Refereering Muistne vabadusvõitlus (0)

Muistne vabadusvõitlus - tegelikkus või väljamõeldis?

Ramon Aru 10HB
Muistne vabadusvõitlus - tegelikkus või väljamõeldis? Selline küsimus mõjub esialgu üllatavalt, sest eestlane on alati uhkusega rääkinud kaugetest esivanematest, kes olid peremehed omal vabal maal ja nende võitlusest sissetungijate vastu. Võib see tõesti väljamõeldis olla?
Uurisin, mida on muistse vabadusvõitluse kohta kirjutanud teatmeteosed, õpikud ja ajaloolased.Üsnagi ootamatu oli teada saada, et mõiste eestlaste muistne vabadusvõitlus on kasutusele võetud alles 1930. aastatel. Aastatel 1208 - 1227 võitlesid muinaseestlased nii Taanist, Rootsist kui ka Saksamaalt pärit sissetungijate vastu. Omamoodi roll oli venelastel, kes kord olid eestlaste poolel, kord olid ise röövretkede korraldajad.
Põhilise infoallikana oli nimetatud Henriku Liivimaa kroonikat. ( Arold , I. jt., 2013).
Muistsetel eestlastel olid paiksest eluviisist, vara ja väärtuste kaitsmise vajadusest kasvanud välja linnused . Neid ründasid algul lähemad naabrid liivlased ja lätlased, hiljem liitusid nendega sakslased (Mõõgavendade Ordu). Taanlased , rootslased ründasid Eesti mandriosa ja Saaremaad üksi. (Kuum, J. 2001).
Muinaseestlaste tuntumad linnused olid Viljandi, Lõhavere ( Lembitu kants), Tartu, Otepää , Lihula , Varbola, Saaremaal Muhu ja Valjala. Vallutusretkede tulemusena rüüstati neid mitmel korral ja põletati maha. Eestlaste visadus ja kindel tahe oma maad ja vabadust kaitsta aitasid need jälle taastada.
Ajalooõpikutes on muistne vabadusvõitlus jagatud kolme perioodi:
I 1208 - 1212
1208 tungis Mõõgavendade Ordu koos liivlase ja lätlastega Ugandisse ning rüüstas seda, pani põlema Otepää linnuse. Eestlased tegid vasturetke latkalite maadele. 1210. aastal tegid eestlased sõjakäigu liivlaste vastu piirates Võnnu linnust, mis oli ka Mõõgavendade Ordu tähtis tugipunkt. Kuna Riiast oli oodata abiväge, kasutasid eestlased taganemisel kavalust, niinimetatud “põgenemistaktikat”. Nad jäid Ümera jõe äärsetesse metsadesse varitsema ja ründasid jälitajaid täiesti ootamatult. Saavutati üks vähestest muinaseestlaste võitudest, mis andis neile jõudu ja usku oma võimetesse. Läti Henriku kroonika andmetel edastati sõnum kõikidesse maakondadesse ja tõotati olla tulevikus nagu “üks süda ning üks hing kristlaste nime vastu”.

aastal üritasid eestlased vallutada liivlaste vanema Kaupo linnust Turaidat. Kaotused olid suured ja algas ka katk. Sõlmiti kolmeks aastaks vaherahu. ( Mäesalu , A., Lukas, T., Laur , M., Tannberg, T. 1997).
II 1215 - 1221

aastal ründasid sakslased koos liivlase ja lätlastega Läänemaad, sealhulgas vallutasid nad Lõhavere linnuse ja vangistasid Lembitu. Eestlaste vasturünnak ebaõnnestus. Aastatel 1215 - 1217 tuli suurel osal eestlastel lasta end ristida.

aastal ründasid eestlased sakslasi Otepää all. Appi tulid Novgorodi ja Pihkva venelased. Lühikeseks ajaks sai Eesti ala sakslastest vabaks.

septembril 1217 toimus muistse vabadusvõitluse suurim lahing, kus osales 6000 eestlast ja 3000 ristisõdijat. Lahing kaotati, langesid nii eestlaste vanem Lembitu kui ka liivlaste Kaupo.

aastal maabusid taanlased Tallinna lähistele. 1220. aastal üritasid rootslased Lihulas kanda kinnitada ja ristimist läbi viia, kuid saarlased kihutasid nad sealt minema. Samal ajal sakslased ja taanlased ristisid Kesk-Eesti väikemaakondades, Viru- ning Järvamaal võidu eestlasi, et saada nende üle poliitilist võimu.

