Eestlaste loodususundid (0)

Eestlaste 
loodususundid
Taissija K-
Diana B.
Meie usundiks oli 
Toome ohvrikivi 
loodususund ehk  animism . 
Usuliste tegevuste  sisuks  
oli inimese ja looduse hea 
vahekorra tagamine. Meie 
jumalate selgepiirilisus on 
vaieldav, tihti pöördusime 
lihtsalt  ilma nimeta 
jumalate poole.
Vägi
Muinasusundis peetsime oluliseks väe mõistet, mis oli lausa 
rahvusvaheline. Arvasime, et vägi on kõikjal ja kõiges toimiv jõud, mis 
on üliinimlik. Meie usk väesse kajastub mitmesugustes uskumustes. 
Näiteks selles, et allikal ja osade inimeste kätel on ravijõud, sõnadel 
võime teha kurja või head (sajatused ja raviloitsud), amulettidel on 
kaitsev jõud. Suur osa kombestikust ja rituaalidest oli seotud väega. 
Kristlased  aga  pidasid  selliseid maapealseid jõude pärinevateks 
Saatanast.
Väe suunamist ja temaga mingite 
toimingute sooritamist 
Maagia
nimetasime maagiaks ehk 
nõiakunstiks ning selliseid 
toiminguid võisid sooritada  kõik. 
Tähtsaimaid toiminguid aga pidi 
sooritama tark ehk nõid, kuna tal 
oli rohkem annet ja võimeid. 
Oluline oli  ennustamine , mille 
puhul arvasime, et kõik on juba 
kuskil ette määratud ja teadja 
inimene suudab tulevikumärgid 
olevikust üles leida.
Elu pärast surma
Muinasajal polnud meil ühtset pilti sellest, mis saab pärast surma, 
kuid seda ei peetsime inimese teekonna lõpuks. Me arvasime, et 
hinged  lähevad teise ilma, kuid tulevad vahel maa peale tagasi. 
Meie kasutasime juba enne ristiusustamist seitsmepäevast 
nädalat loendades taevas näha olevaid kuid. Olulised olid  suvine  
ja talvine pööripäev. Muinaajal oli elurütm aeglasem kui praegu ja 
pühad võisid kesta ka  nädalaid . Metsa suhtusime lugupidavalt ja 
pühakohtadeks olid puudesalud ehk  hiied . Samas veekeskkonda 
sel viisil ei suhtusime, kuna vetepeeglit peetsime avauseks teise 
maailma. Üldiselt oli  muinasusund  pigem elu-ja mõtteviis mitte 
niivõrd kindel  religioon .
Aitäh kuulamise 
eest!

Document Outline