Kirjand teemal: Tänapäeva sõda ja rahu (0)

Tänapäeva sõda ja rahu
Eelnevad põlvkonnad on näinud läbi aegade lahinguid Maarjamaal , rahutusi rahvaste vahel, nende lahendamist ja nende eest ka pagemist. Juba vanas Egiptuses peeti sõdu, vallutati võõraid maid ja allutati võõraid rahvaid – seda vaid enda võimu, au ja kultuse suurendamise nimel. Vähe on olnud neid valitsejaid, kes oma nime on tõestanud sõnade, arukate tegude või rahva eest hoolitsemise läbi. Õnneks on ajaga üht-teist muutunud, sest inimesed tüdinesid sõdimisest, riigijuhidki said aru, et ainuüksi väe ja võimuga oma maad ja elanikke tugevana ei hoia. Vanasti tähendas sõda taplusi ja veriseid lahinguid, mida tähendab see tänapäeval?
Nüüdisajal ei ole mõeldav, et Saksamaa oma vägede või Inglismaa oma suursuguse laevastikuga astub vastu Prantsusmaa tugevale keskvõimule. Sõjategevus on üldiselt langenud madalale tasemele võrreldes seda 20.sajandiga. Päris puhtalt me aga pääsenud ei ole. Lähis-Ida olukord on keeruline, seal kõlavad püssilasud ja plahvatused, süütud elanikud ning õilsad sõdurid kaotavad elusid. Sõja põhjused on ebaselged, kuid kindel kasu on sellest USA-le, sest tegevus toimub naftarikastes piirkondades. Ka meie väike Eesti võtab sellest agaralt osa, et saada rahvatunnustust ning vajaduse korral ehk ka militaarabi, kuid tegelikult sõdime ju võõra, mitte oma riigi nimel.
Sõdu ajendab pidama tänapäeval rahahullus. Peamised lahingud toimuvadki poliitika vallas. Iga päev kuuleme uudistest, kuidas riigiametnikud omavahel tihedalt konkureerivad. Päevakorral on see eriti valimiste ajal, siis laovad oma trumbid lauale kõik erakonnad . Sel ajal toimub rahvale lubaduste andmine, riigi paremaks muutmisest rääkimine. Arusaadav on see, et nad peavadki rahvale end teatavaks tegema, kuid tihti oma seisukohtade väljaütlemine on ebaõnnestunud ning tekitanud tavakodanike seas vastakaid arvamusi . Toimub sõda nii erakondade kui ka poliitiliste rühmituste ja rahva vahel.
Üks raskema kaaluga relvi poliitikas sõdijate arsenalis on propaganda . Juba maailmasõdade ajal oli propaganda eluline osa rahva kaasahaaramiseks ja oma eesmärkide selgitamiseks. Natsionaal-
sotsialistide ja kommunistide plakatid on kõigile tuttavad ja nende sisu igale inimesele arusaadav. Nende ideoloogiate levimise ajal kuulati öö-päev läbi riigi heakskiidetud raadioprogramme, kus kõlas valitseva võimu propageerimine ja teiste valitsusrežiimide maha tegemist. Propaganda varitses rahvast igal pool ning paratamatult langesid massid selle ohvriks. Tänasel päeval tehakse seda intensiivsemalt ja palju tõhusamalt, kuna psühholoogia on arenenud ja tehnoloogia , mille abil informatsioon levib on kümneid kordi efektiivsem.
Rahuleping ja -rääkimine olid endisel ajal sõja lõpu tunnusteks ja helgema tuleviku soosijaiks. Ka mitmete koostööorganisatsioonide ja rahvusvaheliste konventsioonide sõlmimine oli rahutuste ajal heaks märgiks ning lasi rahval kergemini hingata . Tänapäeval ei saa aga loota , et erakonnad piltlikult rahulepinguid sõlmivad. Nad teevad küll tihti koostööd, kuid alatasa on seal kas ühe-või mõlemapoolne tagapõhi all. Ka reaalne sõda Lähis-Ida riikides ei tundu lõppu nägevat, sest osapoolte tagasitõmbumine on väga ebausutav.
Reaalne sõda Eestimaa peal puudub – võiks ju väita, et elame rahuajal. Niikaua , kuni inimesed võimu või kuulsuse nimel verd ei vala, arvangi nii. Poliitiline sõda, kus relvadeks on propaganda, tühjade lubaduste andmine, ei ole selle sõja kõrval, kus käigus tankid , suurtükid, küüditamised, tapatalgud, suurt midagi. Sõda tähendab tänapäeval oma õiguste, sihtide, seisukohtade eest seismist. Selle nimel ei kuulutata välja enam sõjaolukorda, vaid saavutatakse oma edu kavaluse ja laiaulatusliku läbimõtlemise tulemusena.