aastal püüdsid eestlased Tallinna vallutada, kuid see ei õnnestunud. (Arold, I. jt. 2013)
III 1222 - 1227
1222 saarlased alistasid taanlaste ehitatud kivilinnuse ja see vallandas veelkord ülemaalise vastuhaku, mille tulemusel sai Eestimaa, välja arvatud Tallinn, mõneks ajaks vabaks. Ka venelaste abiga ei suudetud Tallinna vallutada. Kahjuks võtsid veel samal aastal sakslased ja taanlased järk-järgult Mandri-Eesti tagasi. Tartu alistus mandril viimasena. Kõige viimastena alistusid saarlased 1227. aastal. Seda loetakse muistse vabadusvõitluse lõpuks. (Mäesalu, A, 1997).
Miks muistsete eestlaste võitlust ei krooninud edu? Eestlastel puudus pidev eriväljaõpe, relvakasutamisoskused anti edasi isalt pojale, vilunumalt oskamatumale. Puudu jäi kõrgema taseme juhtimisest ja distsipliinist. Saksa sõdalased olid seevastu elukutselised, hea väljaõppe, distsipliini, relvastuse ning turvistega. Eestlaste eelis oli arvuline ülekaal ja kohalike olude parem tundmine. Eestlaste relvadeks olid taprid, sõjanuiad, viske- ja torkeodad ning vibud . Hiljem, juba vabadusvõitluse käigus õpiti tundma ambu ja kiviheitemasinat.
Turvised olid sissetungijatega võrreldes pea olematud: kiivri asemel nahast murumüts , rõngasrüüde asemel paksud tepitud või nahkvammused. Põhiliseks turviseks oli puust kilp. ( Helme , M. 2010).
Madisepäeva lahingu kaotus oli suurim, kuid väärikas. Julgust paremini relvastatud ja turvistatud vaenlase vastu astuda hindasid ka vaenlased ise. Madisepäeva lahing otsustas eesti rahva saatuse tegelikult aastasadadeks. Lembitu kui muistse vabadusvõitluse kõige silmapaistvama vanema sõjapealiku vaim on eestlasi läbi aegade innustanud ja viis 700 aastat hiljem võiduni Võnnus. (Kuum, J. 2001).
Lembitu oli mees, keda tolleaegsed vallutajad kartsid ning vihkasid rohkem kui ühtki teist ülikut. Sakslased ja liivlased rõõmustasid tema surma üle, eestlaste malevale tähendas see aga hinge ja ideoloogi kaotust. Läti Henriku kroonikas on Lembitut mainitud 14 korda. Kuigi Läti Henrik ei nimeta Lembitut kordagi kuninga tiitliga, käitusid sakslased Lembitu pead Liivimaale (Riiga) viies just nii, nagu oleks neil õnnestunud tappa eestlaste kuningas. Me võimegi Lembitut nimetada Eestimaa kroonimata kuningaks. (Helme, M. 2010).
Mis meelitas võõrvallutajaid Eestimaale? Minu arvates kõik röövretked, vallutused saavad alguse inimlikust ahnusest ja võimuihast. Suurt rolli mängis ka Eesti geograafiline asend: kes omas Eestit, sel oli ka kontroll Läänemere üle.
Muinaseestlaste vaprast vabadusvõitlusest on kirjutanud paljud eesti kirjanikud paeluvaid lugusid. Enamik meist teavad ja on ehk ka lugenud Mait Metsanurga “Ümera jõel”, Enn Kippeli “Meelist”, Aadu Hindi “Vesse poega” või Eduard Bornhöhe “Tasujat”. Inspiratsiooni on autorid saanud ajaloost, aga enamust neist lugudest peaksin väljamõeldisteks.
Pidades muistset vabadusvõitlust tegelikkuseks, saab toetuda Henriku Liivimaa kroonikale, Põhja-Eestis Taani Hindamisraamatule ja teistele naaberrahvaste ürikutele. Väga suur tõestusmaterjal on aga arheoloogilised väljakaevamised. (Helme, M. 2010).
Eesti rahva mälu ei ole talletanud muistsest vabadusvõitlusest elavat mälestust, rahvapärimus jääb hätta sadade aastate taguste sündmuste edasikandmisel, aga tähtsaim, et see maa on olnud meie rahva oma ja võetud meilt jõuga, jäi ellu rahvusliku ärkamisajani ja Eesti Vabariigi sündimiseni.

Kasutatud allikad

Arold, I. jt. 2013. Eesti Vabariik. Maa. Rahvas. Kultuur. “TEA entsüklopeedia ” eriväljaanne. Tallinn. TEA.
Helme, M. 2010. Lembitu - Eesti kroonimata kuningas. Tallinn. Kunst.
Kuum, J. 2001. Lembitu vaim. Saku. AS Rebellis.
Mäesalu, A., Lukas, T., Laur, M., Tannberg, T. 1997. Eesti ajalugu I. Tallinn. Avita .