Jääaeg. Esimene jää pealetung algas enam kui 2 milj a tagasi ja alles 13000 a eest vabanes Eesti ala lõplikult jääst. Kokku oli neliviis külmaperioodi ehk jäätumist, mis vaheldusid soojemate vaheaegadega. Jää sulamisel kujunesid järved ja sügavate orgudega jõed, KaguEesti kuplid ja KeskEesti voored. IX aastatuhande algusest eKr pärineb esimene teada olev inimeste asulakoht eestis. Muinasaeg. Ajajärku esimeste inimeste saabumisest kuni ristisõdade alguseni Baltimaadel 12. saj lõpul nim muinasajaks. Sellele järgnes ajalooline aeg. Muinasajast saame teadmisi peamiselt inimeste rajatu või mahajäetu põhjal. Nendeks on kinnismuistised, nagu omaaegsed asulakohad, linnused, kalmistud, ohverdamiskohad, põldude jäänused, metallitöötlemiskohad, aga ka muinasajal valmistatud tööja tarberiistad, relvad ja ehted. Arvestada tuleb ka etnograafilisi andmeid, sest 18.19 saj maarahva ehitistes, töövõtetes, kommetes jms võib olla säilinud elemente ...
registreeritud nimevariant - sohipüha. Täiend paastu- tuleb asjaolust, et tavaliselt langes maarjapäev suure kevadise paastu aega. Maarjapäeval on selged naistepüha jooned, selgemad veel kui küünla- (ehk Maarja puhastamise) päeval. Veelgi üldisemalt kui küünlapäeval joodi maarjapuna, et palged punased püsiksid. Loomadest on teistest enam tähelepanu pööratud sigadele, kes said võtme kätte ja pidid hakkama ise endale toitu otsima - "tsia ruih vällä". Sigadesse puutuvast kombestikust on paljugi analoogne vastlapäevaga. Nii on maarjapäevalgi kohati tehtud kontidest vurre, viidud kondid metsa või kesaväljale, et sead seal suvel püsiksid ja vilja sisse ei tükiks. Teiselt poolt leidub ühisjooni lihavõtetega, eelkõige komme metsast laaste tuppa tuua - siis leiduvat suvel palju linnupesi. Põllundusega seotud uskumustest on kõige olulisem kartus, et akendest paistev valgus kahjustab rukkiorast. Seepärast hoiduti maarjapäeval tule ülesvõtmisest ja üldse lõpetati
vaieldav, tihti pöördusime lihtsalt ilma nimeta jumalate poole. Vägi Muinasusundis peetsime oluliseks väe mõistet, mis oli lausa rahvusvaheline. Arvasime, et vägi on kõikjal ja kõiges toimiv jõud, mis on üliinimlik. Meie usk väesse kajastub mitmesugustes uskumustes. Näiteks selles, et allikal ja osade inimeste kätel on ravijõud, sõnadel võime teha kurja või head (sajatused ja raviloitsud), amulettidel on kaitsev jõud. Suur osa kombestikust ja rituaalidest oli seotud väega. Kristlased aga pidasid selliseid maapealseid jõude pärinevateks Saatanast. Väe suunamist ja temaga mingite toimingute sooritamist nimetasime maagiaks ehk Maagia nõiakunstiks ning selliseid toiminguid võisid sooritada kõik. Tähtsaimaid toiminguid aga pidi sooritama tark ehk nõid, kuna tal oli rohkem annet ja võimeid. Oluline oli ennustamine, mille puhul arvasime, et kõik on juba kuskil ette määratud ja teadja
Nõiduse kartuses, kuid ka suure püha tõttu oli keelatud külaskäimine. Mõnel pool on terariistaga maja või koguni põlde piiratud, et vältida kurja ligipääsu. Suur reede sobis ka armumaagiaks ehk selleks, et kedagi ennast armastama panna või hoopis teiste suhted sassi ajada. Tulu jaoks oli oluline töövahendite kas või korraks liigutamine ja imiteeriv parandamine või puhastamine, olid selleks siis kalavõrk, põllutööriistad või midagi muud. Suurem osa suure reede kombestikust on tänaseks hääbunud. KEELUD Keelatud oli kära ja müra tegemine: puuraiumine, ehitamine, kangakudumine, pesupesemine, kuid ka pillimäng, tantsimine ja laulmine, samuti küllaminek. Otse loomulikult ei tohtinud midagi majast välja anda. Suurel neljapäeval ja reedel tuli valvata, et lind ära ei petaks, st söömata ei tohtinud hommikul välja minna. LõunaEestis oli keelatud põrandate pühkimine soetab kirpe. TOIDUD Kestis paastuaeg
