Klassitsism (0)

Klassitsism
Klassitsism on klassitsismiajastul loodud muusika , ajavahemikus 1750–1820.

• Valdavalt ilmalik muusika .
  
• Muusika tarbijateks aadel ja kodanlus .
  
• Vormid ja žanrid: sonaat, kontsert , sümfoonia, avamäng, keelpillikvartett.
  
• Orkestri koosseis: keelpillid , puupuhkpillid, vaskpuhkpillid .
  

• Luigi Rodolfo Boccherini (19. veebruar 1743 Lucca – 28. mai 1805 Madrid) oli itaalia helilooja ja tšellist. Ta sai tuntuks kammermuusika heliloojana.
  
• Boccherini sündis Itaalias muusiku peres. Tema isa oli tšellist ja kontrabassimängija.
  
• Aastal 1785 nimetati ta Hispaania kuninga õukonna kapelli dirigendiks. Õukonnas oli tal hea elu seni, kuni kuningas avaldas rahulolematust ühe tema teose passažiga ja käskis selle ümber teha.
  
• 1789 nimetati Boccherini Preisi kuninga Friedrich Wilhelm II õukonnadirigendiks.
  
• Boccherini eraelu saatsid õnnetused: ta elas üle oma hispaania patrooni, kaks naist ja kaks tütart ning suri peaaegu vaesuses. Siiski jäi temast järele kaks poega .
  
• Boccherini on kirjutanud 125 keelpillikvartetti, 95 keelpillikvintetti ja 16 keelpillisekstetti, 16 sümfooniat ja palju kammermuusikat.
  
• Suur osa tema kammermuusikast järgib Joseph Haydni eeskujusid, kuid Boccherinit on vahel nimetatud Haydni stiili parandajaks keelpillikvartettides, sest ta tõi alati tšello esiplaanile, samas kui Haydn jättis tšellole saatepilli rolli.
  
• Boccherini oli virtuoosne tšellist, kes suutis tšellol originaalkõrguses esitada viiulirepertuaari. Selle oskuse oli ta omandanud kontserditurneedel puuduvaid viiuldajaid asendades ja seda oskust demonstreeris ta sageli. See oskus tõi talle kaasaegsete seas palju kuulsust.
  
• Tänapäeval on Boccherini tuntuim teos Menuett Keelpillikvintetist E- duur , op. 11 nr. 5.
  

Antonio Salieri (18. august 1750 Legnago – 7. mai 1825 Viin) oli itaalia päritolu saksa helilooja ja dirigent .
Ta oli oma aja tähtsamaid ja kuulsamaid heliloojaid. Hiljem on Salieri muusika jäänud populaarsuselt selgelt tema kaasaegsete Haydni, Mozarti, Beethoveni ja Schuberti varju, kuid alates 20. sajandi lõpust on tema muusika populaarsus jälle tõusuteel.
Antonio Salieri sündis 18. augustil 1750. aastal jõukas kaupmehe perekonnas, Legnagos, Põhja-Itaalias. Siiski nägi Salieri endas hoolimata itaalia päritolust saksa heliloojat ja dirigenti, sest ta elas ja töötas alates 16. eluaastast Viinis .
Esimese instrumendina õppis Salieri viiulit. Peagi kolis perekond Paduasse ja seejärel Veneetsiasse. Tema õpetaja oli Giovanni Battista Pescetti, Veneetsias ja Londonis töötanud organist ning helilooja. Kuulsas gondlitelinnas tutvus ta 1766 . aastal Florian Leopold Gassmanniga, kes soovitas tal pürgida Viini õukonda. Salieri jäi Viini terveks eluks. 1774. aastal suri õpetaja Gassmann ja keiser Joseph II nimetas Salieri oma õukonnaheliloojaks. Samal aastal kohtus ning abiellus ta Therese von Helferstorferiga, neil sündis kaheksa last. Ainuke poeg, Alois, suri aga 1805. aastal. Salieri sai 1788. aastal Kuninglikuks ja Keiserlikuks Kapellmeistriks ning pidas seda 1824. aastani. Muusikute ühingu presidendi ametis oli Salieri aastatel 1788–1795, pärast seda sama ühingu asepresident ning kontsertide korraldaja aastani 1818.
Salieri saavutas oma elu jooksul kõrge sotsiaalse positsiooni ja teda seostatakse ning võrreldakse tihti teiste tunnustatud heliloojatega nagu Joseph Haydn ja Louis Spohr. Olulise kultuuritegelasena 18. ja 19. sajandi muusikaelus oli ta ka mitmete teiste kuulsate heliloojate õpetaja: Ludwig van Beethoven , Carl Czerny, Johann Nepomuk Hummel, Franz Liszt, Franz Xaver Süssmayr, Franz Schubert . Paar aastat pärast Mozarti surma õpetas Salieri Franz Xaver Mozartit (Wolfgang Amadeus nimetas 4 kuud enne enda surma sündinud poja niimoodi just oma õpilase Süssmayri auks).
Antonio Salieri suri 7. mail 1825. aastal ning maeti Viini, Matzleinsdorfer Friedhofi kalmistule, hiljem maeti ta ümber Zentralfriedhofi, kus puhkavad ka Beethoven, Brahms ning Schubert. Salieri matusetalitusel kõlas esmakordselt tema enda loodud " Reekviem c-moll" (kirjutatud 1804). Tema hauamonumendil on ühe ta õpilase, Joseph Weigli poeem.
Salieri kasvas sügavalt katoliiklikus peres ning religioon jäi tähtsale kohale kogu tema elu jooksul. Sellest tuleneb ka suur vaimuliku muusika hulk tema loomingus.
Viinis veedetud aja jooksul omandas Salieri tohutu prestiiži helilooja ja dirigendina . Eriti paistis ta silma ooperitega, aga ka kammer - ja vaimuliku muusikaga.
Kõige silmapaistvamad tema neljakümnest ooperist on "Armida" ( 1771 ), "Europa riconosciuta" (1778), "La scuola de’ gelosi" (1778), "Der Rauchfangkehrer" (1781), "Les Danaïdes" ( 1784 ), "Tarare" (1787), "Axur, Re d’ormus" (1788), "Palmira, regina di Persia " (1795) ja "Falstaff" (1799).
Salieri kirjutas instrumentaalmuusikat võrdlemisi vähe.

• kaks klaverikontserti
  
• kontsert orelile (1773)
  
• kontsert flöödile
  
• kontsert oboele ja orkestrile (1774)
  
• süit 26 variatsioonist "La folliadi Spagna" teemale (1815)
  

Instrumentaalloomingusse saab lisaks eelpoolmainitule lugeda veel 6 kontserti (orelile, klaverile, mitmele solistile), 7 teost orkestrile (sh 3 sümfooniat ning teos "Kolm minutit orkestrile"), 7 serenaadi erinevatele koosseisudele, 15 marssi ja 20 muud teost soolopillidele või ansamblitele.

Vokaalmuusika :

• 95 aariat
  
• 13 ilmalikku kantaati
  
• 18 ilmalikku koori
  
• ligikaudu 340 laulu või kaanonit klaverisaatega ja ilma
  
• 5 oratooriumit
  
• 7 missat
  
• 2 reekviemi
  
• hulgaliselt motette , vaimulikke aariaid ja laule, introituseid, hümne, litaaniaid, psalme ning offertooriumeid.