Geeni avaldumise häired: * mutatsioonid mis tekivad iseenesest või välistegurite mõjul (mürgised ained, ravimid, alkohol, tubakas loote arengu ajal) , viirused, UV-kiirgus, radioaktiivne kiirgus, Kromosoomide arvu muutus või kromosoomid vahetavad omavahel osi Vead valkude kokkupakkimisel tekivad nt prioonhaigused (geen - mRNA - Töödeldud mRNA - Primaarne aminohappeahel - (siin tekib viga valgu kokkupakkimisel) - Valk kokku pakitult (vigaselt kokkupakitud valk pääseb kontrollist, see vigane valk e prioon sunnib teisi valke valesti voltuma ja haigustekitaja paljuneb) - Valk töödeldult Viirused: elusrakud 10-100 mikrom, viirus 20-300 nm vahe on 333 x , Viiruseid valgusmikroskoobiga ei näe, elektronmikroskoobiga võimalik. PALJUNEMINE (spetsiifilised, võivad olla rakus pikalt paljunemiseta: 1) viirus kjinnitub, 2) siseneb rakku 3)kapsiidis olevad valgud ja
(EXE- ja COM-failid). Seetõttu muutub fail viiruse koodi võrra pikemaks. Peale veel mõnede EXE- ja COM-failide nakatamist pannakse käima õige programm. Seda tüüpi viirused enamasti hävitavat koodi ei sisalda. Viiruse olemasolust annab märku faili suurenemine viiruse koodi võrra ja viirusele iseloomulik string faili lõpus. Samas ei ole uuemate viiruste korral alati võimalik faili suurenemisest lähtuda, sest peremeesfaili koodi kokkupakkimisel faili suurus ei suurene. Süsteemiviirused ehk boot-sektori viirused Seda tüüpi viirused kirjutavad oma koodi boot-sektorisse. Seega tehes algkäivituse nakatunud kettalt aktiviseeritakse ka viirus. Sellised viirused on tavaliselt üsna destruktiivsed, sest kirjutades viiruse koodi boot-sektorisse, kirjutatakse üle seal eelnevalt asunud info ketta kohta. Makroviirused Makroviirused levivad ainult makrokeele kasutamist võimaldavates süsteemides.
... on prefikskoodide üks liik. Huffmani kodeerimise idee on asendada olemasolev sümboleid kirjeldav bitijada ümber nõnda, et informatsiooni hulgas tihemini esinevad tähemärgid saaksid kirjeldatud lühema bitijadaga. Tulemusena saame informatsiooni kirjeldatud esinemistihedust eelistaval ja minimaalset tähemärkide hulka kasutaval alusel. Informatiooni kirjeldav andmehulk ei pruugi väheneda, eriolukorras võib ta isegi kasvada, kuid tegemist on tihendusalgoritmiga, mis tavateksti kokkupakkimisel saavutab märgatava erinevuse (tihti üle 30%). Kodeerimistabel: Tähemärk ' ' nr(32) | binaarkood:00100000 | uus binaarkood:111 Tähemärk 'a' nr(97) | binaarkood:01100001 | uus binaarkood:001 Tähemärk 'e' nr(101) | binaarkood:01100101 | uus binaarkood:000 Tähemärk 'f' nr(102) | binaarkood:01100110 | uus binaarkood:1101 Tähemärk 'h' nr(104) | binaarkood:01101000 | uus binaarkood:1100
R. toimib kolmemõõtmeline aktivatsioonienergiat,ku rakus.1.regulatoorset.pr ruumiline ehitus kaugel id ei muuda otsessidele, asuvate aminohapjäk tasakaalu.Kiirened ka membraanide vahel aleha pöördereaktsioon,selleg ioonkanaleid, muudab kokkupakkimisel,kvater a tasakaalu füüsikokeem. tingimusi naar-ruumiliselt saabumine.2.Aktivatsio rakuvälises kk- korrastatud mitme onienergia vähenemise s,mõjustab peptiidahela saavutab katalüsaator metabolism.Lipiidid komb.Transportvalkug siirdeoleku sihtmärgina:toime a ravimid seostuvad stabiliseerimise põhineb membraani pöörduvalt(polaarsete teel.Ensüüm tagab
