pöörde eitav vorm (ära mine < ärä minnä). (Ilves 2012) Numbrid mulgi keeles: üits (üks), kaits (kaks), kolm (kolm), neli (neli), viis (viis), kuus (kuus), seitse (seitse), katessa (kaheksa), ütessa (üheksa), kümme (kümme), üitstõist (üksteist), kaitsteist (kaksteist), miljun (miljon). (Ilves, 2010) Hääldus: alates kolmandast silbist a ja ä > e, vokaalide kadu rõhututes silpides, pronoomenites esilbi järel n-i kadu, klusiilide geminatsioon nasaalide ja liikvidate järel. Morfoloogia: imperatiiv keeldkõnes –da infinitiivi kujuline, sünteetilised vormid minevikulise tingiva kõneviisi puhul, hVn-lõpulised seesütleva käände vormid mõnedes adverbistunud vormides, e-tunnuselised mitmuse vormid. (Pajusalu, Hennoste, Niit jt 2009) Kasutatud allikad: Halliste valla koduleht http://www.halliste.ee/?id=1162 külastatud 12.05.2014 Ilves, Kristi 2012. Mulgi keele ja kultuuri õpe üldhariduskoolides. Magistritöö.
Eva Liina Asu uuris eesti keele prosoodiat Cambridge'i ülikoolis (sealne juhendaja dr Francis Nolan). TTÜ Küberneetika Instituudi foneetika ja kõnetehnoloogia labor http://www.phon.ioc.ee/dokuwiki/doku.php?id=start.et · Vokaalide uurimine (Eek, Meister 1994a, b) · Eesti ja soome rõhuta silbi vokaalide kvaliteetide võrdlus (Eek, Meister 1998a) · Konsonantide (klusiilide) psühhoakustilised uuringud (Eek, Meister 1995, 1996, 1999a) · eesti väldete kestusseikade hääldamise ja tajumise uurimisele erinevates kõnetempodes esitatud tekstides (Eek, Meister 2000). · salvestatud mitmeid eestikeelse kõne korpusi. 1995.-98. a osales labor EL Copernicus-programmi projektis "BABEL A Multi-Language Database", mille käigus loodi eesti keele foneetiline andmebaas (Meister ja Eek 1996, Eek ja Meister 1998b ja 1999b, Roach jt 1998).
1) siire vokaalilt palataliseeritud konsonandile on pea 2x pikem kui palataliseerimata konsonandile. Palataliseeritud konsonandile eelneva vokaali lõpuosa on i-line 2) palataliseeritud konsonantide formantväärtused on madalamad kui palataliseerituil. Nasaale eristab liikvidatest resoneerumine lisaks suuõõnele ka ninaõõnes. Nasaalide puhul tuleb vaadata rohkem formante kui liikvidate puhul. Klusiilide moodustamisel 3 faasi: sulu moodustamine, hoidmine ja vallandamine. Klusiilide kvaliteedierinevused tulevad esile nii sulu vallandamise faasi kestuses kui siiretes vokaalile: 1) k puhul on F2 siire langev, F3 tõusev 2) p puhul on F2 siirded enamasti tõusvad, langevad o ja u ees 3) t puhul on F2 siirded enamasti langevad, tõvad i, e, ü ees. Frikatiividele on iseloomulik nn valge müra (õhu hõõrdumine vastu kõnetrakti seinu). Müra läbib kõnetrakti, resoneerub ning frikatiiv saab akustilise kvaliteedi. Kõne liigendamine
tegemist. Sulu vallandamisel võib tekkida aspiratsioon ehk hõngus (näiteks p h). Klusiilid võivad olla kas aspireeritud või aspireerimata. Osas häälikutes toimub preaspiratsioon ehk hõngus eelneb või kaasneb sulu tekitamisega ja hõngus jääb pigem klusiili ette või algusfaasi. Eesti keele klusiilid on aspireerimata, v.a sõna lõpus, kui tahetakse korralikult välja hääldada, võib tekkida hõngus. Leenisklusiil ehk nõrk sulghäälik – lühikeste klusiilide lisatunnus. Fortisklusiil ehk tugev sulghäälik – pikkade klusiilide lisatunnus. Nasaal ehk ninahäälik Suu õõnes moodustatakse sulg, aga õhk pääseb liikuma nina kaudu. Frikatiiv ehk hõõrd- ehk ahtushäälik Friktsioon ehk hõõrdumine - Lateraalfrikatiiv ehk külghõõrdhäälik Võivad tekkida konsonandi lähedal, kui keele külgedele tekib ahtus ja õhuvoolus tekivad turbulents ja hõõrdumine.
