Kirjand - Kas meie identiteet on kadumas? (1)

Kas meie identiteet on kadumas ?
Laura Kupp
Kõik siin maailmas on isiksused, eraldiseisvad ja isemoodi mõtlevad indiviidid , ent üsna paljud inimesed tahavad sarnaneda oma iidolitega. Kellegagi, kes neile eeskuju annab. Ent on ka neid, kes suudavad jääda iseendaks. Kuid kes olen mina ja mida tähendab jääda iseendaks?
Et sellele vastata, peame kõige pealt vaatama tegureid, mis inimest mõjutavad.
Inimest mõjutab kõige rohkem ühiskond ehk inimesed tema ümber. Teatud ajastul kehtivad õigekspidamised, tõed ja uskumused, ent alati leidub ka neid, kellele eelpool loetletu korda ei lähe. Näiteks A. Kivirähu raamatus „Mees, kes teadis ussisõnu“ oli mets juba raamatu alguses inimestest üsna tühjaks jäänud, sest kõik läksid külasse elama, ning mida enam raamatu lõpu poole, seda hõredamaks jäi mets inimestest, ja lõpuks jäi metsa elama vaid Leemet, kes oli ka ühtlasi viimane mees, kes teadis ussisõnu. „Mees, kes teadis ussisõnu“ on klassikaline näide sellest, kuidas ühiskonna normide muutudes vajub unustusse kõik see, mis kunagi oli püha. Võetakse omaks uued reeglid ja uued eluviisid ning unustatakse kõik vana, ning neid, kes järgivad vana rada, ei mõisteta. Leemetit, viimast meest, kes jäi iseendaks, isegi pärast kõike läbielatut, ei huvitanud, et teda ümbritsevad (niivõrd-kuivõrd nad teda ümbritsesid) inimesed harisid sakste jaoks põlde ja sai aru selle mõttetusest, kuid tõdes kurvalt , et tema on mees, kellega surevad ussisõnad.
Ent sel raamatul oli üks väga selge sõnum edasi anda, mis toob mind ka selle kirjandi teise tähtsa punktini - iseendaks jäämine riigi tasandil. Riik, nagu Eesti, millel on oma keel, kultuur, rahvus ja nii pikk ajalugu, olgugi et väikeriik, ei tohiks globaliseerumistuhinas ära unustada oma rahvuslikku identiteeti. Minu arvates on palju imetlusväärsem see, kui me suudame ka tänapäeval vastata kirjanik Gustav Suitsu ligi saja aasta tagusele üleskutsele "Olgem eestlased, kuid saagem eurooplasteks," selle asemel, et lasta meie oma, aastatuhandeid kestnud identiteedil kaduda lääne kultuuri varju. Kuna riik koosneb inimestest, kes seda juhivad ja inimestest, kes ei juhi, vaid teevad seda, mis neile öeldakse, peab pöörama riigi tasandil iseendaks jäämise koha pealt pilgu riigiisade poole, ning paluda neil lõpetada see poliitiline prostitutsioon, mida nad nii agaralt harrastavad ja tuletama meelde, et meil on endal väärtusi, mida peab hoidma ja säilitama.
See, kui kaugele tuleks või kui kaugele on õigustatud minna iseendaks jäämisega, ning see, kas on olukordi kus on parem olla keegi teine, sõltub ilmselt ühiskonnast, milles inimene elab. Mina usun, et inimene peaks jääma iseendaks, ning enda identiteedist ja omapärast kinni hoidma niikaua , kuni ta ei muutu selle läbi teistele ohtlikuks. Ent enda omanäolisusest ei maksa väga kõvasti teistele hõisata siis, kui seda õieti ei olegi. Näiteks Moliére’i teoses "Naeruväärsed eputised " olevad aadlikest tegelased ei erine üksteisest tegelikult mitte millegi poolest ja on nii stereotüüpsed kui veel vähegi võib, ent kõik on enda arust ülimalt omanäolised, originaalsed ja tähtsad. Ehk on selline olukord õige peeglisse, või nagu Moliére selle kohta ütleb: „Kauni inimese nõuandja,“ vaatamiseks ja tõdemiseks, et tegelikult ei ole selline inimene muud kui osake hallist massist, mis ei erine kellestki mitte millegi poolest.
Inimesi on tõepoolest erinevaid ja kõigil on mingid omadused ja väärtused, mis teevad neist eraldiseisvad isiksused, kellel on maailmale lisada omapära ning värvi. Iseenda olemus on asi, mida ei tohiks varjata, vaid seda tuleks kasutada selle maailma rikastamiseks. Igalühel meist on õigus olla meie ise, iseasi , kas seda õigust kasutatakse...