Eestlaste muinasaeg (1)

Muinasaeg kestis kuni XIII sajandini. Sellest ajajärgust ei tea me eriti palju, kuna kirjalikke märkmeid on vähe. Enamus meieni jõudnud informatsioonist selle aja kohta on tänu suulistele pärimustele, arheoloogilistele väljakaevamistele ning „Henriku Liivimaa kroonikale”.
Eesti vanimad seni teadaolevad inimasustuse jäljed on leitud Sindi lähedalt Pullist . Muistise avastasid geoloogid, kes märkasid vana kruusaaugu uurimise käigus mitme meetri paksuste liivakihtide all õhukest huumuseriba, mis sisaldas loomaluid. Järgnenud arheoloogilistel kaevamistel uuriti läbi üle 1100m2 suurune ala. Avastati mõningaid tuleasemeid ja maasse löödud teritatud vaiade otsi, mis võivad pärineda toonastest elamustest. Asulakohalt leitud orgaaniliste materjalide, nagu puusöe, loomaluude ja taimejäänuste vanusemäärangute järgi elati selles jõe kaldal paiknenud laagripaigas umbes 9000-8550 aastat e.Kr.
Eestlased hakkasid ennast eestlasteks kutsuma alles ülemöödunud sajandil. Keskajal ja hiljemgi nimetasid eestlased end lihtsalt maarahvaks. Enne XIII sajandit käibel olnud nimetraditsioonist pole aga midagi teada. Nimi Eesti on laenatud muistsetelt skandinaavlastelt. Nii kutsusid nad algul kõiki rahvaid, kes elasid neist ida pool. Lõunanaabrite lätlaste keeles oleme me igaunid. See nimetus tuli muistse Ugandi maakonna järgi, sest just ugalastega oli lätlaste esivanematel kõige pikem piir ning tihedam läbikäimine. Venelased kutsusid meid ja mõningaid teisi läänemeresoome hõime tšuudideks. Soomlaste nimetus „virolaised” pärineb aga Virumaa nimest.
Põllundus ja karjandus
Eestlased harisid suure usinuse ja hoolega põldu. Põlluharimine arenes esialgu aeglaselt. Igal pool võis näha suuri ja tihedaid põliseid metsi. Ka sood ja rabad võtsid eneste alla suuri maa-alasid. Metsade rohkus ei lasknud päikesekiiri maapinda küllaldaselt soojendada. Seepärast oli maapind niiskem ja külmem, kui praegu, ning kandis vähe vilja. Põlluharimiseks kõlblikku maad oli aga tarvis juurde muretseda. Ei jäänud muud üle, kui hakati metsi laastama. Tehti alet. Kohtadel, kus suuremat metsa ei kasvanud või kus asus sööt või põõsastik, tehti kütist. Maakamar lõigati lahti ja laotati haokubude peale. Oli see tehtud, pisteti haod põlema ja sel teel saadud tuhk loobiti laiali. Järele jäid ainult kännud, mis siin ja seal põlenud maapinnast välja vahtisid. Kütise ja ale tegemisest võtsid osa nii mehed, naised, kui ka lapsed.
Ale ja kütis nõudis küll rohkesti aega, kuid tegi põllu palju viljakandvamaks. Kändude vahel vabaks saanud maa kisti seaninaga üles, külvati seeme peale ja äestati karuäkkega üle. Karuäkkega oli hea äestada, sest ta ei jäänud kändude taha kinni. Pikad ja painduvad pulgad libisesid hõlpsasti kändudest ja kividest üle.    
Tol ajal külvati naerist, otra, rukist ja nisu. Kui suvi hakkas lõppema, algas vilja-koristamine, mil tarvitati vikatit ja sirpi. Kui vili lõigatud, kuivatati see rehes. Terad peksti vartadega peadest välja ja jahvatati käsikivil. See oli igavaim töö, sest jahvatamine läks väga aeglaselt. seanina
Osa vilja pandi hästivarjatud koobastesse, mis olid kaetud seestpoolt õlgede ja kasetohuga. Seda tehti selleks, et vili vaenlase kätte ei langeks .
Usina töö tõttu kasvasid põllumaad ja viljasaak ning rahvas elas jõukalt. Rikkaid inimesi oli eestlaste seas rohkesti. Üldse oli põlluharimine eestlastel enam arenenud, kui naaberrahvail, näiteks lätlastel ja venelastel.
Meie esivanematel oli tähtsaks elu-ülalpidajaks veel karjandus. Laialdased metsad ja karjamaad andsid loomadele rikkalikku toitu. Karja- ja heinamaad olid külakondadel ühised. Ühistel karjamaadel söödeti kogu küla karja ja heinateole saatis iga talu vastavalt suurusele tööjõudu. Selle järgi sai ka iga talu osa saagist. Kasvatati sigu , lambaid, kitsi ja lehmi. Saadud piimast valmistati võid ja juustu. Kasvatati ka hobuseid. Need olid tarvilikud põlluharimiseks ja ka sõjakäikudel. Inimese esimese ja põlise seltsilisena võib loomadest nimetada koera.