Eesti keeles on vokaalide nasalisatsioon afonoloogiline koartikulatoorne nähtus. Helilisusassimilatsioon - Helilistumine naaberhäälikud muutuvad heliliste mõjul helilisteks Helitustumine naaberhäälikud muutuvad helitute mõjul helituks Assimililatsioon kahe sõna piiril: Sandhi tekib sõnade kokkupuutekohal. Algselt tähendas eelkõige helitu hääliku muutumist heliliseks ja vastupidi. Eesti klusiilide tugevuse muutumine (intensiivsussandhi) Nt käekiri, vanapoiss, kingsepp, raudtee, õunapuu, jalgsi Liesoon (pr liaison `seostus, side') eelmise sõna lõpp läheb järgmise sõna algusesse ja tekivad nn foneetilised sõnad Nt head õhtut > hea tõhtut, head ööd > hea tööd, mis on > mis son, mul on > mul lon Elisioon (ld elsio `väljatõukamine') vokaalide kadu kahe sõna piiril, s.t sõna lõpp- või
Tooge näiteid! Ulatuse (täielik muld-mulla ja osaline a lumd-lund), suuna (progressiivne ja regressiivne) ja kauguse (lähiassimilatsioon ja kaugassimilatsioon) alusel. Foneetiliste omaduste põhjal: Häälduskoha a: kahe hääliku häälduskohad lähenevad soon pää: sompa, huulassimilatsioon, palatalisatsioon, velarisatsioon. hääldusviisi a (frikatiivistumine - lihtsalt, nasalisatsioon onu), helilisusassimilatsioon. Assimilatsioon kahe sõna piiril: Sandhi: eesti klusiilide tugevuse muutumine, liesoon: eelmise sõna lõpp läheb järgmise sõna algusesse: hea tööd, elisioon: vokaalide kadu kahe sõna piiril: rehe all- rehal, Kao asukoha järgi sõnas: aferees: alguskadu: kleit-leit, sünkoop e sisekadu: läinud- läind, apokoop: lõpukadu matala madal. 29. Mis on vokaalharmoonia? Tooge näiteid! Progressiivne kaugassimilatsioon kui esisilbis esineb eesvokaal, peavad ka järgsilpides esinema eesvokaalid. Sama ka
alati kirjutatule nii et ka meie kodulehel, kus oleme kreeka terminite või nimede kirjakujus säilitanud rahvusvaheliselt levinud versiooni, tuleks teatud täheühendid hääldada originaalikohaselt: OU = U moussaka hääldada mussaka ouzo hääldada uzo souvlaki hääldadada suvlaki bouzouki hääldada buzuki AI = E Palaiokastritsa hääldada Paleokastritsa Tore on ka nõrkade klusiilide kirjapilt kreeka keeles, proovige siit alljärgnevalt välja lugeda kahe üsnagi tuntud inimese nimi: David Beckham ja Robert Redford lihtne, kas pole!? Siis: =B, =G, =D Samuti on huvitav teadmine, et kreeklane armastab kirjutada teksti läbivalt suurtähelisena ja isegi väiksetähelist teksti kirjutades ei seota omavahel samas sõnas esinevaid tähti vaid kirjutatakse kõik tähemärgid eraldiseisvaina.