-struktuuri iseloomustab peamiselt vesiniksidemete abil kujunenud kihilis-voldiline konformatsioon. (Zilmer jt 2001: 47-48) Joonis 2.2.1. Joonis 2.2.2. 5 2.3. Tertsiaarstruktuur Tertsiaarstruktuur joonisel on kerajas-ellipsoidne või niitjas kolmemõõtmeline konformatsioon. Tertsiaarstruktuur formeerub polüpeptiidahela spetsiifilisel, suunitletud, väga tihedal kokkupakkimisel ehk assambleerumisel. Selle eesmärk on võtta maksimaalselt stabiilset kuju. Näiteks omab tertsiaarstruktuuri müoglobiin, mille kolmandat järku struktuur on kergesti arusaadav ja mille struktuurimudel on kujutatud joonisel 2.3.2. (Zilmer jt 2001:49-50). Joonis 2.3.1 Joonis 2.3.2. 2.4. Kvaternaarstruktuur Kvaternaarstruktuuri tekkeks peab valgus olema vähemalt kaks tertsiaarstruktuuriga polüpeptiidahelat ehk subühikut (SU)
(EXE- ja COM-failid). Seetõttu muutub fail viiruse koodi võrra pikemaks. Peale veel mõnede EXE- ja COM-failide nakatamist pannakse käima õige programm. Seda tüüpi viirused enamasti hävitavat koodi ei sisalda. Viiruse olemasolust annab märku faili suurenemine viiruse koodi võrra ja viirusele iseloomulik string faili lõpus. Samas ei ole uuemate viiruste korral alati võimalik faili suurenemisest lähtuda, sest peremeesfaili koodi kokkupakkimisel faili suurus ei suurene. 1.6 Süsteemiviirused ehk boot-sektori viirused Seda tüüpi viirused kirjutavad oma koodi boot-sektorisse. Seega tehes algkäivituse nakatunud kettalt aktiviseeritakse ka viirus. Sellised viirused on tavaliselt üsna destruktiivsed, sest kirjutades viiruse koodi boot-sektorisse, kirjutatakse üle seal eelnevalt asunud info ketta kohta. 1.7 Makroviirused Makroviirused levivad ainult makrokeele kasutamist võimaldavates süsteemides. Seda
Stabiliseerivateks sidemeteks on molekulisisesed H-sidemed; b) mitu polüpeptiidahelat voltuvad paralleelselt ja nad asuvad kohakuti. Stabiliseerivateks sidemeteks on molekulisisesed H-sidemed; Sekundaarne struktuur esineb juustes, küüntes, sulgedes, ämblikuvõrgus, siidiniidis jne. Enamasti valgud ei ole 100% või -struktuuris, vaid üks neist vormidest esineb ülekaaluliselt. 3) Tertsiaalstruktuur tekib polüpeptiidahela spetaiaalsel ruumilisel kokkupakkimisel kas: · Kerakujuliseks gloobuliks (sagedasem) · Niitjaks, ellipsoidseks fibrilliks. Stabiliseerivateks sidemeteks on: a) molekulisisesed H-sidemed; b) ioonilised sidemed (erinevalt laetud radikaalide vastasmõju tekkinud) c) hüdrofoobsed sidemed (hüdrofoobsete AH radikaalide vastasmõju)
b) mitu polüpeptiidahelat voltuvad paralleelselt ja nad asuvad kohakuti. Stabiliseerivateks sidemeteks on molekulisisesed H-sidemed; Sekundaarne struktuur esineb juustes, küüntes, sulgedes, ämblikuvõrgus, siidiniidis jne. Enamasti valgud ei ole 100% või -struktuuris, vaid üks neist vormidest esineb ülekaaluliselt. 3) Tertsiaalstruktuur tekib polüpeptiidahela spetaiaalsel ruumilisel kokkupakkimisel kas: Kerakujuliseks gloobuliks (sagedasem) Niitjaks, ellipsoidseks fibrilliks. Stabiliseerivateks sidemeteks on: a) molekulisisesed H-sidemed; b) ioonilised sidemed (erinevalt laetud radikaalide vastasmõju tekkinud) c) hüdrofoobsed sidemed (hüdrofoobsete AH radikaalide vastasmõju) d) S-S tüüpi sidemed, mis tekivad 2 tioolrühma vastasmõjul.
