Andrus Kivirähk „Mees, kes teadis ussisõnu” (0)

Andrus Kivirähk „Mees, kes teadis ussisõnu”
Andrus Kivirähki uue romaani “Mees, kes teadis ussisõnu” kujundus tõi kohe vaimusilma ette lapsepõlvest väga tuttava raamatu, mille pealkiri  on “Tark mees taskus ” ja mis koosneb eesti rahva ennemuistsetest juttudest. Lugemisel selgus, et ka sisu poolest võib kahe raamatu vahele mitmeid paralleele tõmmata. Romaani tegevus siis umbes kolmeteistkümnenda sajandi Eestis ja minategelaseks Leemet , metsas sündinud eestlane, viimane ussisõnu (rästikute keel, millega saab loomi allutada ja osadega neist ka muidu suhelda) valdav mees maailmas. Samuti üks viimaseid metsas sündinuid. Kivirähu järgi elasid muistsed eestlased metsades ja elatusid küttimisest, praegu rahvuslikuks peetav agraarkultuur oli tegelikult ülevõetud võõrnähe.
Kivirähk ise on intervjuudes toonitanud, et tegu pole mingi naljalooga, vaid väga tõsise ning sünge looga . Nojah, lugu ise on tõepoolest traagiline, sünge, kurb ja tõsine. Samuti mõtlemapanev ja lubab tõmmata õige mitmeid paralleele tänapäeva. Kuid teisest küljest on kogu sellest süngusest kirjutatud mitte just nii masendavates toonides vaid pigem vastupidi. Kui süngelt saab ikka võtta kitsesuurusi kirpe; karusid , kellega naised oma mehi petavad; sabadega karvaseid inimahve ning teisigi vahvaid tegelasi, kes kõik raamatus figureerivad.
Pealkiri ei peta – romaani peategelane on tõepoolest mees, kes teadis ussisõnu. Leemet toob lugeja ette kurva loo oma perekonnast, väljasurevast metsarahvast, viimastest inimestest, kes mõistavad vanarahva iidset tarkust – ussikeelt, mis lahutamatult metsaelu juurde käib. Ärgu keegi arvaku, et selle keele ainus kasutusvaldkond on ussidega vestlemine, kuigi ka see on oluline, sest ussid – eriti rästikud – on ju ühed targad olendid ja nendega juba maksab vestelda.
Ei, see keel annab võimaluse valitseda kõigi metsloomade üle, nõnda et jahti pidada pole vajagi ja igapäevane toidus ehk põdrad ja kitsed tulevad ise inimese juurde ja lasevad alandlikult kõri läbi lõigata. Ussikeele õppimise juures on aga selline väike konks , et seda peab alustama väga varases nooruses ning pudrust ja leivast rikutud keelega seda enam selgeks ei saa.Väljasureva keele lugu on alati ühtviisi kurb ja seda kurbust ei kahanda romaani kestel ootamatult ka see, kui inimesed oma algsetest eluviisidest loobuvad ja uue elu omaks võtavad. Paralleele nüüdisajaga annab tõmmata nii- ja teistpidi . Lisaks keele väljasuremise kurvale loole räägib “Mees, kes teadis ussisõnu” ka maailmade sõjast. Mitte küll päris samasugusest nagu Herbert George Wellsi “Maailmade sõjas”, aga palju puudu ka ei jää.
Esimene on kõige vanem, metsarahva maailm, kus kõik inimesed räägivad veel ussisõnu ja saavad loomadega täiesti vabalt kõnelda. Ja selle keele õppimiseks ei ole tarvis ühegi ussikuninga krooni, piisab ühest inimesest, kes seda oskab ja lapsele selgeks õpetab. Selles maailmas on Põhja Konn, kes aitab metsarahval raudmeestega võidelda, looduslähedane elu, hundid , kes annavad piima, ja karumõmmid, kes on nii nunnud ja armsad ja üle kõige maailmas armastavad ilusaid tüdrukuid. Ja kuigi metsarahvas on vana, antakse lugejale aimu veel vanematest aegadest – tuhandete aastate tagust ilma esindavad inimahvid Pirre ja Rääk.
Teise maailma moodustab külarahvas, kes on küll metsarahvast välja arenenud, aga võtab kõiges vaimustunult eeskuju välismaisest raudrahvast, räägib Jeesusest ja paavstist kaugel Roomas. Ussisõnad kiirelt unustanud, saavad nemad liha süüa ainult pidupäevadel, igapäevasel laual on neil leib ja puder , mis korralikul metsainimesel südame pahaks ajab. Nemad kummardavad kõike, mida raudmehed ees teevad või teha käsivad, ja isegi nende kõige kummalisemad kombed kiidetakse ühel meelel heaks.
Kindlasti tuleb tähelepanu pöörata kahe maailma väga erinevatele nimedele, mis rõhutavad väga tugevalt nende maailmade lahusust – õigupoolest on väga keeruline seda mitte märgata. Võib vaid ette kujutada, kui palju materjali semiootika -alasteks uurimistöödeks see romaan pakub.