· Vokaalide reduktsioon alates 3.silbist: a,ä>e, nt tullive '(nad) tulid', värbeldeme 'õmblema' · Trv, Pst järgsilpides e > a, nt obeza 'hobused' · Vokaalide kadu rõhututes silpides ja grammatilistes tunnustes, nt kammants 'kamandama', järvel 'järvel(e)', kaetam 'kaetame', tazun 'tasunud', samleg 'samblaga' · Vokaalidevahelise n kadu asesõnades jm sagedates sõnades, nt mia-mea 'mina', paa 'pane', mee 'mine' · Klusiilide geminatsioon nasaalide ja liikvidate järel, nt parantte 'parandada', kõneltte 'rääkida' · Epenteetiline palatalisatsioon, nt üits 'üks', näin 'ema', äit 'isa' · Palatalisatsiooni puudumine , nt nänni 'ema', lehtel 'lehtedel' Morfoloogilised erijooned · Käskiva kv keeldkõnes da-inf, ärä kõnelte 'ära räägi' · Tingiva kv minevikus lihtvormid, tullus 'oleks tulnud'
häälikukadu: sünkoop • Järgsilpides *V > V (*viskan > viskan) kvantiteedi muutus, lühenemine 1500 Eesti keele häälikumuutused (3) 1500 • Laadivahelduse teke (*jalγan > *jalan) häälikukadu: konsonandi kadu sõna keskelt • Geminaadi nõrgenemine (*võttan > *võttan) kvantiteedi muutus: lühenemine • Vältevahelduse teke (*laulua > laúlu : *laulun > laulu) kvantiteedi muutus • Klusiilide ja s-i nõrgenemine (*sapa > saBa) (osaline progressiivne lähiassimilatsioon? 1600 spontaanne muutus?) Eesti keele häälikumuutused (4) 1600 • Sõna lõpul *n > Ø (*jalan > *jala) häälikukadu: konsonandi kadu sõna lõpust 1700 • Vokaalharmoonia kadu (*metsäst > metsast) dissimilatsioon 1800 • Järgsilbis *o > u (*talo > talu) spontaanne muutus 1900 Võrdlus: vaheldused tänapäeval ja minevikus (rõhulise silbi järel) (1)
Allofoon allofoone öeldakse selgelt välja. Konteksti poolt määratud, nt kas mõnes Lõuna-Rootsi dialektis on R alati silbi alguses ja r on alati silbi koodas. Foneemid eristavad alati tähendusi, allofoonid on foneemivariandid. Provanssaali r ja R eristavad tähendusi, järelikult need on kaks erinevat foneemi, samuti ph, p ja b hindi keeles. (ph on tegelikult üks häälik, aspireeritud p, aga seda märgitakse transkriptsioonis kahe tähega) Eesti keeles on klusiilide kirjapilt segadusseajav. Tegelikult "sada" hääldub [sata]. Mõni inimene hääldab t vokaalide vahel heliliselt, mõni mitte, aga see ei muuda sõna tähendust. St eesti keeles ei ole d ja t erinevad foneemid, vaid on allofoonid. Võib küll leida sõnapaare, nagu "lagi" ja "laki", kus kirjapildi järgi tundub, et g ja k (või d ja t) on erinevad foneemid (eristavad ju sõnade tähendusi), aga tegelik vastandus on üksikklusiil vs. geminaatklusiil, st transkribeeritakse
preskriptiivsed grammatikad- neis antakse reeglid ja juhised, millest tuleb korrektse keelekasutuse nimel kinni pidada. nostraatiline hüpotees- selle järgi on algselt sugulased olnud altai, indoeuroopa, semi-hami, uurali keelkond, draviidi keeled, eskimo-aleuudi keeled ja ehk mõned muudki keelerühmad. nullmorf- räägitakse siis, kui mingi morfeemivariant üldse ei realiseeru objekt e. sihitis- see, millele tegevus on sihitud objektkeel- üksikkeel, mis on uurimise objektiks obstruendid- klusiilide, afrikaatide ja frikatiivide koondnimetus onomatopoeetilise sõnad- mitmesuguseid hääli matkivad sõnad ontogeneetiline- inimese bioloogilise, kognitiivse ja sotsiaalse arengu kohane osalause- liitlause koostisosade kohta kasutatav nimetus palataal- konsonant, mis tekib keeleselja tõustes suulae suunas palatalisatsioon e. peenendus paradigma- selle moodustavad asendusseoses olevad elemendid paradigmamall e. WP mall- seda tüüpi kirjeldus, kus sõnade muutumist on kirjeldatud kõigi
p/b, /, s/z jne). Põhimõtteliselt saab igast helitust konsonandist helilise analoogi ja vastupidi
(erand: helitu kõrisulghäälik []). Nii on eesti sõnades mahl, kõhr, vihm, käsn, latv muidu helilised l,
r, m, n, v asendi mõjul helitud (vrd ka vn , jms). Kõmri keeles on helitu l-frikatiiv []
(kirjas "ll") omaette foneem (vrd lamp `lamp' llam `hüpe, samm'). Helilisusopositsioon ehk
helitu ja helilise vastandamine, eristamaks tähendusi (ingl beg peck), leiab rakendust eriti
klusiilide, afrikaatide, frikatiivide juures. NB: eesti keeles seda pole täht b, d, g, z või z märgib
üksnes helitu foneemi /p/, /t/, /k/ (võõrsõnas /s/, /s/) lühidust!