· Tsunftid- käsitööliste organisatsioonid, nende kätte läks ka etenduste korraldamise õigus. Et näidata oma jõukust muutusid ka etendused suurejoonelisemateks. · Müsteeriumide vennaskond- loodi 15.saj., see ühendas proffessionaalseid näitlejaid. · Moralitee- õpetlik näidend. Kujutati inimese omadusi.Koomilised etendused kujunesid välja pühade ja tähtpäevade kombestikust. o Sofii- ühevaatuseline narri näitemäng. o Farss- kometi mäng või jant Prantsusmaal, sisult olustikuline. · Miraakel-jumalaemast ja pühakute imeteost. Palju lavatehnikat ja kostüüme. · Näitlejad: o 10.-11.saj.- vaimulikud o 12.saj.- lisandusid mittevaimulikud o 12.-13.saj.-veidi hiljem mängisid ka linnaelanikud. Vaimulikud etendasid
Nende töödega püüdis Kreutzwald avardada lugejate silmaringi, levitada teadmisi ja arendada iseseisvat mõtlemist. Valgustuslikke eesmärke järgis ta ka jutuloomingus, seejuures tagurluse ja vaimupimeduse vastu rakendades satiiri ning allegooriat. Eesti rahvaluule kohta avaldas Kreutzwald kirjutisi teaduslikes väljaannetes, abistas A. H. Neusi tema publikatsioonide juures ja kommenteeris Forseliuse-Boeckleri teost eesti rahvausundist ning kombestikust "Der Einfältigen Ehsten...". Rahvaluulet käsitas ta rahvusliku kirjandusloomuliku alusena. 4 ,,Kalevipoja" eepose sünd 19. sajandi alguse rahvusliku liikumise tõusulainel leidsid rahvavalgustajad, et Eesti maarahva rahvuslikku eneseteadvust aitaks turgutada teiste rahvastega võrdväärne kangelaseepos. 1839 tegi Friedrich Robert Faehlmann Õpetatud Eesti Seltsis ettekande Kalevipoja-muistenditest
..] jutud ja teud" (Tartu 1857, 2. tr. 1878, 3. tr. 1903, 4. tr. 1923; G. O. Marbachi rahvaraamatu "Schildbürger" j.). Valgustuslikke eesmärke järgis ta ka jutuloomingus, seejuures tagurluse ja vaimupimeduse vastu rakendades satiiri ning allegooriat. Eesti rahvaluule kohta avaldas Kreutzwald kirjutisi teaduslikes väljaannetes, abistas A. H. Neusi tema publikatsioonide juures ja kommenteeris Forseliuse-Boeckleri teost eesti rahvausundist ning kombestikust "Der Einfältigen Ehsten...". Rahvaluulet käsitas ta rahvusliku kirjandusloomuliku alusena. "EESTI RAHVA ENNEMUISTSED JUTUD" Ka K. teine peateos "Eestirahva Ennemuistsed jutud" on otseselt välja kasvanud rahvaloomingust. Põhiliselt valmisid need muinasjutud 1850. aastail, osa nendest ilmus kolmes väikeses raamatus (1860, 1864, 1865); kogu teose 43 muinasjuttu, 18 muistendit avaldamine sai teoks SKSi väljaandel (Helsingi 1866, 4. tr. Tartu 1924, 8
nähtused _meestel põlvpükstest ja vatist koosnev ülikond naistel pikitriibuline seelik ja indigogoa tumesiniseks värvitud villased kangad. Naised kandsid varrukateta särki ja selle peal lühikest varruktaega pihakatet käiseid Iseärasuseks oli lillkiri.................. 14. Nimetage neitsi Maarjaga seotud rahvakalendri tähtpäevad ja andke lühike ülevaade nende tähtpäevade kombestikust ja tähendusest. Paastumaarjapäev- Kirikukalendris tähistatakse Maarja paastumispüha, millega ta alustas pärast seda, kui peaingel Gaabriel teatas talle lapsest. Püha on tähistatud endistviisi ka pärast reformatsiooni ning Maarja-kultuse juurde kuulunud kujude ja altarite hävitamist Naistetöid siis ei tehtud, neist paljude suhtes kehtisid töökeelud, mille rikkumine oleks tinginud ebameeldivusi, soovimatute putukate ja loomade sigimist ja tööde jätku kadumist.