Kolmandas maailmas elab raudrahvas, kes tuleb suurte laevadega üle mere, vallutab maid ja allutab rahvaid ja teeb üleüldse, mida ise tahab. Maailmavalitsejad, ühesõnaga. Kui vana metsarahvas Põhja Konna kaasabil nende vastu edukalt võitlust pidas, siis külarahvas seda enam ei tee, vaid jumaldab ja järgib neid sinisilmselt.
Ja kõige selle keskel on meie viimne mohikaanlane, metsapoiss Leemet, kes korraga märkab, et on igas asjas viimane, viimane, viimane. Tal on kõik ja ta jääb kõigest ilma. Poisikesest, kes esialgu maailmas ja maailmaga väga hästi hakkama saab, saab mees, kes on pahuksis kõige ja kõigiga, välja arvatud ta enda kaduv maailm. Metsarahva viimsed esindajad kuulutavad sõja külarahvale ja raudrahvale. Ei saa öelda, et ebaõnnestunult.
„Mees, kes teadis ussisõnu” kirjeldab tüüpilist ja kurba juhtumit, kus traditsiooniline kultuurikood ei suuda enam inimesi mobiliseerida, sest uued efektiivsemad elatumismeetodid toovad endaga kaasa hoopis teise väärtussüsteemi ja elulaadi. Tavaliselt on sellised muutused tingitud kokkupuutest tehnoloogiliselt ja kultuuriliselt kõrgemalt arenenud kultuuriga. Halbade asjaolude kokkusattumisel viib see nõrgema rühma assimileerumisele, aga ka õnnelikumal juhul toob endaga kaasa kultuuri põhiväärtuste üsna valulise ümberhindamise.
Kivirähki auks tuleb öelda, et ta on ainuke kirjanik, kes püüdleb meie rahva vaimsete ühisnimetajate tabamise ning märgistamise poole. See on säärasel pragmaatilisel ajal, nagu meil parasjagu käes on, üks igati tänuväärne ettevõtmine. Möödanikku me eestlastena tagasi ei saa. Ei saa me tagasi isegi tõsiloolise ning faktiliselt korrektse ajaloolugemise juurde. Omaenda ajalugugi peame me vallutajate kroonikatest õppima. Oleme rahvas, kellel on kultuurikatkestusi kordades enam kui mõnel teisel. Seda imetlusväärsem on see, mis neist katkestutest läbi on tulnud. Ometi miski on. On folkloor ja geenid ja keel. Meenutus möödunud õnneajast ning unistus tulevasest. Ja Kalevipoeg on, kes on küll jalutu, nagu Leemeti vanaisa, aga kes ometi võib veel sekkuda, nii nagu Põhjakonngi. Need faktid mida me endi ajaloost saame kokku põimida on üsnagi kasinad. Seda suurem maa siis mõttelennule ja arutlemisele selle üle kuidas asjad oleks ehk võinud olla.
Kivirähk tundub küll tõsimeeli uskuvat jakobsonlikku müüti sellest, kuidas ristiusk tule ja mõõgaga meie maale toodi. Selleski raamatus võrdub kristlus peaaegu et kastreerimisega. Nii võib antud raamatut käsitleda kui katset välja tuua seda, mispoolest me oma vallutajatest ja kollaborantidest ülemad olime. Ja ülemad pidime me ju hoolimata kaotusest olema, sest muidu variseks kogu see lugu muistsest õnneajast kolinal kokku. Üle pidime me olema nii raudmeestest kui ka neist, kes metsast ära kolisid ning ristiusu vastu võtsid ja leiba sööma hakkasid.
Kõikvõimalike müütide ümberjutustamine ja nende uude kuube peitmine on nüüdiskirjanduses väga päevakorral. Kirjanik Kivirähk on teinud seda, mida ainult meie teha saame – ta on võtnud eesti müüdid ja need omal moel ümber jutustanud. Mida muud need Põhja Konn ja ussisõnad on? Koolilapsed peaksid seda raamatut lugema. Mitte küll nooremate klasside õpilased, vaid natuke suuremad, kelle jaoks raamatu tipphetk ei ole see, kui karu iseendal riista küljest hammustab . Ja kes muretseb ropendamise pärast, ärgu kartku: see paar “perset” ei tohiks küll kellegi ilumeelt riivata.
Kivirähk on varjamatu iroonik, tema autoritekst on alati väga otsekohene . Ussisõnade sümbolism keele hääbumisest ja globaliseerumisest on üpris ilmne. Meeleheitlik juurtest kinni hoidmine ja kõik need kohanemisraskused on tõenäoliselt esitatud meelega niimoodi marurahvuslikus toonis - skeptiliselt ja ironiseerivalt, veidi üle dramatiseeritult. Pean ütlema, et Kivirähk suutis üllatada. Raamat on lummav ja lõpuni hästi välja peetud. Teist säärast ulmelist uusmütoloogiat Eesti kirjandusel kõrvale panna ei ole. Liiatigi veel minevikust.