Muud moodustusviisid rajanevad lisateguritel: afrikaadid ehk liithäälikud (
11. Sisekadu eesti keele ajaloos. Sünkoop e sisekadu: üldkeeletead. igasugune häälikukadu sõna keskel; eesti keeleteaduses vokaalikadu sõna keskelt kindlatel tingimustel: kadus 2. silbi vokaal, kui 1. silp oli pikk ning sõna oli vähemalt kolmesilbiline (13.-15. saj): * laulamaan >> laulma; * kantanut >> kandnud Konsonandikaod sõna sees – eesti keeles on kadunud klusiilide spirandilised vasted nõrgas astmes, see aluseks laadivaheldusele: Tüveline AV: *tupa : tuban (G) > *tua > toa; *käte : käden >> käe; *teko : tegon >> teo. Sufiksiline AV: järgsilpides *selkätä >* selkädä > *selkää >> selga; *selkähän >* selkään >> selga; *lampahan >> lamba. 12. Uute häälikute teke eesti keelde. Epentees – uus häälik tekib sõna keskele (a) võõras konsonantühendis lisakonsonandi teke algsete konsonantide vahele:
Tõlkenimed: Tulemaa, Uus-Meremaa tõlkimine kahes tähenduses. Tõlgitud nime ennisvorm. Laiemalt nimede puhul tõlkimine. Ühel juhul tõlgitakse sisu järele, teisel juhul võõrnimelisest eestikeelseks. Mõnel juhul on tõlge mugand, teisel juhul kaudkeelne nimi. Mugandnimed: Doonau, Sambia kirjapilt eesistatud, hääldus jäetud samaks nii palju kui eesti keel seda võimaldab. Võõrtähtede asendamine; teisitihäälduvate tähtede asendamine; saab asendada ka klusiilide pikkust ja märkida pearõhulist pikalt. Saab panna ka mitmuslikku kuju. Tüüpiline on ia lõpuliste nimede mugandamine eesti keeles. Pikendame ia-eelset silpi. Mugandamise rühm maa lõpulised nimed, algusosa reklonüüm (Baskimaa jms). Omastava kujulised mugandid on tuletatud vastava rahvanimetuse põhjal. Kuuluksid omanimede rühma, aga selliseid nimesid on teisigi. Kaudkeelsed nimed: Genf, Belgrad nimed, mis eesti keeles on kasutusel, pole kohalikust ametlikust nimest tuletatud
vibreerima (r). Poolvokaal (j) Labiaalne huuled ümardatud: labiaalne (u, o), illabiaalne (i,e). Dentaalne häälikud tekivad hammastel (s, d, t, n). Palataalne moodustatakse keeleselja keskosa ja kõva suulae piirkonnas (j, s) Larüngaalne kõrihäälikud, moodustatakse kõriõõnes (h). Aspireeritud aspiratsioon e hõngus. Lühike h-taoline heli, mis vahel esineb helitute klusiilide (nt p, t, k) järel. Mh nt inglise keeles peak, cat. Palataliseeritud peenendatud. Palatalisatsiooni korral omandab konsonant i-lise varjundi. 2) Häälikute kombinatsioonid Diftong kaks järjestikust vokaali, mis kuuluvad ühte silpi. Geminaat häälduses kahte silpi jagunv kaashäälik, nt kal-lab. 3 3) Positsioonilised nähtused
o liivi keel: 23 võimalikku ühist sõna, sarnased hääliku- ja vormijooned, muutumistendentsid. Hääldus a, ä – e alates III silbist, nt ollive ‘nad olid’. See põhjustab mulgi murde heleduse; hiline vokaalide kadu rõhututes silpides, nt pernain ‘perenaine’; ka grammatilistes tunnustes: külal ‘külale’, ‘külal’ jne. n-i kadu esisilbi järel vokaalide vahel (pronoomenites ja sagedastes verbivormides), nt mia – mea ‘mina’; klusiilide geminatsioon nasaalide ja liikvidate järel, nt kõneltte ‘kõnelda’; konsonantide epenteetiline palatalisatsioon: selge i hääldub tüvekonsonantide ette i- ja mõnedes e-tüveliste sõnade lõpukaolistes vormides, nt laits ‘laps’; palatalisatsiooni puudumine, nt nänni ‘ema’, äti ‘isa’; Tarvastu, Paistu järgsilpides e – a, nt obeza ‘hobused’; Morfoloogia imperatiivi keeldkõnes da-infinitiiv, nt ärä minna ‘ära mine’;
Poolvokaal (j) Labiaalne huuled ümardatud: labiaalne (u, o), illabiaalne (i,e). Dentaalne häälikud tekivad hammastel (s, d, t, n). 3 Palataalne moodustatakse keeleselja keskosa ja kõva suulae piirkonnas (j, s) Larüngaalne kõrihäälikud, moodustatakse kõriõõnes (h). Aspireeritud aspiratsioon e hõngus. Lühike h-taoline heli, mis vahel esineb helitute klusiilide (nt p, t, k) järel. Mh nt inglise keeles peak, cat. Palataliseeritud peenendatud. Palatalisatsiooni korral omandab konsonant i-lise varjundi. 2) Häälikute kombinatsioonid Diftong kaks järjestikust vokaali, mis kuuluvad ühte silpi. Geminaat häälduses kahte silpi jagunv kaashäälik, nt kal-lab. 3) Positsioonilised nähtused Vokaalharmoonia sõna järgsilpide vokaalde sõltumine eessilbi vokaalist, esinevad vaid ees- või tagavokaalid. Türgi keel.