59 11 Põldsam, 2002, lk. 58 12 Põldsam, 2002, lk. 64 kristliku külalislahkuse nõudest, ligimesearmastuse ja sõpruse avaldus. Teiselt poolt oli see maapealse mõjuvõimu suurendamise vahend, rikkuse, võõrustaja ja võõrustatavate võimusidemete ja kohustuste väljendus. Pühad ja pidustused kuulusid tähtsaimate kultuurinähtuste juurde. Nendega peetakse meeles ja tähistatakse kogukondade ja inimgruppide olulisemaid sündmusi, perioode. Pühad moodustasid ühe osa kombestikust ja traditsioonidest. Pidustused tegi eriti oluliseks sotsiaalkultuuri välised märgid: jook, söök ning peoga seonduvad tegevused. Lisaks lõõgastumistele ja lõbutsemistele lahendati aasta tähtsamate pidustuste ajal ka mitmeid administratiivseid küsimusi ning täideti religioosseid ja majanduslikke kohustusi.13 Keskaegsete pidustuste uurimisel on erilist tähelepanu pööratud linnade peokultuurile.
tuleraudu jm.). Hauapanustel oli peamiselt funktsionaalne tähendus. Esemed olid mõeldud surnu vajaduste rahuldamiseks. Matmiskombed on nii kristlikud kui ka ristiusueelse taustaga (kuni 16. sajandini esineb üksikuid põletusmatuseid). Surnud maeti riietes, mida tõendavad näiteks riiete metallosad (pandlad, sõled). Surnud maeti keskajast alates pea lääne poole. Lõuna-Eesti külakalmistute kombestik on väga erinev samaaegse Euroopa ning Liivimaa kombestikust. Paraku pole tehtud ülevaadet külakalmistule maetud elanikkonna demografilisest olukorrast. See teeb raskeks Kaubi kalmistu võrdlemise teiste samasugustega. Teatavat võrdlusmaterjali siiski õnnestus leida nii H. Valgu uurimusest kui töödest, mis pühendatud Tartu Jaani kirikule. 3. KAUBI KALME KÄESOLEVA UURIMISTÖÖ ALUSENA Kaubi kalme kohta on küll kirjutatud päästekaevamiste aruanne, kuid põhjalikumat ülevaadet Kaubi kalmistu materjali põhjal tehtud ei ole.
aesti või aestui. Arvatakse (nt L. Meri), et jutt käib eestlastest. Ilmselt pidas Tacitus silmas siiski muinaspreislaste hõime. Tacitus on kõike võõrast kirjeldanud koletise või vaimselt piiratuna. Kroonikad edastavad mõnesuguseid andmeid põlisrahvaste keelest, uskumustest, kommetest, vaimulaadist, rahvaluulest jm. Ristirüütlitega kaasas olnud Henrik (Läti Henrik) jutustab oma "Liivimaa kroonikas" eestlaste alistamisest ja ristimisest 13. saj algul, eestlaste kombestikust, tegevusaladest jm. Eesti keele ajaloo seisukohalt on väga olulised Henriku esitatud isiku- (Lembitus, Maniwalde jt) ja kohanimed (Tarbata, Odenpe jt) ning laused (Maga magamas; Laula, laula, pappi). Kroonika on ladinakeelne, trükis ilmunud 1740ndatel aastatel. Läti Henrik oskas kohalikke keeli, rahvust ei teata, fanaatiline katoliiklane. Algav värsivormis, lõpeb paganate alistamisega, esitluslaad kaasakiskuv. Teda on peetud sakslaseks või lätlaseks, aga ka eestlaseks või liivlaseks
Nt Guta saaga: Eistlanz, Eistland. · Vene kroonikad Peipsi järve järgi (Tsuskoje ozero): tsuudid · Araabia reisimees ja geograaf Idrisi 1154 Astlanda. · Saxo Grammaticuse kroonika ,,Gesta Danorum" eestlased olla Ölandil enne lahingusse minekut laulnud. 1170 varsaeim teade eestlaste rahvaluulest ja selle esitamisest. · Henriku ,,Liivimaa kroonika" eestlaste alistamisest ja ristimisest 13. sajandi algul, eestlaste kombestikust, tegevusaladest jm. Keeleajaloo seisukohalt olulised isiku- ja kohenimed ning laused. · ,,Liber Census Danae" (u1240) umbes 500 Põhja-Eesti kohanime. · ??? Bartholomaeus Anglicus ,,De propretatibus rerum" 12401245. · Liivlastest, varasemast usundist (tulekultus, päikesekultus, elu pärast surma). Sakslased vabastasid eestlased deemonite väärusust. · Reval on väike kehv provints, Virumaa rohumaa...
