Kiiruisutamine (0)

Kiiruisutamine
Kiiruisutamine on talispordiala , kus võisteldakse erilistel pikkadel õhukese teraga uiskudel. Kiiruisutamine on nii füüsiliselt kui ka tehniliselt väga raske spordiala . Kiiruisutaja peab omama head tehnikat ja kehalist vormi, et rakendada jäässe võimalikult suurt jõudu, mis teda edasi viiks. Samas vajatakse ka häid kiiruslikke võimeid ning vastupidavust . Sellepärast peab kiiruisutaja omama lisaks heale tehnikale tugevaid jalalihaseid, millega saavutada võimalikult suurt võimsust. Mehaanilise külje pealt vaadates ongi kõige tähtsamaks edasiviivaks jõuks võimsus, mida ka antud töös mõõdetakse.

Ajalugu

Uiske kasutati juba vanaajal , et jääl paremini liikuda . Algselt olid need valmistatud loomaluust ning liikudes anti kepitõugetega hoogu. Raudteraga puu-uiske hakati valmistama Hollandis 13. sajandi keskel. Varaseimad teada olevad uisutamisvõistlused peeti 16. sajandil Friisimaal. Esimene uisutajate klubi asutati 1742 . aastal Edinburgh ´is. Võistlusspordina hakati kiiruisutamist harrastama 18. sajandil Inglismaal ning 19. sajanil Hollandis, Skandinaaviamaades, Saksamaal, Venemaal ja Põhja-Ameerikas. 1848. aastal patendeeris E. W. Bushall Philadelpias esimesed terasuisud. 1889. aastal peeti Amsterdamis mitteametlikult esimesed maaimameistrivõistlused.
1892. aastal asutasid Austria, Holland , Rootsi, Saksamaa; Suurbritannia ja Ungari uisutajad Scheveningenis (Holland) Rahvusvahelise Uisutamisliidu ISU (ingl. International Skating Union). See on vanim rahvusvaheline talialade liit. ISU-sse kuulub 73 liikmesriiki. ISU peamaja asub Lausanne 'is.

Kiiruisutamise eripära ja uisud

Kiiruisutamine on üldiselt kestvusala. Viimastel aastakümnetel on kiiruisutajad spetsialiseerunud erinevatele distantsidele. Aastate eest oli võistlusprogramm selline, et hea treenitusega sportlane saavutas edu pea igal distantsil.Lühim sõit on 500 m, mis nõuab uisutajalt väga kiiret starti ja head kiirendust, ning head kurvitehnikat. Niinimetatud sprinterid saavutavad üldiselt edu 500 m ja 1000 m sõidul. 1500 m on selline distants , mida võivad edukalt läbida nii sprinterid kui ka pikkade distantside sõitjad. Distantsid 3000 m – 10000 m nõuavad uisutajatelt jõukestvust ja kõrget maksimaalset hapnikutarbimist. Eriti tähtis on hoida oma füüsilist tugevust kogu distantsi vältel. Kiiruse lisamine lühidistantsil ja ökonoomne sõitmine pikal distantsil on täiesti erinevad olukorrad. Kiiruisutaja uisutamisasend peab olema võimalikult aerodünaamiline.Aastast 1997 on kasutusel niinimetatud klapp -uisud. Uisutera on kinnitatud uisusaapa külge ainult ühest punktist. Klapp-uisuga on jala liikumisulatus palju suurem ja uisutamine dünaamilisem.

Rada ja rajavahetus

Kiiruisutamisrada on ellipsikujuline, tema pikkus on 133,33, 250, 333,33 või 400 m. 400 m pikkune rada on rahvusvaheline standardrada, sellel paikneb kõrvuti kaks 4–5 m laiust rada, mida teineteisest eraldab punasest plastmassist tähised. Raja sirgete lõikude pikkus on 111,95 m, väliskurvide raadius 35 m, väliskaare pikkus 97,81 m, sisekurvide raadius 25 m, sisekaare pikkus 80,11 m. Välimise ja sisemise kurvi vahelise keskmise kaare raadius on 30 m. Võisteldakse paarikaupa ja võistlejad vahetavad radasid igal ringil finiši vastassirgel asuva 70 m pikkusel niinimetatud ristlemislõigul. Raja vahetusel on eelis välisrajalt siserajale mineval võistlejal.
Võistleja tulemus võidakse tühistada:

• kui ta on uisutanud valel rajal.
  
• kui ta on ületanud rajapiirde vales kohas.
  
• kui ta on põhjustanud kokkupõrke raja vahetusel.
  

Lühirajauisutamise ehk short tracki rada on 111,12 pikk ja 6,75 m lai. Sirge on 28,07 m. Erinevus võrreldes tavalise kiiruisutamisega on see, et rada on lühem, kurvid järsemad ja starditakse koos. Uisu tera on ka erinev tavalisest.