b) mitu polüpeptiidahelat voltuvad paralleelselt ja nad asuvad kohakuti. Stabiliseerivateks sidemeteks on molekulisisesed H-sidemed; Sekundaarne struktuur esineb juustes, küüntes, sulgedes, ämblikuvõrgus, siidiniidis jne. Enamasti valgud ei ole 100% α või β-struktuuris, vaid üks neist vormidest esineb ülekaaluliselt. 3) Tertsiaalstruktuur tekib polüpeptiidahela spetaiaalsel ruumilisel kokkupakkimisel kas: Kerakujuliseks gloobuliks (sagedasem) Niitjaks, ellipsoidseks fibrilliks. Stabiliseerivateks sidemeteks on: a) molekulisisesed H-sidemed; b) ioonilised sidemed (erinevalt laetud radikaalide vastasmõju tekkinud) c) hüdrofoobsed sidemed (hüdrofoobsete AH radikaalide vastasmõju) d) S-S tüüpi sidemed, mis tekivad 2 tioolrühma vastasmõjul.
b) mitu polüpeptiidahelat voltuvad paralleelselt ja nad asuvad kohakuti. Stabiliseerivateks sidemeteks on molekulisisesed H-sidemed; Sekundaarne struktuur esineb juustes, küüntes, sulgedes, ämblikuvõrgus, siidiniidis jne. Enamasti valgud ei ole 100% või -struktuuris, vaid üks neist vormidest esineb ülekaaluliselt. 3) Tertsiaalstruktuur tekib polüpeptiidahela spetaiaalsel ruumilisel kokkupakkimisel kas: Kerakujuliseks gloobuliks (sagedasem) Niitjaks, ellipsoidseks fibrilliks. Stabiliseerivateks sidemeteks on: a) molekulisisesed H-sidemed; b) ioonilised sidemed (erinevalt laetud radikaalide vastasmõju tekkinud) c) hüdrofoobsed sidemed (hüdrofoobsete AH radikaalide vastasmõju) d) S-S tüüpi sidemed, mis tekivad 2 tioolrühma vastasmõjul.
polüpeptiidahela kokkupakkimata alad, eriti hüdrofoobsed alad. Kaitstes niimoodi valku kuni produktiivse pakkimiseni. Edasise ATP hüdrolüüsi kiirenemise eest vastutavad co-chaperonid (eukarüootides Hsp 40). Kui terve valk on sünteesitud, stimuleerib nukleotiidvahetus faktor ADP vabanenemist ja uue ATP seondumist Hsp 70-le, muutes sellega ta afiinsuse valguga madalaks – valk vabaneb. Rohkem kui 85% eukarüootsetest valkudest kasutavad seda rada valkude kokkupakkimisel. 13 GroEL molekulaarne mehhanism valkude pakkimisel Gro EL ehk Hsp60 Chaperoninid on seotud valkude pakkimisega. On kahte sorti – klass I, kuhu kuuluvad bakteriaalsed ning kloroplastides ja mitokondrites paiknevad ning klass II, mis on eukarüootsed tsütosoolsed. Chaperoninid moodustavad kambrikese, kuhu sisse pääseb voltimata valk, mis pannakse seal ATP hüdrolüüsi abil õigesse konformatsiooni ja pakitud valk vabaneb. Bakteriaalse chaperonini moodustavad Hsp60 ehk GroEL.
