Kristjan Palusalu elu (3)

Kristjan Palusalu on sündinud 1908 aastal 10. märtsil Läänemaal saulepi vallas Varemurru külas Looritsa talus Jüri ja Liiso Trossmanni kaheksanda lapsena. Tal oli neli vanemat venda ja kolm õde. Võib-olla sellepärast, et ta oli oma peres noorim, sai Kristjan teistest ehk kauemgi lapsik olla. Hakkamisest poisil puudu ei jäänud. Jõudu katsusid koolipoisid paljudel aladel, millest Kristjan näis edukam 1500 ja 5000 m jooksus. Eriti hästi sobis temasugusele just raskejõustik. Kuigi tulevane kuulsus harrastas kogu oma poisipõlve mitmesugust jõukatsumist, valmistades Varblas koos teistega koos isegi maadlusmati. Aprillis võeti Kristjan sõjaväe ajateenistusse Tallinna lähedal asuvasse Suurupi merekindlusesse. 24. novembril võitis ta Tallinna maadlusvõistlustel A-klassis esikoha. Peagi alustas ta treener Anton Ohaka ergutusel üks-kaks korda nädalas treeninguid Tallinna klubis “ Sport ” ning osales esimestel võistlustel. Detsembris Eesti meistrivõistlustel vabamaadluses . Oktoobris lõppes poolteist aastat väldanud sõduriaeg. Pärast kodutalus veedetud kuud asus ta elama Tallinnasse, astus klubi "Sport" liikmeks ja leidis tööd klubi liuvälja hooldajana. Novembris Eesti meistrivõistlustel vabamaadluses kaotas ta jälle Luigale ja Viikmäele, kuid võitis Arnold Luhaäärt ja Aleksander Kõllot ning teenis esimese medali: pronksi, siis hakati spordiseltsis "Sport" temast maadlejat kasvatama. Lootust andsid treeneritele esialgu vaid noormehe jõud ja vägev kehaehitus . Ta oli ka 1936 Berliini olümpiamängude eel üks meie lootusi - olgugi, et veel paari aasta eest olid raskejõustikujuhid arvanud, et temast ei saa kunagi head maadlejat. Enne mänge Jänedal toimunud olümpialaagris tõusis KP nii heasse vormi, et oli endale öelnud, et kui nüüd heale kohale ei tule, jätab maadluse maha.
Olümpiamängude ajaks oli ta juba korduvalt rahvusvõistkonda kuulunud, nii ei läinud vägimehel ka kuulsa Berliini Deutschlandhalle areenil põlved nõrgaks. Vabamaadluses ei paistnud KP-l enamiku vastastega erilisi probleeme olevat. Viiest esimesest matśist lõppesid neli selja-, üks punktivõiduga. Selleks ajaks kui finaalideõhtu alles järgmise päeva koidu eel kell 3.30 raskekaalu viimase matśini jõudis, oli saksa publik juba ära õppinud eestlaste ergutushüüded: "Paluu-saluu, anna valuu!" ja "Hurra-hurra, Palusalu murra!" Kindlasti ka sellisest ergutuskoorist jõudu saades oli eestlane aktiivsem, võitis punktidega 3:0 soomlaste suurlootuse Hjalmar Nyströmi ja kuldmedali.
Ka klassikalise maadluse raskekaalus oli koosseis tugev. Neljast esimesest matśist kaks lõppesid KP-le selja- ja kaks punktivõiduga. Finaal kujunes aga katsumuseks mitmes mõttes. Esiteks seepärast, et oli viimane heitlus pärast kahte pikka ja väsitavat turniiri. Aga ka seetõttu, et nüüd avaldasid KP-le seni suhteliselt sõbralikud pealtvaatajad toetust hoopis vastasele, sakslasele, kahekordsele Euroopa meistrile Kurt Hornfischerile. Enamik ajast maadeldi võrdselt, kuid lõpp-püstimaadluses tegi meie maadleja võtte, mis tõi talle võiduks vajalikud punktid ja tegi temast kahekordse olümpiavõitja. Eesti raskejõustiklased tulid Berliinist tagasi kokku seitsme medaliga, peakangelasena KP.
Eesti oli Maailma-Kristjanilt palju saanud - just uhkust ja enesekindlust. Selle eest anti talle ka vastu. Väiksemaid kingitusi juba siis, kui olümpiasangar 2. VIII hommikul Balti jaama saabus. Seejärel tuli riigivanema vastuvõtt, esinemine ringhäälingu kooliraadio osas, kuu aega ametlikku puhkust. Esile tõsteti olümpiavõitjat ka tema töökohas Tallinna Keskvanglas, kus ta tõsteti senisest vangivalvuri seisusest veltveebliks. Eesti riigi vahest kõige märgatavam tähelepanuavaldus oli see, et talle kingiti Aegviidu lähedal Pillapalus 45 ha suurune talu. Eesti riigi sümbolite hulka kuulusid tugevad mehed ja põllupidamine. Selliselt tutvustati olümpiavõitjat ka ajakirjanduses - põllumehena uudismaal. Kui talu 1939 ka maksudest vabastati, oli see hea reklaam nii valitsusele kui ka talupidamisele üldse. Avalikkuse eest kasutati KP mainet veel näiteks paberosside "Kuldmedal" ja sigarettide "Olümpia" reklaamimiseks.
KP tõestas oma võimeid ka 1937 Pariisis Euroopa meistrivõistluste kullaga, seejärel vigastas õlaliigest aga nii tõsiselt, et matile tagasipöördumine tundus kahtlasena. Võib öelda, et meistri tõus ja maadlusest lahkumine olid olnud omavahel kõvasti seotud. Kui Kristja 10-aastaselt endale võimlemisrõngad hankis, ei meeldinud see ta isale . Koduste vahenditega kogus poiss küll juba lapsepõlves rammu , kui ta aga ükskord rõngastelt kukkudes rangluu murdis, ei julgenud ta seda kodus tunnistada. Luu kasvaski valesti kokku ja just see lõigi tippkoormustel välja. Kui pärast tõsist ravi tundus õlg 1940 jälle võistlemist kannatavat, olid juba ärevad ajad.
1941 mobiliseeriti KP Punaarmeesse ja saadeti Venemaale Kotlasse, kust sama aasta sügisel põgenes üle rindejoone Soome. Sealtkaudu pääses KP Eestisse tagasi.
Pärast seda pani nõukogude võim maadluskuulsuse vangi, kust ta küll suhteliselt kiiresti vabanes. Aktiivset sporti KP enam mõistagi tegema ei hakanud, küll maadles ta koos Johannes Kotkasega suure menuga demonstratsioonesinemistel mitmel pool Eestis. Maadlussporti propageerima jäi olümpiavõitja kogu eluks, nii treenerina kui ka peakohtunikuna paljudel võistlustel, samuti Tallinna Spordiveteranide Koondise aktiivse liikmena.
Ilmselt oli just rahulik loomus see, mis aitas tal nõukogude aastatel ennast tasapisi teostada - nii hinnatud puutöömehena artellis " Parkett " kui ka ehitustöölisena Viimsi kalurikolhoosis. Kõik teadsid, kes ta on, nii et ta ise ei pidanud seda väga rõhutama, aga oma kohalolekuga meenutas ta ikkagi aega, mil Eesti mehed rahvuslipu all vabariigile medaleid võitsid.
Tõnis Lukas
Eesti ajalugu elulugudes. 101 tähtsat eestlast. Koostanud Sulev Vahtre . Tln., 1997