Andrei Hvostov "Mõtteline Eesti" (0)

Andrei Hvostov “Mõtteline Eesti”
Andrei Hvostov esseeistik kogu püüab läheneda Eesti ajaloole uuest vaatenurgast ning purustada C. R. Jakobsoni primitiivsest ajalookontseptsioonist, mille järgi olid muinaseestlased üdini head ja õilsad ning risisõdijad julmad kuradid.
Raamtu esimeses osas käsitleb Hvostov Eesti muistset vabadusvõitlust. Hvostov toetub oma analüüsis Henriku Liivimaa kroonikale. Sealt leiab pikki kirjeldusi 13. sajandil valitsenud kaootilisest korrast Balti regioonis. Toimusid pidevad konfliktid ja rüüsteretked, kus eestlased olid kord ühel, kord teiel pool. “Kõikide sõjas kõikide vastu” toiumus justkui muuseas toimus ka kohalike rahvaste ristiusutamine,. Tsiteerides Hvostovi: “Rüüstamine kui elamis - ja olemisviis oli midagi igipõlist ning Väinal maabunud ristisõdijatest sõltumatu” (lk66)
Ühalt nõuab autor kriitlist meelt ja allikakäistlust, kuid teisalt jääb tema kirjututisest mulje nagu oleks Läti Hendrik täiesti usaldusväärne . Ainus põhjus, miks Henrikut mitte uskuda näib tema meelest olevat uusaja rahvuste vajadus iseennast ajaloo kaudu määratleda. Tsiteerides: “Siit kerkiv probleem on järgmine – hakates uskuma seda, mis keskaegsetes kroonikates meie esivanemate kohta mustvalgel seisab, satume me iseendaga vastuollu. Kas me tahame end samastada esivanematega, nagu neid kroonikas kirjeldatakse. Miks me ei võiks sellest vabaneda , tõestades loogiliselt, et kroonik suhtub paganatesse eelarvamuslikult. Et ta lausa valetab ja sellest tulenevalt pole meil vaja teda uskuda" (lk55)
Tõsi, mullegi ei meeldi mõelda oma esivanematest kui varastest rüüstajatest ja vägistajatest, kuid mulle tundub siiski küllaltki iseenest mõistetav,jättes kõrvake igasugused rahvulikud tunded, et Henrik kui kristliku ideoloogia pooldaja vaatleb olukorda oma perspektiivist. Loomulikult juhib ta rohkem tähelepanu paganate brutaalsetele kommetele ja vähem kristlaste endi korda saadetule. Koloniseeriad vastandavad end alati koloniseeritavatele.
Raamatu teine osa “Jakobsoni aeg” käsitleb rahvusliku ärkamisaega ning nn rahvusliku ajalooteaduse sündi. Hvostovi järgi sündis eestlaste(ja ka sakslaste)rahvuslik ärkamine vihkamise läbi. “Nii et Fitche ja Jakobsoni kõnede lähtepunkt oli sama-ühel terendas sakslaste ja prantslate , teistel eestlaste ja sakslaste vastasseis.”(lk 174) Et oma rahvast paremaks ja uhkemaks teha, tuleb teist halvemaks teha.
Siin ei saa Hvostovile kuidagi vastu vaielda. Jakobsoni ajalookäsitlus oli tõesti must-valge ja eestlast ülistav. Samas, kas pole Jakobsoni ideoloogia oma aja nägu? Autor ütleb juba raamatu sissejuhatuses: “ Kui ütlus “suur aeg vajab suuri mehi” muutub tegevusjuhendiks, siis ei kerki tagaotsitud suured ainult elevate hulgast, vaid nad leitakse ka mineviku varjuderiigist.” Kuidas teha mahasurutud rahvale selgeks, et ka tal on väärtus? Kas selline ajaooga manipuleerimine pole mitte paratamatus?
Hvostov:” Jakobson andis Eestile tema rahvusliku ajaloo, kuid ta ei teinud seda ajaloolase vaid ideoloogina. Ja seda alget kannab meie rahvuslik ajalooteadus endas tänapäevani.” (lk 206) Kindlasti on selles oma jagu tõtt, eriti kui rääkida esimese Eesti aegsest ajalookästilusest. Siiski näib mulle, et Hvostov alahindab tänaseid eesti ajaloolasi ja ülehindab keskmist eestlast. Nii palju kui ma omaajaloo tundidest kaasa olen võtnud , ei mäleta ma, et oleks maha salatud, et et eestlased ilmselt terroriseerisid latgaleid, et üks maakond läks mõnigi kord sõtta teise vastu, et eestlastel polnud oma riiki ega kirja. Mis keskmisesse eestlasesse puutub, siis teab ta tõenäoliselt midagi Lembitust, Kaupost ja Ümera lahingust. Väide”Enamus meist jätkab muistset vabadusvõitlust nende vastu, kes on ammu hauas.” tundub lausa jabur.
Kuigi Hvostov laskuks justkui ühest äärmusest teise, on tema mõttekäigud minu aravtes igati huvitavad ja tervitavad . Kõik, mis paneb inimese ja mõtlema ja tekitab diskussiooni on ühiskonnas edasiviivaks jõuks. Eesti, olgu ta siis vaid mõtteline, vajab inimesi, kui julgevad öelda ja mõelda ka seda, mis teisi ärritab.