Kool kui ühiskonna peegel (0)

Kool kui ühiskonna peegel
Ühiskond on tervik, mille valdkonnad on omavahel seotud ja mõjutavad üksteist. Ühiskond ei ole lihtsalt inimeste kogum, vaid inimestevaheliste suhete võrgustik, mis oma korda koosneb väiksematest ühiskondlikest kogumitest. Nii saame rääkida ka koolist kui ühiskonna väikesest mudelist. Ka koolis näeme konkurentsi, individualismi, kiusamist , alandamist, üksteise mittemõistmist, käegalöömist ja ükskõiksust.
Kool on osa ühiskonnast ja seal on samad probleemid mis ühiskonnas. Kool ja ühiskond on ühte nägu. Ühiskonnas toimuvad protsessid mõjutavad koolis ja hariduselus toimuvat kõige otsesemalt. Kuigi kool on olemuselt konservatiivne ning allub muutustele aeglaselt, mõjutab tänapäeva infoühiskond koolis toimuvat tugevamini kui iial varem.
Ühiskonna poolt on peale pressitud edukultus. Tänapäevane elu esitab inimesele suured nõudmised, seega loob ka sama suured hirmud . Praeguste noorte üks üldisemaid ja suuremaid hirme ongi kartus vaese luuserina elu hammasrataste vahele jääda. Suurimaks hirmuks on see, et ei pääse ülikooli, ei leia tasuvat tööd. Võidujooks paremale stardiplatvormile jõudmiseks algab juba kooli minekuga: lapsevanemad on valmis võtma eratunde, et nende laps saaks nn eliitkooli nimekirja. Gümnaasiumis rõhutatakse, et kui hakkama ei saa, siis ülikooli uksed jäävad suletuks . Samas on koolid ise samuti ühiskonnapoolse surutise all. Kuigi ikka ja jälle räägitakse, et eksamitulemuste järgi seatud pingerida ei näita koolide õiget olemust, jälgitakse sellegipoolest kiivalt oma kohta selles. Kes esiotsas , patsutab endale rahuolevalt õlale, kes lõpuridades, see peab tihti meedias põhjendama, miks see nii on.
Kuigi Eestis valitseb võrdõiguslikus ning kõigil peaksid olema võrdsed võimalused, siis nagu ka ühiskonnas ei ole kõik võrdsed, ei ole see ka koolis nii. Alates sellest, et kodulähedases koolis puudub erinevate ainete süvendatud õpe ja võimalus erinevates trennides, ringides annet arendada, kuni selleni , et materiaalsed võimalused on nii õpilastel kui ka koolidel kordades erinevad.
Ühiskonna korrapäraseks toimimiseks on paika pandud seadused ja reeglistik. Samas vaadates ühiskonnas ja poliitikas toimuvat, siis tundub et reeglid olevat rikkumiseks , seadusi annab väänata, suur raha mätsivat kõik kinni ja karistuse saavad kõige väiksemad sulid. Õigustuseks on: kõik ju teevad nii. Õpetajate hääl, kes kuulutavad vastupidist, et väärtuseks peaks olema ausus ja väärikus, on kui hüüdja hääl kõrbes. Eesti ühiskonna kirjapandud ja tegelikud normid erinevad üksteisest nagu öö ja päev. Seetõttu on koolil on ülimalt raske aidata noortel välja kujundada mingeid kindlaid tõekspidamisi ja näidata, kus jookseb hea ja halva piir.
Tänapäeva ühiskonda iseloomustab vabameelsus inimsuhetes. Mida stabiilsem, siiram, avatum ja mida kindlamate väärtushinnangutega on noore lähim ümbrus (perekond, sõpruskond, kool), seda kergem on tal neid omaks võtta. Ja vastupidi, mida suurem moraalne või eetiline kaos valitseb noore ümber, mida vasturääkivamalt väljenduvad väärtushinnangud, seda suuremas segaduses on noored. Mida teha ja mida mõelda, kuidas on õige ja kuidas vale – nende mudelite kujunemine on praeguses Eestis äärmiselt häiritud. Puuduvad selgelt toimuvad ja tõhusad reeglid, mille järgi turvaline ühiskond ennast korraldab. On reeglid ja seadused, ajaleheartiklid ning koolis räägib õpetaja, kuidas peab, aga kas need reeglid vastavad levinud sotsiaalsetele tegelikele käitumismallidele?
Meid ümbritseb kõikjal vägivald – alates hommikul teleeetris olevates multifilmidest kuni rusikavõimu ja üleolekut näitavate filmide ja videoteni. Kunagi enne ei ole koolikiusamisest räägitud nii palju kui praegu. Nii juhtubki, et on piiramatu vabadus anonüümselt sapiselt kommenteerida veebiväljaannetes avaldatut, võimalus riputada sotsiaalmeediasse üles ahistavaid videoid nii eakaaslastest kui õpetajatest. Levinud on karistamatuse tunne, võidab see, kes on tugevam, jõhkram. Puudub austus inimese vastu.
Sotsiaalsete oskuste arenemise kõige olulisem aeg on kooliiga , siis püütakse õppida ümbritsevat ühiskonda ja elu paremini mõistma, võrreldakse end senisest rohkem teistega , soovimata ennast alaväärsena tunda. See aeg on piiride ja ühiskondlike reeglite ja normide kompamise aeg, mil püütakse määratleda nii ümbritsevat kui iseennast üksikisiksusena ja ka ühiskonna osana . Noor püüab alateadlikult leida endale kohta ühiskonnas, toimivas sotsiaalses süsteemis, suhete ja saavutuste hierarhias . Kool ühiskonna osana saab aga palju ära teha väärtuste ja hoiakute muutumises.