*nasaal e ninahäälik (klusiili meenutav kitsus suus, käik ninaõõne avatud) [m n] *lateraal e külghaalik (keele keskel kulgev sulg, õhk voolab vabalt üle keele külgede) [l] *tremulant e värihäälik (väringute seeria) [r]*poolvokaal [j] *helisus: heliline [v z m n r l], helitu [p t k f s]*dentaalne (hambad), palataalne (kõva suulagi), larüngaalne (kõri) *aspiratsioon e hõngus – lühike h-taoline heli, mis vahel esineb helitute klusiilide järel Täishäälikud: *eesvokaal [i e ä ö ü], keskvokaal [õ], tagavokaal [u o a] *labiaalsus (huuled ümardatud): labiaalne [u o], illabiaalne [i e] Foneetiline transkriptsioon - Häälikute täpset kvaliteeti ja pikkust kajastavat kirjaviis. Seda on vaja selleks, et keeli uurida, et hääldusi üles tähendada. Foneem – väikseim tähenduseta keeleüksus, võimaldab eristada tähendusi; häälikud on eri foneemid. NT: foneemid e/l/u annavad kokku morfeemi elu. Foneemide liigid
o lateraal e külghaalik (keele keskel kulgev sulg, õhk voolab vabalt üle keele külgede) [l] o tremulant e värihäälik (väringute seeria) [r] o poolvokaal [j] o helisus: heliline [v z m n r l], helitu [p t k f s] o dentaalne (hambad), palataalne (kõva suulagi), larüngaalne (kõri) o aspiratsioon e hõngus lühike h-taoline heli, mis vahel esineb helitute klusiilide järel · Häälikute kombinatsioonid: o diftong kahest ühte silpi kuuluvast vokaalist koosnev ühend kõrgenevad, madalduvad o geminaat silbipiiriga poolitatud topelthäälik, nt. samme o afrikaat klusiilialguline frikatiiv [pf ts] · Positsioonilised nähtused: o palatalisatsioon e peenendus nt. palk, palk o vokaalharmoonia sõnas võivad olla ainult kas ees- või tagavokaalid, nt. türgi keel
aastatega on sügavalt muutunud need hääldusnähud, mille vastu Ariste tollal sõna võttis, kuna need olid tema arvates õigehäälduse seisukohast ebasobivad või valed. Põhiosas olid need saksapärasused, vähem venepärasused, mille taustaks omaaegne saksa ja vene keel kui kõrgema hariduse keeled ja nende kõrge prestiiz. Tänapäevased õigehäälduse alused ja sellega seotud probleemsed kohad on Kraudi arvates nt järgmised: selge väldete eristamine; klusiilide ja s hääldamine mittehelilistena; hääldatakse s, mitte s; sõna algul on kaashäälikud ühekordsed; sõna alguses hääldatakse h, mitte ch või vene h; v ei hääldata f; palataliseeruvad l, n, s, t/d pearõhulise silbi vokaali järel, mitte tagapool ja mitte sõna alguses; diftongid hääldatakse diftongidena, mitte pikkade vokaalidena (päev, mitte pääv). Lisaks toob ta välja hääldusprobleeme, mis
annaabi.ee 