Stabiliseerivateks sidemeteks on molekulisisesed H-sidemed; b) mitu polüpeptiidahelat voltuvad paralleelselt ja nad asuvad kohakuti. Stabiliseerivateks sidemeteks on molekulisisesed H-sidemed; Sekundaarne struktuur esineb juustes, küüntes, sulgedes, ämblikuvõrgus, siidiniidis jne. Enamasti valgud ei ole 100% või -struktuuris, vaid üks neist vormidest esineb ülekaaluliselt. 3) Tertsiaalstruktuur tekib polüpeptiidahela spetaiaalsel ruumilisel kokkupakkimisel kas: Kerakujuliseks gloobuliks (sagedasem) Niitjaks, ellipsoidseks fibrilliks. Stabiliseerivateks sidemeteks on: a) molekulisisesed H-sidemed; b) ioonilised sidemed (erinevalt laetud radikaalide vastasmõju tekkinud) c) hüdrofoobsed sidemed (hüdrofoobsete AH radikaalide vastasmõju) d) S-S tüüpi sidemed, mis tekivad 2 tioolrühma vastasmõjul. Tertsiaarne struktuur esineb: osa ensüüme, histoonvalgud, albumiinid, globuliinid, fibrinogeen, sidekoelised valgud.
nm kromatiinniit. Kromatiinniit moodustab H1 histooni osalusel 30 nm kromatiinkiu. Järgnevalt, nukleosoomne kiud moodustab spiraalse konformatsiooni- solenoidi. On ka mudeleid, mille kohaselt on solenoidi asemel hoopiski dinukleosoomne spiraalne lint. 1989. aasta Pienta mudeli järgi organiseeruvad solenoidid lingudeks. Ling on tõenäolisemalt DNA kõrgemat järku struktuuri põhiühik, eksisteerides kogu rakutsükli vältel nii spermides kui ka diploidsetes tuumades. Kromatiini kokkupakkimisel ja geeniekspressiooni regulatsioonil on olulised nii histoonide atsetüleerimine kui ka fosforüleerimine. Histoonide fosforüleerimise eest vastutab proteiin kinaas. Komosoomide kondenseerumine on seotud selliste valkudega nagu XCAP-C ja XCAP-E. Lisa-ehk B-kromosoomid Igat liiki iseloomustab kindel kromosoomistik, niinimetatud A-kromosoomid. A-kromosoomide mutatsioonid viivad geneetilise tasakaalu rikkumisele ja on reeglina kahjulikud. Paljudel taime-ja
seade), siis nüüd saab selle pinge panna kirja diskreetsete suurustena. Kvantimismüra on siis kirjapandud ja tegeliku väärtse vahe. Signaali ja kvantimismüra võimsuste suhe on SNR = 6 dB/bit dünaamiline diapasoon on süsteemi või seadme puhul mingi parameetri lubatud maksimaalse väärtuse ja selle parameetri minimaalse registreerimist võimaldava väärtuse suhe. Nt inimese kõne diapasoon on 70…7000 Hz. Audiofailide kokkupakkimisel kasutatakse ära inimkõrva puudujääke (Psühhoakustiline mudel) ja eemaldatakse helid, mida inimkõrv nkn ei kuule. Veel kuna kõvem heli katab inimese jaoks nõrgema heli ära, siis võetakse ka need nõrgad helid välja, mis on kaetud “maskeeritud” tugevama heli poolt. See on maskeerimisefekt. dB
Komplementaarsus seisneb lämmastikalauste kindlas paardumises, ehk A-ga paardub T, ja C- ga paardub T. Antiparalleelsus seisneb selles, et kaks vastastikku ahelat asuvad üksteise suhtes erisuunaliselt. DNA ahela ühes otsas on vaba 3´-OH rühm, teise ahela otsas aga vaba 5´-fosfaat. Nukleiinhapet sünteesitakse ainult suunaga 5’ otsast 3’ suunas. 45. Bakterikromosoomi struktuur. Bakterikromosoom on rõngasmolekul, mis moodustub DNA tugeval kokkupakkimisel. Kokkupakitud DNA esmalt koosneb lingudest, mis saadakse kokkuvoltimisel. Seejärel toimub veel superspiralisatsioon, mis pakib DNA veelgi rohkem kokku. 46. Eukarüootsete kromosoomide koostis ja struktuur. Kromosoomid koosnevad valkudest ja DNA-st. Struktuurilt on kromosoomid väga tihedalt kokku pakitud. DNA on ümber histoonide tugevalt keerdunud, superspiralisatsioon. 47. Mis funktsioon on eukarüootsetes kromosoomides tsentromeeridel ja telomeeridel?