Soomes ja Karjalas on korjusepäev talve poolitaja. Soome teadlase K. Vilkuna arvates on korjusepäev muistne rahva kokkutulekupäev. Korjusepäev jagab huvitaval kombel koos künnipäeva (14. aprill), karusepäeva (13. juuli) ja kolletamispäevaga (14. oktoober) ajastaja neljaks. Seejuures pole ka künnipäev ja kolletamispäev mingil kombel seostunud kirikukalendriga ning on kaotanud suurema osa tähendusest ja kombestikust lähedalolevaile pühile. 14. jaanuar on esimene tähtpäev, mille kohta on kõneldud, et siis murtakse pooleks talve selgroog. Järgmised sellised on talihari (17. jaanuar) ja pudrupäev (02. veebruar). Sestap on päeva nimetatud ka taliharjaks. Saardes on kõneldud: Vanad inimesed Saardes teavad kõnelda, et korjusepäevast hakkavat korr (suur must rähn) metsas puu oksa pihta nokaga põrri laskma. See olla esimeseks kevade tuleku kuulutuseks.
Egiptuses võrdsustub Niilus jumalaga. Jõed laevatatavad, seetõttu võimalik piirkondade kommunikatsioon. Surnute kultus: arusaam, et eksisteerib teispoolsus. Nn. egiptlase suurim hirm surra väljaspool Egiptust, nagu ei pääseks ta siis teispoolsusesse. Püramiidide rajamine Egiptuses seotud surnutekultusega. Surm ei tähenda nende jaoks elu lõppu vaid selle jätkumist teisel kujul. Kogu surmaga seotud kombestiku põhieesmärgiks oli inimese mina säilitamine. Vähe teada sünni ja pulma kombestikust. 1kohal surm. Usk kõikvõimsasse jumalasse: Jumalad kesksel kohal, sekkuvad aktiivselt inimeste tegevusse. Igale valdkonnale oma jumal nn. tuulejumal, allilmajumal. Sakraalehitised: Sumeris tsikuraat e. astmikpüramiid (tee jumalani), Savist ja asfaldist, pilliroost plokkidest. Selle kallal töötati lakkamatult, ei saanud kunagi valmis. Egiptuse templitel palju sambaid, suured massiivsed jumalakujud. Püramiid-graniitkivist plokkidest. Ehitati otsast lõpuni valmis, korraga alatiseks
Teravilja ja muid vilju kasvatavad nad kannatlikumalt kui see üldiselt germaanlase laiskusele omane. Kuid nad otsivad läbi ka mere ja ainsana kõigi germaanlaste seast korjavad nad merest ja rannikult merevaiku. Kroonikad edastavad mõnesuguseid andmeid põlisrahvaste keelest, uskumustest, kommetest, vaimulaadist, rahvaluulest jm. Ristirüütlitega kaasas olnud Henrik (Läti Henrik) jutustab oma "Liivimaa kroonikas" eestlaste alistamisest ja ristimisest 13. saj algul, eestlaste kombestikust, tegevusaladest jm. Eesti keele ajaloo seisukohalt on väga olulised Henriku esitatud isiku- (Lembitus, Maniwalde jt) ja kohanimed (Tarbata, Odenpe jt) ning laused (Maga magamas; Laula, laula, pappi). Kroonika on ladinakeelne, trükis ilmunud 1740ndatel aastatel. Läti Henrik oskas kohalikke keeli, rahvust ei teata, fanaatiline katoliiklane. Vaadeldav Neitsi- Maarjale pühendatud proosana. Algav värsivormis, lõpeb paganate alistamisega, esitluslaad kaasakiskuv. Kroonika
