Eesti ühiskonna jätkusuutlikuse essee (0)

12. klass,
Eesti ühiskonna jätkusuutlikkus
Jätkusuutlikusest hakkasid rääkima rohelise mõtteviisi esindajad, kes 1970. aastail nägid ülemaailmseid keskkonna probleeme ning suunasid need ka avalikuse ette. Sel ajal peeti jätkusuutlikkusest rääkides silmas ühiskonna ja looduse harmooniat. Ökoloogilise tasakaalu tähtsus pole kadunud tänapäevalgi, kuid selle kõrval on hakatud arutlema ka ühiskonna enda jätkusuutlikkusest. Püütakse siduda majanduskasv ja keskkonnahoid. Jätkusuutlikuse põhidefinitsioon on: Jätkusuutlik areng on niisugune arngutee, mis rahuldab praeguse põlvkonna vajadused ja püüdlused, seadmata ohtu tulevaste põlvkondade huve ning ühtegi probleemi ei tohi lahendada teiste arvelt. Ühiskonda on vaja hoida kui terviklikku süsteemi.
Ökoloogiline tasakaal: Eesti ökoloogiline tasakaal võrreldes Euroopa Liiduga on madal. Meie enda energia tootmine ei ole keskkonnasäästlik. Energiat tootes me raiskame oma loodusressurse ja saastame keskkonda. Tootes põlevkivist energiat tekivad jäätmed ( tuhamäed ), millega ei ole midagi peale hakata. Viimastel aastatel on tööstustesse võetud tehnoloogia puhtam ning kiirem. Neid kasutades paiskub atmosfääri palju vähem õhusaasteaineid ning vähem on ka heitveega keskkonda jõudvaid reostusi. Positiivne on energiamahukuse vähenemine, taastuvenergia kasutamise suurenemine ja põlevkivi kaevandusjäätmete taaskasutuse kasvamine. Eestil on ka suur panus looduse elurikkuse säilitamisel ja kaitsmisel. Viimasel ajal on suurt rõhku pandud traditsiooniliste maaharimisvõtete kasutamisel põllumajanduses, mis ühendab omavahel keskonnahoidu , põllumajandusliku tegevust ja taimestiku ning loomastiku mitmekesisuse säilitamist. Ökoloogilise tasakaalu jätkusuutlikus on viimaste aastate jooksul paranenud ja muutub kogu aeg aina positiivsemaks.
Kultuur: Kõige tähtsam Eesti kultuuri jätkusuutlikuse tagamiseks on kultuurikandjate olemasolu. Kuigi iive on positiivne muutus see taas positiivseks alles 2010. aastal, seetõttu on sündimiskordaja madalam, kui rahva taastootmiseks vajalik. Kultuuri jätkusuutlikust peegeldab ka aineline ja vaimne kultuuripärand . Ainelise kultuuripärandiga on lood kehvad, sest paljud ehitusmälestised on avariilises korras. Riik küll toetab nende parandamist ja restaureerimist ei jõuta tegeleda kõikide mälestistega ning nii nad lihtsalt kaovadki meie kultuuri ajaloost. Vaimne kultuuripärand elab koos inimestega. Kui on neid, kes tahavad põlvkondade jooksul välja kujunenud kombeid ja tavasid teistega jagada on olemas ka kultuuripärand. Vaimse kultuuripärandi alla käivad ka teadmised loodusest ja aastaaegadest, saunaskäigud, vanaema õpetuste järgi süüa tegemine, talgud . Eesti vaimne kultuuripärand on vägagi rikas ja levinud, jätkusuutlikuse poolt vaadatuna ei ole see just super hea, sest alati on võimalik veelgi paremini teha. Kultuuri jätkusuutlikuss on Eestis hea, kultuur edeneb, kuigi on asju mis vajuvad unustusehõlma tõuseb eestlaste kultuuritarbimine ja sellest osavõtt .