(EXE- ja COM-failid). Seetõttu muutub fail viiruse koodi võrra pikemaks. Peale veel mõnede EXE- ja COM-failide nakatamist pannakse käima õige programm. Seda tüüpi viirused enamasti hävitavat koodi ei sisalda. Viiruse olemasolust annab märku faili suurenemine viiruse koodi võrra ja viirusele iseloomulik string faili lõpus. Samas ei ole uuemate viiruste korral alati võimalik faili suurenemisest lähtuda, sest peremeesfaili koodi kokkupakkimisel faili suurus ei suurene. 1.6 Süsteemiviirused ehk boot-sektori viirused Seda tüüpi viirused kirjutavad oma koodi boot-sektorisse. Seega tehes algkäivituse nakatunud kettalt aktiviseeritakse ka viirus. Sellised viirused on tavaliselt üsna destruktiivsed, sest kirjutades viiruse koodi boot-sektorisse, kirjutatakse üle seal eelnevalt asunud info ketta kohta. 1.7 Makroviirused Makroviirused levivad ainult makrokeele kasutamist võimaldavates süsteemides. Seda
Tekkinud trüpsiin aktiveerib teised pankrease ensüümid. Glükosüleerimine (sahhariidide liitmine): Peaaegu kõik ekstratsellulaarsed ensüümid on glükosüleeritud. Oligosahhariidiahelad liidetakse ensüümi asparagiinile, treoniinile või seriinile. Oligosahhariidiahelad liidetakse ensüümi asparagiinile, treoniinile või seriinile. Oligosahhariidiahelad ei osale otseselt katalüütilistes reaktsioonides, kuid stabiliseerivad ensüüme ning on olulised nende kokkupakkimisel ja transpordis. Lipideerimine: Lipideerimine on rasvhapete ja teiste lipiidide liitmine valgumolekuliga. lipideeritud ensüümid paiknevad reeglina membraanides. Mittekovalentsed regulatsioonimehhanismid: Aktivaatorid ja inhibiitorid: Aktivaatorid: Inhibiitorid: Paljude proteaaside aktiivsust inhibeerivad valgulised inhibiitorid. Trüpsiini aktiivsust alandab pankrease trüpsiini inhibiitor (PTI), mis kuulub pankrease nõre koostisesse. Selle
iseloomustab polüpeptiidahela paremale pöörduv helitaseerunud konformatsioon ja vesiniksidemete rohkus. -struktuuri iseloomustab peamiselt vesiniksidemete abil kujunenud kihilis-voldiline konformatsioon. (Zilmer jt 2001: 47-48). Tertsiaarstruktuur on kerajas- ellipsoidne või niitjas kolmemõõtmeline konformatsioon. Tertsiaarstruktuur formeerub polüpeptiidahela spetsiifilisel, suunitletud, väga tihedal kokkupakkimisel ehk assambleerumisel. Selle eesmärk on võtta maksimaalselt stabiilset kuju. Näiteks omab tertsiaarstruktuuri müoglobiin, mille kolmandat järku struktuur on kergesti arusaadav (Ibid : 49-50). Kvaternaarstruktuuri tekkeks peab valgus olema vähemalt kaks tertsiaarstruktuuriga polüpeptiidahelat ehk subühikut (SU). SU-kuid seovad nõrgad sidemed. SU-lisi valke nimetatakse oligomeerseteks. Kvaternaarstruktuuriga ensüümvalgud on metabolismi