Eestlastel oli karjandus hästi arenenud. Nende karjad olid väga suured. Üks tolle aja ajaloolane ütleb, et sakslased viinud sõjasaagina ikka kaasa palju kariloomi ja määratu palju hobuseid.
pronkskauss rauaajast savipotte rauaajast
Uskumused
Väga oluline tahtereguleerimise tegur oli müütiline mõtlemine, mis tulenes looduse tunnetamisest. Algul võis see seisneda vaid selles, et elu arvati olevat ühe vaimu või isiku võimuses: see vaim elas inimkehas teise minana nagu vari, vees peegelduv või unes nähtud pilt; vaim võis inimese tema haiguse korral ajutiselt maha jätte või hoopis temast lahkuda ja sellega surma kaasa tuua. Järk-järgult kujunesid kõik need arusaamas, mis muutsid ümbritseva maailma hingestatuks. Seda nimetatakse animismiks.
Ennustamine oli esivanemate elus tavaline asi. Seda toimetati tähtsamate sündmuste, näiteks sõjakäikude eel. Ennustamisega tegeles arbuja – inimene, kes oli hingede ja elavate maailma vahendaja. Ennustamisel saadud märke usuti ja nendega arvestati. Eestlaste muinasjumalatest on teada vaid üks, keda austati nii Saare-, Viru- ja Läänemaal. Tema nimi oli Taara või Tarapita. Näiteks saarlased hüüdsid teda lahingusse minnes appi.
Muinasinimesed oskasid väärilist tähelepanu pöörata kõneosavusele. Sõnasse suhtumine oli loodusrahvastel eelkõige sakraalne . Sõnamaagiat tunti ja kardeti. Tohutut hulka lausumisi, loitse, pühasid sõnu ei tohtinud alati tarvitada, sest nende kohta kehtisid mitmesugused tabud, mida kardeti ja mille võimule loodeti. Sõnaväge mäletati ja sõnadega ümberkäimist õpetati maast madalast lastelegi.
Linnused kerkivad
Keskmise rauaaja alguses hakati Eesti alal ehitama linnuseid. Sel ajal rajatud linnused püsisid kasutusel enamasti viikingiaja lõpuni. Linnuste juures paiknes peaaegu alati ka asula.
Eriaegsed Eesti linnused võib väliste tunnuste põhjal jagada nelja peamisse tüüpi: 1) kolmest küljest looduslikult kaitstud neemiklinnused , kus linnus on valli ja kraaviga eraldatud ülejäänud neemikust; 2) looduslikult kahelt poolt kaitstud niinimetatud Kalevipoja sängid, kus enamasti seljakul või voorel paiknev linnus on eraldatud ülejäänud mäest linnuse otstes paikneva valli või kraaviga; 3) omaette kõrgendikul paiknevad linnused; 4) tervenisti valliga ümbritsetud ringvall-linnused
Keskmisel rauaajal ja viikingiajal kasutatud linnused on peaaegu kõik eri tüüpi neemiklinnused või nn Kalevipoja sängid. On ka üksikuid omaette kõrgendikul paiknevaid kantse, ringvall-linnused olid tollal väga haruldased .
Peale tavapäraste linnuste püüti tollel rahutul ajal asulaid kaitsta ka muul viisil, näiteks rajati hooned keset veekogu vaiadele ja palkparvele, kuhu viis kaldalt sild . Selline oli näiteks Eesti lõunapiiri lähedal Viljandimaal paiknev Valgjärve järveasula, mis on Eesti alal seni erandlik. Hulga levinumad on sedalaadi asulad Lätis, kus need pärinevad küll alles viikingiajast.
Tänapäeva loodusrahvastel (hõimud, kes elavad näiteks Lõuna-Ameerika džunglites) on muinasajaga palju ühist. Seepärast on teadlased väga huvitatud nende eluolu uurimisest, et rohkem teada saada sellest kaugest ja omapärasest maailmast.
Kasutatud kirjandus
Kriiska, A., Tvauri, A. (2002). Eesti muinasaeg. Tallinn: Avita .
Tilk, M. (2003). Kasvatus eri kultuurides I. Tallinn: Pärnutrükk.
Kõiv, M., Raudkivi, P. (2004). Keskaeg II osa. Tallinn: Avita.
Põllundus ja karjandus rauaajal. http://www.vana.miksike.ee/lisa/5klass/5eestim/10pollundusjakarjandus.ht m (25.04.2007 19.30)
kool
nimi
EESTLASTE MUINASAEG
Referaat
Juhendaja :
Koht ja aasta