Kreeka mütoloogia (0)

Kreeka mütoloogia
Kreeklaste mütoloogiast ei leia me lugusid , mis rääkisid ürginimese suhetest teda ümbritsenud maailmaga . Kuigi ka kreeklased elasid kunagi metslastena, inetult ja brutaalselt. Kuid nende müüdid näitavad meile, kui kõrgele nad olid tõusnud nende ürgsete aegade räpasusest ja julmusest, millest meil pole säilinud mingeid jälgi.
Meieni jõudnud müüdid on suurte poeetide looming. Kreeka mütoloogia algab Homerosega, tema teose „Iliasega” tuhat aastat enne meie ajaarvamist. " Ilias "kujutab endast kreeka kõige vanemat kirjandust; ja see on kirjutatud ilmekas, elegantses, kaunis keeles, mille pidi olema juba sajandeid kestnud ajalugu inimeste püüdlusi väljendada ennast selgesti ja ilustasti, mis on omakorda tsivilisatsiooni vaieldamatuks tunnuseks.
Kreeka müüdid ei heida valgust varasematel aegadel elanud inimsoole.Kuid nad heidavad küllaldaselt valgust varajastele kreeklastele; ja see näib antud juhul olevat meie, kes me oleme nende järglased nii intellektuaalses, kunstialases kui ka poliitilises mõttes.
Sageli räägitakse "Kreeka imest".See fraas tähendab maailma uut sündi seoses kreeka virgumisega. Varasematel kreeka poeetidel kujunes uus vaatekoht, millest neile eelnenud maailmas ei osatud unistadagi , kuid mis ei kao kungi neile järgnenud maailmas.Kreeklased lõid jumala enda näo järgi. Enne seda polnud jumalatel midagi ühist reaalsusega. Nad erinesid kõigist elusolendeist.
Piibli Paulus on öelnud, et nähtamatu peab saama mõistetavaks nähtava kaudu. Skulptor jälgis mängudel võistlevaid atleete ja tajus , et miski , mida ta suudab kujutada, ei saa olla nii kaunis kui need jõulised noored kehad, nii lõigi ta oma Apolloni kuju. Kreeka kunstnikud ja luuletajad mõistsid, kui suurepärane võib olla rühikas, kiire ja tugev inimene. Neil ei olnud tahtmist luua mingeid fantastilisi kujusid .
Inimlikud jumalad tegid muidugi ka taevast mõnusa perekondliku paiga. Kuid jumalaid tuli karta - olid nad ju ülivõimsad ja vihastena väga ohtlikud. Ent küllaldase ettevaatlikkuse puhul võis inimene taevalistega üsnagi talutavalt läbi saada, ta võis nende üle isegi naerda. Zeus , kes püüdis asjatult oma abikaasa eest oma armulugusid varjata oli kõigi põhiline naerualune. Hera oli komöödia põhitegelane, tüüpiline armukade abikaasa, kelle leidlikus abikaasa paljastamisel ja rivaalide karistamisel pakkus kreekalstele ohtralt nalja ja lahutas nende meelt .
See ongi kreeka mütoloogia ime- humaanne maailm, kus inimene on vabastatud halvavast hirmust kõikvõimsa teadmatuse ees. Hirmuäratavad salapärasused, mida kummardati kõikjal mujal , ja kohutavad vaimud , kellest kubisesid maa, õhk ja veed , olid Kreekast välja kihutatud. Inimesed kes lõid müüte, ei sallinud irratsionaalsust ja armastasid fakte, see on tõsi, olgu mõned neist lugudest nii pööraselt fantastilised kui tahes. Herakles , kelle elu kujutas endast pikka võitlust pööraste koletistega , on kõikide lugude järgi Teeba linnast. Paika, kus Aphrodite merevahust sündis, võis külastada iga antiikaja turist. Tuntud paigad andsid kõigile müütilistele olevustele reaalsuse rüü.