kohal kokku. Stabiliseerivateks sidemeteks on molekulisisesed H-sidemed; o mitu polüpeptiidahelat voltuvad paralleelselt ja nad asuvad kohakuti. Stabiliseerivateks sidemeteks on molekulisisesed H-sidemed; Tertsiaarstruktuur - gloobulid ja fibrillid. tekib polüpeptiidahela spetaiaalsel ruumilisel kokkupakkimisel kas: - Kerakujuliseks gloobuliks (sagedasem) - Niitjaks, ellipsoidseks fibrilliks. Stabiliseerivateks sidemeteks on: - molekulisisesed H-sidemed; - ioonilised sidemed (erinevalt laetud radikaalide vastasmõju tekkinud) - hüdrofoobsed sidemed (hüdrofoobsete AH radikaalide vastasmõju)
DNA fragmentide ühendamine: DNA polümeraas I (RNA lõigatakse välja ja tühik sünteesitakse täis) ja DNA ligaas (ühendab fragmendid ligeerimisel) 13. Histoonide tüübid Histoonid on väiksed aluselised valgud (koosnevad 102–135 aminohappest), mida leidub eukarüootide tuumas.[1] Need on põhilised kromatiini valgud, mille ümber keerdub DNA ja need mängivad suurt rolli geenide regulatsioonis. Histoonide funktsiooniks on osaleda DNA kokkupakkimisel, et viimane mahuks rakutuuma. Näiteks inimese iga rakk sisaldab lahtikeeratult umbes 1,8 meetrit DNA-d, aga kui DNA keerdub histoonide ümber, siis moodustunud kromatiini suurus on umbes 90 mikromeetrit. Viis peamist histooni on H1/H5, H2A, H2B, H3 ja H4. 14. Nukleosoomi ehitus Eukarüootse kromatiini sfäärilised üksused, mis koosnevad põhipartiklist (histoonide oktameer) ja selle ümber keerdunud 146-st DNA nukleotiidipaarist
Iseloomustage tRNA ja rRNA molekulide vastavaid struktuure. Kas / kuidas võivad RNA molekulides moodustuda aluspaarid? tRNA sekundaarstruktuur meenutab välimuselt ristikheinalehte, mida hoiavad koos H- sidemed. Sekundaarstruktuurid moodustavad intramolekulaarsete H-sidemetega L- kujulise tertsiaarstruktuuri. rRNA sekundaarstruktuur moodustub kaheahelalistest spiraliseerunud lõikudest (hair- pin). Tertsiaarstruktuur moodustub sekundaarstruktuuri kokkupakkimisel ribosoomide formeerumise käigus. Aluspaarid saavad tekkida tänu kõrgele ahelasiseste järjestuste komplementaarsusele. 13. Mis on ribosoomid? Selgitage, milline on ribosoomide keemiline koostis ja struktuurne organiseeritus. Ribosoomid on rakuorganellid, mille ülesandeks on valkude süntees. Ribosoomid koosnevad valkudest ja rRNA-st. Sisaldab palju kaheahelalisi spiraliseerunud lõike. (Tänu kõrgele ahelasiseste järjestuste komplementaarsusele saavad tekkida aluspaarid.) 14
Huffmani kood – sarnane morse koodiga, aga on binaarne - muutuva pikkusega kood. Liiasus on võimalik saada nullile väga lähedale või nulliga võrdseks. Huffmani kodeerimise idee on asendada olemasolev sümboleid kirjeldav bitijada ümber nõnda, et informatsiooni hulgas tihemini esinevad tähemärgid saaksid kirjeldatud lühema bitijadaga. Informatsiooni kirjeldav andmehulk ei pruugi väheneda, eriolukorras võib ta isegi kasvada, kuid tegemist on tihedusalgoritmiga, mis tavateksti kokkupakkimisel saavutab märgatava erinevuse (tihti üle 30%). 11. Pildi (RLE, DCT, JPEG) ja video kodeerimine (interkaadrid, liikumise kompenseerimine). RLE – Run lenght encoding – pannakse kirja jadad, mitte iga piksel ükshaaval. Näiteks 1. rida 1:512 pikslid väärtus on 0. Kasulik kasutada binaarnse pildi puhul (kaks võimalikku väärtust 0 ja 1). Pilt – ruumiline signaal. Väärtused ei muutu ajas vaid piki koordinaate. Kantakse üle jadana
