Leidsid 16 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Keskaegsed rõivad". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
nahast, sõrmus, kant, jalatsid, rõivaste, kangast, vöö, rõivad, kanti, rõivastus, linlased, seisuste, kleidid, müts, ehete, lehvik, ehted, viisud, pastlad, moest, vööd, särk, riideese, pükse, peakatted, nööbid, tegumood, krae, kuld, orden, talla, jalanõud, pargitud, ehteid, meelehärmi, riietust, kangad, süüteo, katmata, kirik, inimkehaKeskaja ro ivastus oli mitmekihiline Mida rikkam mees oli, seda rohkem pani ta riideid u lestikku selga. Pealmise ru u saba pisteti vo o vahele, et ka alumine riietus va lja paistaks Ka naised kandsid mitmekihilst riietust. Katmata ihu na itamist peeti suureks eksimuseks No opide asemel kinnitati ro ivad po orade, sidumispaelte vo i so lgedega Va ga oluline oli vo o Taskud ilmusid alles keskaja lo pul Hoopis va hem ta helepanu po orati ihupesule, kui seda u ldse kanti. Alussa rk oli pa evane riietusese. Oo sel vo eti sa rk seljast ja magati alasti. Alles 16. sajandil hakati kasutama o osa rke RIIETUS Kõrgemad seisused ja linlased armastasid kanda värvikirevaid rõivaid, eksponeerides nii ka oma rahalisi võimalusi. Värvivalikul arvestati sümboolikat: punane tähendas armurõõmu ja võitlusvalmidust, sinine truudust, kollane õnnelikku armastust, roheline iseseisvust, valge süütust, must kurbust ja vagadust
Eriti suureks eksimuseks peeti katmata ihu näitamist, kuna kirik oli kuulutanud inimkeha patuseks. Feodaalidele tegi meelehärmi jõukate linnakodanike, eriti aga kodanikunaiste uhkeldav riietus, mis kippus aadlimehi ja nende naisi ning tütreid varjutama. Feodaalide nõudel anti mitmel pool linnades välja eeskirju, millega keelati kodanikel teatud riidesortide ja tegumoodide kasutamine ning mis määrasid kindlaks lubatud moed ja rõivaste hulga. Paraku osutus moe surve tugevamaks rae korraldustest ning feodaalidel tuli ikka ja jälle hädaldada kaupmeeste ja käsitööliste emandate ülemäärase rõiva koguse üle. Keskaegne linnapilt oli ääretult kirju ning paistis silma suure vaheldusrikkusega, olenevalt kandja seisusest, elukutsest traditsioonidest ning moest. Keskajal muutus mood väga aeglaselt, mis tõttu võisid tütred kanda ema ning pojad isa riideid, ilma et moest maha jääks
Voogavaid rüüsid kandvad inimesed eelistasid talviti mitmekihilist rõivastust. Ka isegi kuumal suvepäeval ei nähtud keskaegsel tänaval kedagi päikese eest hoolega varjul hoitavat piimvalget nahka eksponeerimas. Pealisriietuseks oli kõikidel pikk keep, Alusriietusena kandsid nii aadlikud, vaimulikud, talupojad kui käsitöölised pikka, üle pea selga tõmmatavat särki. Erinevus oli vaid pikkuses, laiuses, materjalis ja lisandites. Vääriskividega kaetud vöö abil toonitati kauneid kehavorme. Tolleaegse silueti rangust tasakaalustasid riiete erksad värvid. Moodsaid riideid ehtisid ohtrad tikandid. Hirmus, et üks tavaline linlane võib sarnaneda rikkale aadlipreilile, keelati lihtrahval sootuks kleitide kaunistamine kulla ja kalliskividega. 2. Keskaja naine Naise tavaliseks riietuseks oli ikka kleit. Tavaliselt kantsid naised villast tuunikat või hõlmikseelikut. Kleite valmistati erinevatest materjalidest (puuvill, lina, vill)
