Keskmine gümnaasiumilõptaja - eluvõõras äpu või küps elluastuja (0)

Eesti keskmine gümnaasiumilõptaja-eluvõõras äpu või küps elluastuja
Leian, et eesti keskmist gümnaasiumilõpetajat tuleks vaadelda kui keskmiselt 19.aastast noorikut, kellel on omandatud haridussüsteemile vastavad teadmised. Raske on otsustada kas tegu on sel juhul eluküpse või vähese reaalsustajuga inimesega, kuid kindel on see,et haridussüsteem määratleb suuresti ära gümanisti küpsuse. Seega tuleks esmalt küsida, kas hetkel haridussüsteem tagab meile piisava eluküpsuse, võttes eluküpsuseks mitte ainult faktteadmised, vaid ka kogemused. Lisaks tuleks vaadelda millest tuleneb küpse ja ebaküpse õpilase erinevus.
Eesti haridussüsteem on iseenesest üsna laialdane. Kohustuslikeks õppeaineteks on nii kunst , mis peaks arendama me loomingut kui ka matemaatika ,mis peaks arendama meie reaalsustaju ja loogikat. Me oleme kohustatud teadma enda kodumaad, teadma Maailma erinevaid osasid ja süsteeme. Siin kohal võiks välja tuua paljusid aspekte , mida üritatakse inimestesse läbi selle süsteemi sisendada, kuid leian et siin tekib kerge vastuolu. Nimelt, meil on antud standardid , kuid me kõik ei ole võimelised informatsiooni ohjata , omandada. Kuna materjali,mida on vaja läbitöödelda on palju, siis valikuliselt hakatakse spikerdama. Igapäevane on koolis spikerdamine ja hinded on sel juhul mitmelmääral ebaobjektiivsed. Teinegi vastuolu hakkab tõusma küsides: Kas informatsioon, mida me oleme kohustatud teadma, on piisavalt selekteeritud tagamaks meile eluküpselisuse. Võttes näiteks geograafia: Maailma kaarti tundmine on valik, sest see tagab paremini Maailma tervikpildi mõistmise, kuid kas on eluliselt vajalik teada kõikide mullasortide koostist või tsüklonite teket. Jah, siin on mingi loogilisuse arendus inimeses, samas kui igas aines minnakse ülipõhjalikuks, toimub juba informatsiooniküllus ja üldiselt hakavad õpilased otsimad kergemaid mooduseid läbimaks testi. Olgu, võtame näiteks matemaatika ja valemid. Kas gümnasist või pensionär oskab neid rakendada elus? Kaldun arvama, et mitte. Jällegi tuleb tõdeda, et informatsioon on põhjalik, samas mitmeti ebavajalik. Tagasitulles Eesti haridussüsteemi laialdusele on meie süsteem laiahaardeline, samas ei saa väita, et informatsioon, mis serveeritakse on piisavalt selekteeritud, piisavalt praktiline eluks.
Oletame siiski, et Eesti haridussüsteem annab meile silmaringi, kuid kas silmaring on see, mis teeb inimesest küpse kodaniku? Leian, et küpsuse üks tundemärke on samuti kogemused. Kool pakub ühekülgseid kogemusi : referaatide koostamine, mõningad etteasted ja veelgi mõned – samas jäävad omandamata elulisemad kogemused, näiteks minu väärtushinnangut hulka kuulub inimeste vabatahe ja tolerantsus . Mulle näib, et näiteks vabatahtega antud süsteemis pole palju seost, samuti ei paku meile kool sallivust. Kuidas saakski kool õpetada meile kõike, eksole? Kõigel tulenevad piirid. Piirid,mis haridussüsteemis on meile ette antud, kuid samuti sisemisearengu piiritlejateks oleme me ise. Seega eluküpsuse tagab meile kool ühekülgselt, hoopis olulisemaks osaks eluküpselisusel on iga indiviidi isiklik tahe ja kogemused. Seega oleme me jõudnud punkti, kus võib väita, et kooli osaroll õpilase eluküpselisel on ühekülgne ning enamalt iga õpilase enda teha.
Mille põhjal siis vahet teha küpsel ja ebaküpsel õpilasel? Hinnete põhjal? Arvan, et kui gümnasist ei ole õpingute kõrvalt mitte millegi muuga tegelenud , on ta üsna eluvõõras. Kool on vaid etapp ja kui see etapp on läbitud, tulevad uued. Sturktuur püsib vaid koolis. Kooli lõpetades peaks õpilane hakkama saama ka teistes struktuurides. Toon ühe elulise näite: õpilane, kes kohusetundlikult oli harjunud järgima vaid koolireegleid ja õppeprogramme, langes peale kooli lõpetamist sisemisse segadusse . Mu õe endine klassiõe elukeskmeks oli vaid õppimine. Ta elas saja protsendiliselt koolisüsteemis, alati oli tal kõik õpitud ja kogu oma aja pühendas ta õpingutele. Kui tal gümnaasium oli lõpetatud kuldmedaliga, oldi veendunud, et tegu on targa inimesega, sest tal on ju ometigi kõik viied, ta on ju süsteemis tipus . Ta valis minna õppima arstiks, vaid seepärast et mõistis,et seal on piisavalt palju õppida. Samas, tajudes pisutki teistsugust struktuuri, sattus ta segadusse ning kokkuvõtlikult hakas ta oma elu kallale. Preagugi on tal probleemid, sest kuna ta on oma aja vahetanud heade hinnete vastu, puuduvad tal elukogemused ning ta ei oska enam seltskonda sulanduda, ta ei oska enam suhelda, ta on end kapseldanud. Seega leian, et selekteerida hinnete põhjal õpilase küpsust on väga ekslik ning jällegi tuleks tõdeda, et iga õpilane on oma koolis veedetud aja millegi vastu vahetanud. Kui üldiselt on õpilane lisaks koolisüsteemile saanud piisavalt kogemust ka teistes valdkondades, võib tegu olla üsna küpse noorikuga.
Kokkuvõttes on kooli osatähtsus õpilase eluküpselisuse kujundamisel on vaid ühekülgne. Tähtsamal määral vahetavad õpilased koolis oldud aja omaenda küpsuse vastu. Kui veelgi üldistatult küsimusele vastata siis julgen arvata, et valdavalt ollakse üsnagi küpsed, vaatamata sellele, et kool on nõuab õpinguteks palju aega, mis läheb muude kogemuste aja omandamise arvelt. Kõik, mis tahekse, tehakse siiski endale. Nii on iga õpilane ise jaotanud oma aja vastavalt väärtushinnangutele ja sihtidele, mis tingib kaasa lõppproduktina küpselisuse või eluvõõrandlikkuse.
Joonas Hallikas