DNA nukleosoomne struktuur - iga 200 nukleotiidi pikkuse DNA lõigu kohta on moodustunud 1 nukleosoom, mis sisaldab 146 aluspaari. Nukleosoomid on ühendatud linkeraladega. Linkeralade pikkus võib varieeruda nii liigiti kui ka erinevates rakutüüpides liigisiseselt. (varieerub 8 aluspaarist 114-ni). 13. Mis on histoonid, oktameer, nukleosoomid Histoonid - struktuurselt tugevalt aluselised valgud, suure hulga positiivselt laetud aminohapetega. Osalevad kromosoomide DNA kokkupakkimisel ja geenide aktiivsuse regulatsioonil. - Histoone on 5 tüüpi mis jagunevad 2 rühma: 1) nukleosoomsed histoonid (H2A, H2B, H3, H4 - osalevad nukleosoomi moodustamises); 2) histoon H1 - seondub linker-DNA-ga. Need valgud on erinevatel liikidel väga sarnased ja esinevad peaaegu igas rakutüübis, välja arvatud spermatosoidid- seal on asendatud protamiinidega Oktameer
Interfaasis on elektronmikroskoobi abil nähtavad 10 nm diameetriga nukleosoome sisaldavad kromatiini kiud. Meioosi- ja mitoosikromosoomide puhul on elektronmikroskoopiliselt tuvastatavad 30 nm diameetriga kiud, mis on tekkinud 10 nm kiudude baasil H1 osalusel. Vastavat struktuuri nimetatakse ka solenoidseks struktuuriks. 3) Metafaasi kromosoom. Metafaasis saavutavad kromosoomid kõrgeima kondensatsiooni astme. Selle struktuuri moodustumisel, mis tekib 30 nm kiudude kokkupakkimisel, osalevad mittehistoonsed valgud. Moodustuvad radiaalsed lingud, mis on ankurdatud nukleaarsele skeletile. Iga ling sisaldab 50000-100000 aluspaari. Tsentromeerid ja telomeerid. Tütarkromatiidide liikumisel anafaasis raku vastaspoolustele on nende tsentromeeridele kinnitunud mikrotuubulitest koosnevad kiud (kääviniidid). Metafaasi kromosoomis on tsentromeeri ala jälgitav kokkusurutud piirkonnana. Erinevate kromosoomide tsentromeeri regioonid - CEN regioonid on konserveerunud
10 H3 ja H4 – tetrameerid on kogu aeg koos ja need jäävad seotuks ühe ahelaga pärast replitseerimist. Teisele ahelale peab uued panema. Histoonid peavad juba valmis olema. H2A ja H2B dissotseeruvad. Histooni chaperonid – juhivad uued histoonid tütarDNA juurde. Kontrollib, et moodustaks tetrameer sellega, kellega peakski. Aitavad nukleosoomi moodustada. Erinevatel chaperonidel on erinevad rollid kokkupakkimisel. Nukleosoomis on histoonide ja DNA vahel 142 vesiniksidet. Nukleosoomide vahel on DNAga seotud H1 (histoon). H1 on oluline kromatiini struktuuri kohaselt. Histoonidel on üheahelalised DNA sabad, mis ulatuvad nukleosoomist välja. Olulised sündmused on mõjutatud sabadest. H3 koht – sealt läheb DNA välja. H2A ja H2B ei ole otstega seotud, vaid ainult selle järjestusega. H3 ja H4 N-terminaalsete otste modifitseerimine on oluline geenide ekspresseerimisel.