Keskne tegelane on piiskop. Kroonikas puudutatud ajastu on tänapäevakultuuri, massikultuuri aines, nt Metsatöll. Henrik lähtub katoliiklikust mõtteviisist. Kroonika on kirjutatud ladina keeles. Kroonikad edastavad andmeid põlisrahvaste keelest, uskumustest, kommetest, vaimulaadist, rahvaluulest jm. Ristirüütlitega kaasas olnud Henrik (Läti Henrik) jutustab oma “Liivimaa kroonikas” eestlaste alistamisest ja ristimisest 13.saj algul, eestlaste kombestikust, tegevusaladest jm. Henricus de Lettis on korduvalt osa võtnud sakslaste sõjakäikudest Eestisse ja eestlaste ristimisest. Kohalike keelte mõistjana on kroonikut kasutatud tõlgina. Teda on peetud sakslaseks või lätlaseks, aga ka eestlaseks või liivlaseks. Viimastel arvamustel küll alus puudub. Kõige kaalukamaid argumente on toodud krooniku saksa päritolu kasuks. Vaadeldav Neitsi-Maarjale pühendatud proosana. Algab värsivormis, lõpeb paganate alistamisega, esitluslaad kaasakiskuv
1.Esimesed kirjalikud mälestised Baltimaadelt (kroonikad, keskaegne luule, esimesed teated teatrietendustest) · Kroonikad edastavad mõnesuguseid andmeid põlisrahvaste keelest, uskumustest, kommetest, vaimulaadist, rahvaluulest jm. Ristirüütlitega kaasas olnud Henrik (Läti Henrik) jutustab oma "Liivimaa kroonikas" eestlaste alistamisest ja ristimisest 13. saj algul, eestlaste kombestikust, tegevusaladest jm. Eesti keele ajaloo seisukohalt on väga olulised Henriku esitatud isiku- (Lembitus, Maniwalde jt) ja kohanimed (Tarbata, Odenpe jt) ning laused (Maga magamas; Laula, laula, pappi). Kroonika on ladinakeelne, trükis ilmunud 1740ndatel aastatel. Läti Henrik oskas kohalikke keeli, rahvust ei teata, fanaatiline katoliiklane. Vaadeldav Neitsi- Maarjale pühendatud proosana. Algav värsivormis, lõpeb paganate alistamisega, esitluslaad kaasakiskuv.
· te ei saa valida reisiseltskonda. Iseseisva reisi puhul · olete oma aja peremees; · sõltute ainult iseendast ja valitud reisikaaslas(t)est; · koostate ise reisieelarve ning jälgite kulutusi; · võite sattuda ka niisugustesse kohtadesse, kuhu rühmareisijad kunagi ei satu; · suhtlete rohkem kohalike elanikega; · peate olema valmis ootamatuteks olukordadeks; · kasuks tulevad eelteadmised kohalikust kombestikust ja keelteoskus. Enne reisi tuleb · vormistada tervise-, pagasi- ja reisikindlustus; · koostada võimalikult napp reisipagas; · koostada isiklik reisiapteek; · kontrollida mitu korda üle kõik vajalikud reisidokumendid. Iseseisva reisi puhul tuleb lisaks · soetada vastava piirkonna reisijuht (Lonely Planet, Moon Travel, Insight Guides vms) ja koguda teavet Internetist; · uurida viisavõimaluste kohta; · koostada oma ajakava ja sobitada see kohalike liiklemisvõimalustega;
Meie ajaarvamise esimese sajandi lõpul on roomlasest ajaloolane Tacitus Läänemere piirkonnas elanud hõime nimetanud aesti või aestui. Ilmselt pidas Tacitus silmas siiski muinaspreislaste hõime. Kroonikad edastavad mõnesuguseid andmeid põlisrahvaste keelest, uskumustest, kommetest, vaimulaadist, rahvaluulest jm. Ristirüütlitega kaasas olnud Henrik (Läti Henrik) jutustab oma "Liivimaa kroonikas" eestlaste alistamisest ja ristimisest 13. saj algul, eestlaste kombestikust, tegevusaladest jm. Eesti keele ajaloo seisukohalt on väga olulised Henriku esitatud isiku- (Lembitus, Maniwalde jt) ja kohanimed (Tarbata, Odenpe jt) ning laused (Maga magamas; Laula, laula, pappi). Kroonika on ladinakeelne, trükis ilmunud 1740ndatel aastatel. Läti Henrik oskas kohalikke keeli, rahvust ei teata, fanaatiline katoliiklane. Vaadeldav Neitsi- Maarjale pühendatud proosana. Algav värsivormis, lõpeb paganate alistamisega, esitluslaad kaasakiskuv