Võistlusalad

Mitmevõistlus (suur mitmevõistlus) koosneb naistel 500, 3000, 1500 ja 5000 m. Meestel aga 500, 5000, 1500 ja 10000 m. Distantsid uisutatakse eespool mainitud järjekorras nii, et kaks esimest mainitut esimesel päeval ja kaks viimast teisel päeval. Lõpptulemus loetakse nelja distantsi liidetud punktide alusel. Punkte loetakse nii, et 500 m aeg on ühtlasi punktisumma. Edasi läheb punktide lugemine nii, et 1500 m sekundi väärtus on kolm punkti, 3000 m kuus, 5000 m kümme ja 10000 m 20 punkti. Vähem punkte kogunud ehk distantsid suhteliselt kiiremini sõitnud kiiruisutaja on võitja. Sprindimitmevõistluses sprinterid uisutavad 500 m ja 1000 m. Kahepäevasel võistlusel uisutatakse mõlemad distantsid kaks korda läbi.
Olümpiamängudel uisutatakse ainult üksikdistantsidel, nii naistel kui meestel on viis ala. Naised võistlevad 500, 1000, 1500, 3000 ja 5000 m. Mehed 500, 1000, 1500, 5000 ja 10000 m. Lisaks senisele viiele distantsile on kiiruisutajatel 2006. aasta Torino olümpiamängudel kavas veel kuueski medaliala – võistkonnavõistlus. Kolmeliikmelised võistkonnad selgitavad medaliomanikud nii meeste kui naiste seas. Uut ala on tänavu MK- sarja etappidel juba katsetatud. Programmi laiendamisest teatas 27. veebruaril 2004 Rahvusvaheline Olümpiakomitee. 2003. aastast on maailmakarika võistlustel kavas ka 100 m.
Lühirajauisutamine ehk short track koosneb naistel 500, 1000 ja 1500 m distantsist, ning 3000 m teatesõidust. Mehed võistlevad 500, 1000 ja 1500 m ning 5000 m teatesõidus.

Kiiruisutamise treening

Kiiruisutamine nõuab kiirust, jõudu ja vastupidavust, mistõttu peavad uisutajad arendama põhiliselt oma jalgu , et suuta võimalikult tugevasti tõugata. Uisutajad peavad vastu pidama pikad distantsid, nagu 5000 m ja 10000 m. Samas nõuavad lühemad distantsid, nagu 500 m ja 1000 m väga tugevat kiiruslikku treeningut. Distantsid kiiruisutamises on väga erineva pikkusega, sellepärast peavad ka treeningud varieeruma, kuna igal distantsil kasutatakse erinevat energiatootmissüsteemi. Sellest tulenevalt on iga uisutaja keskendunud oma distantsile ja treeningud on muutunud väga spetsiifiliseks.
Et inimesel oleks piisavalt energiat tööd teha, peab toimuma kehas pidev ATP taastootmine. Töö iseloomust lähtuvalt jaotatakse ATP taastootmine kolmeks:
1) kreatiinfosfaadi anaeroobne lõhustamine;
2) glükolüüsi anaeroobne lõhustamine;
3) ATP aeroobne taastootmine.

Kiiruisutaja asend ja tehnika

Kiiruisutamine on väga tehniline spordiala, seetõttu on tähtis omandada hea tehnika juba nooruseas ning seda pidevalt täiustada. Paljud uuringud on võrrelnud nais - ja meeskiiruisutajate erinevusi. Kõige kindlam argument, miks mehed on naistest kiiremad, on see, et neil on parem tehnika, kuigi võimsus kehamassi kohta on suurem just naistel. Parimad kehalise vormiga uisutajad ei pruugi alati olla parimad uisurajal, kuna nende konkurendid võivad oma füüsilise vormi kompenseerida tehnikaga . Hea tulemuse annab füüsilise vormi ja tehnika suhe ning võime säilitada tehnikat ka väsinud olles.
Kiiuisutaja põhiasend:

• põlved otse, mitte suunaga välja- ega sissepoole;
  
• uisud asetsevad õlgadega ühel laiusel;
  
• põlved ulatuvad varvastest ettepoole ;
  
• jalad on painutatud umbes 90 kraadi;
  
• käed selja taga seotud;
  
• selg on painutatud vähemalt 45 kraadi;
  
• keharaskus on uisu keskel;
  
• pea on suunaga ette ja vaade umbes 10 meetrit enda ette.
  

Et vähendada õhu takistust ja suurendada tõukejõudu, on väga tähtis, et uisutaja hoiaks oma erinevaid kehaosasid õige nurga alla. Uuringud on näidanud, et isegi mõni kraad kõrgem asend avaldub lõppajas. Sellepärast on tähtis, et kõik nurgad oleksid paigas ja kehaasend optimaalne vastavalt distantsile. Kõige olulisem nüanss, vähendamaks õhutakistust, on õige kehaasendiga sõitmine. Tehti katse, kus võrreldi sama treenituse, kehaehituse ja võimsusega uisutajaid 3000 m distantsil. Uisutajate ainus vahe oli see, et esimene uisutaja hoidis oma ülekeha asendit 15-kraadise nurga all, võrreldes horisontaalasendiga ja teine 10 kraadi kõrgemal ehk 25 kraadi. Tulemustest selgus, et väike asendi erinevus kajastus 12-sekundilises paremuses esimese uisutaja kasuks. Sarnane uuring tehti ka põlveliiges nurgaga . Kaks võrdset uisutajat sõitsid distantsil 3000 m, ainsaks erinevuseks reie- ja säärevaheline nurk. 7-sekundilise paremuse saavutas see uisutaja, kelle nurk oli väiksem, istus uisuasendis nii-öelda madalamal. Madalamalt istudes on võimalik rakendada rohkem jõudu tõukesse, tõuge on pikem ja kehaasend aerodünaamilisem.