O HO HO HO OH OH Disulfiidsildade vahetamine. Kui palju tsüsteiinijääke, siis võivad disulfiidsillad tekkida erinevate paaride vahel. Sild võib moodustuda valede tsüsteiinide vahel valgu kokkupakkimisel, tekib vale konformatsiooniga, isomeraas vahetab sillad ära, et oleks õige koha peal. Fosfoglükomutaas Glc-1-PGlc-6-P EC 6. Ligaasid Katalüüsivad liitumisreaktsioone, kasutatakse fosfoanhüdriidsideme hüdrolüüsi energiat. Reaktsiooniga kaasneb ATP hüdrolüüs või mõne muu nukleotiidtrifosfaadi hüdrolüüs, aga midagi ATP-st ei kanta summaarselt üle substraadi koosseisu, vaid ATP hüdrolüüs käib lihtsalt asjaga kaasas. Reaktsiooniskeemides vett ei esine, see tuleb
k. fibers). Interfaasis on elektronmikroskoobi abil nähtavad 10 nm diameetriga nukleosoome sisaldavad kromatiini kiud. Meioosi- ja mitoosikromosoomide puhul on elektronmikroskoopiliselt tuvastatavad 30 nm diameetriga kiud, mis on tekkinud 10 nm kiudude baasil H1 osalusel. Vastavat struktuuri nimetatakse ka solenoidseks struktuuriks. 3) Metafaasi kromosoom. Metafaasis saavutavad kromosoomid kõrgeima kondensatsiooni astme. Selle struktuuri moodustumisel, mis tekib 30 nm kiudude kokkupakkimisel, osalevad mittehistoonsed valgud. Moodustuvad radiaalsed lingud, mis on ankurdatud nukleaarsele skeletile. Iga ling sisaldab 50000-100000 aluspaari. Nukleaarne skelett koosneb erinevatest valkudest, mis on seonduvad üksteisega ja DNA-ga. DNA järjestused, mis seonduvad skeletile (scaffold-attached regions - SARs) on mõnisada nukleotiidi pikad ning A-T-rikkad. Iseloomulikud on motiivid, kus 3 või enam A-d või T-d on järjestikku
k. fibers). Interfaasis on elektronmikroskoobi abil nähtavad 10 nm diameetriga nukleosoome sisaldavad kromatiini kiud. Meioosi- ja mitoosikromosoomide puhul on elektronmikroskoopiliselt tuvastatavad 30 nm diameetriga kiud, mis on tekkinud 10 nm kiudude baasil H1 osalusel. Vastavat struktuuri nimetatakse ka solenoidseks struktuuriks. 3) Metafaasi kromosoom. Metafaasis saavutavad kromosoomid kõrgeima kondensatsiooni astme. Selle struktuuri moodustumisel, mis tekib 30 nm kiudude kokkupakkimisel, osalevad mittehistoonsed valgud. Moodustuvad radiaalsed lingud, mis on ankurdatud nukleaarsele skeletile. Iga ling sisaldab 50000-100000 aluspaari. Nukleaarne skelett koosneb erinevatest valkudest, mis on seonduvad üksteisega ja DNA-ga. DNA järjestused, mis seonduvad skeletile (scaffold-attached regions - SARs) on mõnisada nukleotiidi pikad ning A-T-rikkad. Iseloomulikud on motiivid, kus 3 või enam A-d või T-d on järjestikku
annaabi.ee 
