Kristjan Palusalu (1)

Kristjan Palusalu ( aastani 1935 Kristjan Trossmann ; 10. märts 1908 – 17. juuli 1987 ) oli eest maadleja. Ta on maailmas ainus, kes on võitnud samadel olümpiamängudel mõlemas maadlusviisis.
Kristjan sündis Läänemaal Saulepi Varemurru külas Looritsa talus Jüri ja Liiso Trossmanni kaheksanda lapsena. Tal oli neli vanemat venda ja kolm õde. Juba 16-aastaselt polnud Kristjanil külas enam jõukatsumises vastast. Ta harjutas üksi tõstmist, võimlemist ja kergejõustikku ( eriti jooksu ).
1929. aastal võeti Kristjan sõjaväkke Tallinna lähedal asuvasse Suurupi merekindlusesse. Keerulisema maadlustehnikaga puutus ta kokku alles paar kuud enne sõjaväest vabanemist. Ta asus elama Tallinna. Seal leidis Kristjan endale töökoha liuvälja hooldajana, kust edasi sai ta tööd raualaos. Viimasest hakkaski tema sportlaskarjääri teekond. Teda tutvustati treeneritega, kes olid väga huvitatud, kuna Kristjanil oli palju jõudu ja suur kehaehitus. Peagi hakati temast spordiseltsis " Sport " maadlejat kasvatama. Treeneriks oli Anton Ohaka, kelle ergutusel üks-kaks korda nädalas treeniti. Vabariigi meistritiitleid raskekaalu maadluses hakkas Palusalu võitma 1931. Helsingi Euroopa meistrivõistlustel sai ta 4. koha, kuid sealt hakkasid saavutused suurenema. Nüüd hakkas Kristjan võitma juba igal aastal Eesti meistritiitleid nii klassikalises kui ka vabamaadluses. Neid tiitleid tuli kokku 12. Juba Berliini olümpiamängude eel peeti teda üheks meie lootuseks, olgugi et veel paari aasta eest olid raskejõustikujuhid ja -teoreetikud arvanud, et temast ei saa kunagi head maadlejat. Enne mänge Jänedal toimunud olümpialaagris tõusis Kristjan nii heasse vormi, et oli endale öelnud, et kui nüüd heale kohale ei tule, loobub ta maadlusest. Olümpiamängude ajaks oli ta juba mitmeid kordi rahvusvõistkonda kuulunud, mis oli talle andnud piisava kogemuse võistelda ka kuulsa Berliini Deutschlandhalle areenil. Palusalu pandi mängudel välja mõlemas maadlusviisis. Esialgne plaan oli lasta tal paar matši vabamaadluses teha ja siis loobuda, et kreeka- rooma stiilis paremini esineda. Kristjan ei tahtnud aga katkestamisest kuuldagi. Vabamaadluses ei paistnud Palusalul vastastega erilisi probleeme olevat. Viiest esimesest matśist lõppesid neli selja-, üks punktivõiduga. Finaaliõhtuks oli saksa publik juba ära õppinud eestlaste ergutushüüded: "Paluu-saluu, anna valuu!" ja "Hurra-hurra, Palusalu murra!" Rahvas aitas kindlasti Kristjanil hästi maadelda, ta oli aktiivsem ja võitis punktidega 3:0 soomlaste suurlootuse Hjalmar Nyströmi ja kuldmedali. Üks päev puhkust ja algas kreeka-rooma maadluse turniir. Võitluse koosseis oli tugev. Neljast esimesest matśist kaks lõppesid Kristjanile selja- ja kaks punktivõiduga. Finaali eel ei olnud Palusalu vaated head, tal oli selja taga kaks väsitavat turniiri ja rahvas pooldas nüüd oma, Kurt Hornfischerit, kes oli kahekordne Euroopa meister. Enamik ajast oli maadlus võrdne, kuid lõpp-püstimaadluses tegi Kristjan võtte, mis tõi talle võiduks vajalikud punktid ja tegi temast kahekordse olümpiavõitja. Eesti raskejõustiklased tulid Berliinist tagasi kokku seitsme medaliga, peakangelasena Kristjan Palusalu. Tagasi Eestis olles sai ta palju kingitusi, alustades vastuvõtust Balti jaamast , ametikõrgendus, puhkus ja veel, kuid kõige märgatavam kingitus oli vast president Konstantin Pätsi poolt kingitud talu Harjumaal Pillapalus. Kristjan tõestas oma võimeid ka 1937 Pariisis Euroopa meistrivõistluste kullaga, peale mida ta ennast vigastas. Palusalu heitis vastase, katsus raskemana talle mitte peale kukkuda ja sealjuures tuli Palusalu õlg liigesest välja. Kui sama vigastus kordus maavõistlusel Soomega, tähendas see talle karjääri lõppu. Kui pärast tõsist ravi tundus õlg jälle võistlemist kannatavat, mobiliseeriti Kristjan Punaarmeesse ja saadeti Venemaale Kotlasse, kust ta sama aasta sügisel põgenes üle rindejoone Soome. Sealtkaudu pääses ta Eestisse. Selletõttu istus ta pärast sõda lühikest aega vangilaagris. Edasi töötas Kristjan treeneri ja ehitustöölisena. Aktiivset sporti ta enam mõistagi tegema ei hakanud, küll maadles ta koos Johannes Kotkasega suure menuga demonstratsioonesinemistel mitmel pool Eestis. 1966. aastal sai ta vabariikliku kategooria maadluskohtunikuks. Alates 1988 korraldatakse Tallinnas temanimelisi rahvusvahelisi maadlusvõistlusi.
Kõik teadsid, kes ta on, nii et ta ise ei pidanud seda väga rõhutama, aga oma kohalolekuga meenutas ta ikkagi aega, mil Eesti mehed rahvuslipu all vabariigile medaleid võitsid.