Majanduslik heaolu: Majandusliku heaolu jätkusuutlikkust näitavad mitmed tegurid, näiteks tööpuudus . Majanduskriisi tõttu kasvas töötute arv kiiresti. Nüüdseks, mil majanduskriis on ammu läbi ja ühiskond on sellest üle saanud on töötute arv ikkagi väga suur. Kõige rohkem teeb muret pikaajaliste töötute osakaalu kasvamine. See näitab, et on inimesi, kes oma haridustasemega lihtsalt ei leia endale tööd, on inimesi, kes on tööturul alla andnud ja elavad nüüd töötute abirahade abil. Haridusega inimesi on Eestis palju, eriti keskharidusega inimesi. Kuid tihti ei ole Eestis keskharidusega midagi peale hakata, vaja on juurde õppida kindel suund, mille abil endale hiljem töökoht leida. Haridust on võimalik omandada pea kõigil ja põhihariduse omandamine on kohustuslik. Eestis on võimalik taotleda sotsiaaltoetust, kas lastele, töötuabirahana, puudega inimesele. Sotsiaaltoetuste jätkusuutlikkus ei ole sugugi hea, kuigi on toetus olemas on toetuse suurus iganenud. Toetus ei ole majandusega kooskõlas. Toidu ning teenuste hindade tõustes jääb toetus samaks ja nii ei olegi toetusest eriti suurt kasu.. Majanduse heaolu jätkusuutlikkus ei ole parim, aga see kasvab ja areneb. (Näiteks: tõusis lastetoetus)
Inimressursid: Üks suurimaid probleeme on rahvastiku vananemine . Rahvastik vananeb ja väheneb. Juurdekasv on väike. Sündimus jääb suremusele alla. Inimesed ei taha rohkem, kui üks-kaks last, sest nende kasvatamine ja ülalpidamine on üsnagi kulukas. Tervisehoiu jätkusuutlikus on hea. Kõigil, kellel arstiabi on vaja, see saab selle kätte. Jätkusuutlikuse viivad alla raskesti ravitavad haigused nagu HIV, halvaloomulised kasvajad , ning ravimite kõrged hinnad. Eesti migratsiooni jätkusuutlikus on nii ja naa. Liiga paljud inimesed on kolinud maalt linna, kuid see on hea, et viimaste aastate jooksul on paljud aru saanud maal elamise positiivsetest külgedest ning kolinud maale. Maal elamise võimalused ei ole tihti head, sest suletakse koole ja kolides valitakse ikkagi kohta, kus lapsel oleks tulevikus võimalus koolis käia. Liiga suur on Eestist väljaränne. Mõned käivad välismaal õppimas, mõned käivad tööl. Tihti ei ole välismaal omandatud haridusega Eestis midagi peale hakata ning jäädaksegi välismaale elama. Välismaal tööl käies võivad sealsed tingimused palju paremad olla kui kodukohas, nii et lihtsam olekski välismaale jääda. Eestist kolitakse üsna tihti Soome, Ameerikasse, Austraaliasse. Sisseränne on väljarändega võrreldes palju väiksem. Inimressursside jätkussuutlikkus ei ole ka just parim, võrreldes Euroopa Liidu keskmisega, kuid see paraneb kogu aeg.
Eesti on jätkusuutlik riik, mis sest et Euroopa Liiduga võrreldes on ta jätkusuutlikus alla keskmise. Eesti oli pikka aega Nõukogude Liidus ja pärast taasiseseisvumist ehitati kogu majandus põhimõtteliselt nullist üles. Peale selle tabas Eestit majanduskriis ning sellest väljatulek võttis aega ning viis jätkusuutlikkuse tagasi alla. Eestis lähtutakse jätkusuutlikuse arengu määratlemisel „Säästev Eesti 21“ strateegiast. See töötati välja aastal 2005 ning kestab 2030. aastani. See koosneb neljast arengueesmärgist: Eesti kultuuri kestmine ja areng, Eesti ühiskonna sotsiaalne sidusus, Eesti majanduslik heaolu ja konkurentsivõime, Eesti looduskeskkonna säästlik areng. Nende eesmärk on saavutada inimeste heaolu kasv ja suurendada sotsiaalset sidusust nii, et säiliks Eesti kultuuriruumi elujõud ja ökoloogiline tasakaal.