Kõne „Teadus kui Eesti arengu mootor“ (0)

Kõne „Teadus kui Eesti arengu mootor“
Lugupeetud õpetaja ja klassikaaslased. Teadus on just see, miks öeldakse Eesti kohta väike, kuid tugev riik. Ajakirjas Nature eelmise aasta juunikuu väljaandes kirjutati, et Eesti on oma teadusväljunditega eeskujuks teistele riikidele. Teaduse suurt arengut on põhjendatud sellega, et Eestis on tehtud õigeid otsuseid ja reforme. Need otsused mis tehti 15 a tagasi avaldavad oma mõju alles nüüd. Järelikult ka need otsused, mis tehakse täna, avaldavad mõju alles tulevikus. Praegu oleme veel väike ja tubli riik, aga tulevikus võib tekkida küsimus, miks me enam ei ole. Eesti on küll oma tehnoloogia ja teadussaavutustega rahvusvahelist tuntust kogunud , kuid kas see on kasu toonud ka Eestile. Öeldakse, et teadus peaks olema iga riigi arengu mootoriks ja see on see ideaal, kuhu peaks ka Eesti jõudma. Kui terve on Eesti arengu mootor, kas mootori töötamiseks on kõik vajaminevad varuosad olemas, sellele annan järgnevas kõnes selgust.
Esiteks, et saaks üldse rääkida mootorist, on vaja mootorit, kasvõi katkist. Võib julgelt väita, et Eestil on see olemas. Kõik saab alguse huvist teaduse vastu ja seda meie riik ka tekitab. Eesti on väga suurt rõhku pannud haridusse ja selle kvaliteeti. Meil on erinevad teadusasutused nagu AHHAA ja Energia avastuskeskus. Sellised keskused tekitavad juba noores eas huvi teaduse ja eksperimentide vastu. Samuti on populaarsed teadussaated nagu Ajujaht ja rakett 69. See tõestab, et eestlased on teaduslembe rahvas. Meie riigis kasvavad targad ja innovaatilised inimesed ja just nemad on Eesti arengumootoriks.
Teiseks, kui mootor on olemas, tuleb see ka töökorda seada, mis aga maksab üpris palju. Riik on see, kes peab teadust rahastama . Praegu teeb Eesti panustamine teadusesse aga hoopis vähikäiku. Paika on pandud arengustrateegia „Teadmistepõhine Eesti“, mis loodetakse aastal 2020 ka täita. Kuid praegune strateegiast kinnipidamine näitab, et see jääb täitmata. Näiteks üheks punktiks oli viia teadusinvesteeringud 1% SKT-st aastaks 2015, mida ei suudetud täita. Me peame ka mõistma, et Eestit ei juhi mitte teadlased, vaid poliitikud , kes on lühivaatelised, nad vaatavad tulevikku nelja aasta kaupa. Rohkem pole lihtsalt vaja. Kõik erakonnad on lubanud teaduse arengut toetada, kuid tegelikult loodetakse ära elada Euroopa Liidu rahadest. Jürgen Ligi avaldas konverentsil „Teadus kui Eesti arengu mootor“ arvamust, et Eesti teadus on arenguvõimeline isegi ilma baastoetuseta. Selle vastu räägib aga pidev projektitamine, et kuidagigi oma tegevust rahastada. Kui tahta, et mootor töötaks ja ka kasu tooks, peab sellesse ka pidevalt investeerima.
Kolmandaks , mootorit on vaja alati täiustada, vahetada vanad ja kulunud osad uuematega. Seega peab meil olema erinevad sidemed varuosade pakkujatega. Eestis jääb aga vajaka sellistest kokkupuudetest, eriti just ettevõtetega. Praegu teeb Eesti teadust rohkem teaduse pärast, arvestamata tegelikku tööturu ja arenguvajadusi. Toon näite Jaapanist, Sealne teadlane saab oma lahendatava probleemi kohalikelt ettevõtetelt nagu Samsung või Kia. Leiutis jõuab juba poole aastaga turule ja teenib töösse panustatud raha kordades tagasi. See on kehv näide, sest Eestis jääb puudu oma kapitaliga ettevõtetest. Välisettevõtted aga ei ole nii altid Eesti ülikoolidega koostööd tegema. Kui on valida Stockholmi ja Tartu ülikooli vahel, valitakse Stockholm , sest nii on tehtud ka varem, kõik on sujunud, pole vajadust Eesti poole vaadata. Selle probleemi likvideerimiseks rahastab meie teadust Euroopa Liit, kes soovib muuta Eestit rahvusvaheliselt konkurentsivõimelisemaks. Rahastust kasutatakse Euroopa Liidu kiuste vastupidiselt. Meie teadus on veelgi enam kapseldunud riigipiiridesse. Eesti ülikoolid ei suuda isegi omavahel koostööd teha, kuidas peaksid nad seda veel välisriikidega tegema? Meie mootorit on raske täiustada, kui pakkujaid lihtsalt ei ole.
Viimaseks , kui mootorile on siiski kuidagi varuosad saadud, on vaja inimesi, kes need ka mootoriga ühendaks. Eestis jääb aga sellistest inimestest puudu. Kõrgharidusega inimesi on küll palju, kuid töökohti vähe. Lihtsam võimalus on minna tööle välismaale. Siit tekibki vastuolu, Eesti panustab suuresti haridusse, mis ei too kasu, kui haritud inimesed Eestist välja lähevad. Tagasi ei kutsu neid pea miski. Palgad on madalad, ressursse ja riigipoolset toestust vähe. Isegi Eesti ühe tunnustatuma teadusajakirja Horisont rahastamist vähendati, mis on teadlaste üks ainukesi kohti, kus oma saavutusi ja avastusi laiemale kogukonnale teatavaks teha. Ehk peamine põhjus miks meie mootor ei taha käima minna, on see, et ei ole inimesi, kes seda teeks.
Kokkuvõtteks tahan öelda, et Eestil on küll mootor, millele keegi kätt külge ei pane. Meie mootor on selline imelik, ta tahab ise laiali minna. Veelgi imelikum on see, et riik ootab käsi põsakil, et mootor end ise tagasi kokku paneks, ehk ootab eestlaste tagasitulekut välismaalt. Praegu on Eesti arenenud suuremalt jaolt ilma teaduse abita. Ehk tekib küsimus, mis saab kui suudame ka teaduse arengusse maksimaalselt kaasata? Kui Eesti oma strateegiast siiski kinni suudab pidada, võime näha Eesti arengus mitte ainult hüpet vaid lausa lendu. Mootor on ju olemas, see tuleb lihtsalt käima panna!