Selle päeva hommikul äratati pereliikmeid ja naabreid pajuokstega lüües. Tihti oli urbijaks maja peremees või mõni muu auväärne pereliige. Usuti, et see, kes tõuseb sängist kohe esimese oksapuudutuse peale, on virk kogu järgneva aasta. Laisem tõusja pidi järgnevaks aastaks jääma laisaks. Urbijad pidid okstega lüües ütlema teatud maagilisi sõnu. On teada isegi pikki urbimise laule. Mõnikord urbiti ka loomi laudas ja viidi pajuurbadega oksi põllule. Urbimise kombestikust kumab selgesti läbi maagilist tähendust. Inimene, koduloom või põllumaa sai urbimise kaudu osa sellestsamast uuendavast ja noorendavast elujõust, mis paistis välja pajutibudest tulvil okstest. Puude urbade seas oli meie rahva pärimuskultuuris olnud eriline koht veel lepa urbadel. Lepa vanad emasurvad olid tuntud vahendiks seedimist korrastava tee valmistamisel. Kuid lepaurvad olid ka üldtuntud viljasaagi ennustajad. Rippuvaid isasurbi seostati viljapeadega ja neid nimetati leivaurbadeks
Munk Nestori jt kroonikatest selguvad mitmed vürstide maksude pealesurumise ja kogumise retked 11. ja 12. sajandil. Saxo Grammatucuse kroonikas "Gesta Danorum" - sisaldab eestlaste kohta märget, et eestlased on 1170. aastal enne lahingusse minekut Ölandi saarel laulnud enese julgustamiseks, seega ka varaseim teade eestlaste rahvaluulest ja selle esitamisest. Läti Henrik jutustab oma "Liivimaa kroonikas" eestlaste alistamisest ja ristimisest 13. sajandi alul, eestlaste kombestikust, tegevusaladest. Eesti keele ajaloo seisukohalt on olulised Henriku esitatud isiku- (Lembitus, Maniwalde) ja kohanimed (Tarbata, Odenpe) ning laused. Olulist keelelist materjali pakub ka "Liber Census Daniae" oma 500 Põhja-Eesti kohanimega, saades ettekujutust eestlaste territoriaalsest paiknemisest. Taani hindamisraamat Kiriku ja feodaalide survest hoolimata suutsid eestlased säilitada oma kultuuri, rahvausundi struktuuri, rahvaluule ja maailmanägemise. 13
Nende töödega püüdis Kreutzwald avardada lugejate silmaringi, levitada teadmisi ja arendada iseseisvat mõtlemist. Valgustuslikke eesmärke järgis ta ka jutuloomingus, seejuures tagurluse ja vaimupimeduse vastu rakendades satiiri ning allegooriat. Eesti rahvaluule kohta avaldas Kreutzwald kirjutisi teaduslikes väljaannetes, abistas A. H. Neusi tema publikatsioonide juures ja kommenteeris ForseliuseBoeckleri teost eesti rahvausundist ning kombestikust "Der Einfältigen Ehsten...". Rahvaluulet käsitas ta rahvusliku kirjandusloomuliku alusena. "KALEVIPOEG" Kreutzwaldi suurim loominguline saavutus on rahvuseepose "Kalevipoeg" koostamine eesti folkloori ainestikul. Seda ülesannet, mille oli algatanud Faehlmann, asus Kreutzwald lahendama pärast sõbra surma 1850. Ta oli juba 1840. aastate teisel poolel tegelnud rahvalaulude kirjandusliku töötlemisega , millised kogemused tulid kasuks eepose koostamisel.
annaabi.ee 