Hirmuäratval irratsionaalsusel pole paika antiikmütoloogias. Maagiat, mis on nii võimas enne ja pärast kreeka maailma, siin peaaegu ei esine. Siin pole ühtki meest ja on ainult kaks naist, kes on varustatud kohutava üleloomuliku jõuga. Astroloogia , mis on õitsenud iidse Babüloni päevist kuni tänapäevani, puudub täielikult antiikses kreekas. Kreeka müütides jutustatakse küll tähtedest , kuid siin pole ühtki sõna sellest , nagu võiksid need inimeste elu mõjutada. Astronoomia on see, milleni kreeklaste mõte lõpuks jõudis tähti uurides.Üheski müüdis ei esine maagilisi preestreid. Preester esineb kreeka müütides harva ning tal pole neis mingit tähtsust. "Odüsseias" viskuvad preester ja poeet põlvili Odysseuse ette ja paluvad teda neid elu jätta, ja kangelane tapab ilma pikema mõtlemiseta preestri kuid kingib elu poeedile. Homerose sõnade järgi ei saanud Odysseus surmata inimest, kellele jumalad olid õpetanud taevalikku kunsti.
Kreeka mütoloogia maailmas ei esine inimvaimu terroriseerimist. On säilinud rudimente aegadest , kui esines veel loomujumalaid. Saatürid on kitsinimesed ja kentaurid poolinimesed-poolhobused. Esineb müütilisi monstrumeid igasugusel kujul, nii gorgodena, hüdradena ja kimääridena, kuid need esimesed vaid selleks, et anda kangelastele kuulsusesära. Seetõttu kutsutakse ka Herat sageli „veisesilmaks”.
Kreeka mütoloogia koosneb suurelt osalt lugudest, mis jutustavad jumalatest, kuid neid lugusid ei saa võtta kui kreeka piiblit, kreeka religiooni katekismust. Müüdid kujutavad endas sageli teadust, mis tekkis sis, kui inimene püüdis esmakordselt seletada kõike seda, mida nägi enese ümber. Kuid on olemas ohtsalt ka niisuguseid müüte, mis ei seleta üldse midagi. Need lood kujutavad endast üksnes meelelahutust, palasid, mida inimesed üksteisele pikkadel talveõhtutel jutustavad. „Pygmalionil ja Galateia” lugu on üheks niisuguseks. Kuid neis teostes esineb ka religioon . Kindlasti taustal, kuid ikkagi selgesti märgatvalt. Alates Homerosest ja lõpetades tragöödiate või isegi hilisemate teostega, võib müütidest välja lugeda, mida inimolend oma jumalailt vajab.
Piksepilduja Zeus näis kunagi olevat vihmajumal olnud. Ta oli isegi päikesest võimsam, kuna kaljune Kreeka vajas vihma rohkem kui päikesepaistet ja jumalate jumal oli ju see, kes võis kinkida oma kummardajate eluks nii tarvilikku vett. Kuid Homerose Zeus ei ole enam loodusnähtus. Tema on isiksus, kes elab juba tsivilisatsiooniteele asunud maailmas. „Odüsseias” on ta mõjujõud suurem. Seal ütleb seakarjus, et kerjus ja rändur on saadetud Zeusi poolt ja need, kes vaestele abi ei anna, patustavad Zeusi enese vastu.
Niisiis sai õiglus Zeusi kaaslaseks. „ Iliase ” mereröövlite pealikud ei pidanud lugu õiglusest. Nende tahtmine oli võtta kõike, mida süda kutsus. Kuid Hesiodos , kes oli talupoeg ja elas vaese inimese maailmas, teadis, et vaene vajab õiglast jumalat. Ta kirjutas, et kalad vees, loomad maa peal ja linnud taeva all peavad üksteise peale jahti. Hesiodos tunnistab , et abitute suur ja kibe viletsus oli jõudnud taevani ning muutis tugevate jumala nõrkade kaitsjaks.
Seoses inimese teadlikkuse kasvuga sigineb vanades lugudes sünginud naistekütist Zeusist ja pelgurliku Zeusist ja naeruväärse Zeusi kõrvale ka teistsugune Zeus. Järkjärgult tõrjub viimane Zeus eelmised kõrvale ning hõivab kogu areeni. Viimaks sai temast niisugune jumal, kelle kohta kirjutas Dion Chrysostomos teisel sajandil: „Meie Zeus, kõikide heade andide läkitaja, meie kõigi isa ja päästja ja inimsoo kaitsja.”
„Odüsseias” räägitakse jumalatest, keda kõik inimesed ihaldasid ja sadu aastaid hiljem kirjutas Aristoteles „oivalisest jumalast, kes on palju teinud surelike heaks”. Juba kõige varasematest mütologidest alates on kreeklastel olnud selge ettekujutus sellest, mida tähendab taevalik ja täiuslik. Nende igatsus niisuguse jumala järele sundis neid pidevalt püüdlema selle poole, et näha teda selgemingi, kuni müristamisest ja piksenooltest kasvas välja universumi isa.