rahvakalendri tähtpäevi meeles. NB! Teaduslik antoloogia "Eesti rahvakalender" Selma Lätt ( 1. osa) Mall Hiiemäe (2.-7. osa) Rahvakalender:
Lisaks ka kirjanduslik tähtsus - võime lugeda eesti kirjanduse hulka kuuluvaks teoses. Kirjutatud küll alamsaksa keeles, aga autor eesti soost tüüp. Christian Kelch ,,Liivimaa kroonika" elas: 1657-1710 Avaldas trükis ,,Liivimaa ajaloo" - Liivimaa sõja ja rahu ajalugu. Oli Järva- Jaani ja Viru-Jaagupi pastor. Õppis kiiresti eesti keele, rajas Järva Jaanis talurahva kooli. Kroonika seepärast tähtis, et kirjeldab eesti olusid Põhjasõja eelõhtul. Lisaks see, et Kelch kirjutas kroonikale hiljem jätku, mis käsitleb pärast sõda sündmusi 1707. 1710 suri katku. 2. Barokkajastu iseloomustus. Juhuluule Eestis 17. Sajandil. Reiner Brockmann ja teised tuntumad juhuluuletajad! 17. sajandi juhuluule Eestis. Reiner Brockmann eesti keelne pulmalaul. Ilmus 1637. Juhuluule taust. 17. sajandi Euroopa oli killunenud väikesteks vürstiriikideks.See nõrgestas neid riike. Peale selle teravad vastuolud usulisel pinnal. Katoliiklus kaotas
See kindlus oli suurem ja vägem pasteltüüpi linnus, 1186 asastal pühitseti esimene üksküla piiskopp,ei tegustenud üksi oli abiks palju preestreid.Üks nimi teada preester Theoderich,kes jõudis oma ristisusutamis retkedel Väina jõelt Koiva jõele,suurimaks saavutuseks jäi Koiva Liivlaste Kaupo ristiusustamine. Meinhard jäi ristiusu levitamisel rahumeelseks.Ta ei jõudnud alustada ristisõda.Henriku liivimaa kroonikale 1196 aastal tahtis liivimaalt väljapääseda et suunduda Bremenisse,aga liivlased ei lasknud teda maalt välja. Theoderich pääses liivimaalt minema ja jõudis välja Rooma ,kus esitas paavstile kirjeldusi ,kuidas liivlased mässavad oma ülemate ja usu vastu .1966 kutsus paavst relvile inimesi ,et sundida vastristitud tagasi kiriku radadele. 1966 Meinhard suri,oli vaja tarvis leida asendaja üksküla piiskopi
annaabi.ee 