13.sajandi alguses muutus rõiva mood. Kleidid olid läbilõigatava pihaga, mis rõhutasid piha joont. Meeste särgid olid lühemad ja varukad kitsamad. Jalad kaeti sääristega mis olid pikad ja puusadeni ulatuvad. Need õmmeldi kahest riidetükist kokku ja kinnitati vööle. 14. sajandil muutusid kleidid alt laiemaks ja meeste rõivad veelgi kitsamaks. Hakati kandama liibuvaid pükse ning lühikeste hõlmadega kuubesid. Sajandi lõpus muutus trendikaks kanda väga pikkade käistega rüüd. Meeste kuued muutusid veelgi lühemaks ning mehed hakkasid kandama sukkpükse. Väga tavaliseks muutus ka see, et jõukamad prouad kandsid korraga mitut kleiti. Alumised kleidid olid pikkade ja kitsaste varukatega ning pealmiseid kledid lühemate varrukatega või hoopis ilma varukateta
tsunftides, raadi liikmetel, arstidel, juristidel jne. "Te peate hästi ja korralikult riides käima, et teie naised ja lapsed teid armastaksid ja teie kaaskondlased teid kalliks peaksid. Peab kandma riietust ja varustust, mille pärast auväärsed inimesed teid ei süüdistaks liialduses ega noored tagasihoidlikuses."(Louis Püha). Kallimaid riideid võisid kanda kõrgemast seisusest isikud ja madalamast seisusest isikud kandsid tavaliselt odavaid riideid. Mida eredam oli rõivaste materjal ning mida pikem kuub, seda rikkama inimesega oli tegemist. Keskaja mood muutus väga aeglaselt kuna riided olid kallid ja neid pärandati põlvest põlve. Kui riideid ei olnud pärandatud tuli valmistada kodus endale ise riided või osta. 3 Keskaja mehed
kolmekorruseline. Esimesel korrusel paiknes töökoda, teisel asusid eluruumid, kolmandal aga panipaigad ja ladu. Mööblit oli tubades vähe, selle hulk ja kaunidus sõltusid peremehe jõukusest. Asukohal olid kaks mööblieset: söögilaud ja voodi. Söögikorra kätte jõudes teadis iga kodakondne, millisele kohale võis ta laua ääres istuda. Kui seati magama ja peres oli külalisi, siis polnud selles midagi imelikku, kui omad ja võõrad jagasid üht voodit. Rõivaste hoidmiseks olid suured kirstud. Linn Keskaegne linn oli välisilmelt eelkõige kindlus, mis pidi andma selle elanikele sõdade ajal varju ja kaitsma neid röövretkede eest. Aja möödudes muutus tähtsaimaks tegevuseks kaubandus. Linnamüüride vahel elasid linnakodanike seisuses olevad kaupmehed ja käsitöölised. Vaesemad inimesed elasid väljaspool linnamüüre, eeslinnades. Linnaelu keskuseks oli turuplats, mille ääres asetses tavaliselt ka tähtsaim ühiskondlik hoone - raekoda
Oma ettekirjutused tegi ka kirik ja see nõudis keha kinnikatmist, mitte paljastamist. Kõige tähtsamateks aksessuaarideks said keskajal kindad. Kindad pidid otsustama elu ja surma küsimuse. Kõige suurem solvang oli teist inimest lüüa kindaga. Seda sai lunastada ainult veri. Kinnas oli ka üks tähtsaimaid armupante. Kui daam ulatas oma väljavalitule kinda võis too tema tunnetes kindel olla. Armupandiks saadud kinnas kinnitati vöö või kiivri külge, et see tooks rüütlile lahingutes õnne. Kindaid hakati kasutama nii palju, et XII sajandil loodi Prantsusmaal oma kindameistrite tsunft. Kindaid kanti isegi süües ja nende peale pandi sõrmuseid. Jalanõud olid keskajal poolkinnised, värvitud nahast, pehme talla ja terava ninaotsaga. Kui ilma tõttu oleksid jalanõud mustaks saanud eelistati näiteks poristel tänavatel käija ilma jalanõudeta.
Tema õukonnatseremooniaid ja rõivastust järgisid teised Euroopa kuningakojad mitu aastakümmet. Barokkrõivastus Alates 17 saj. on Prantsusmaa põhiline moe dikteerija. Barokkrõivad kujutasid endast sünteesi eelnevatest ja uutest suundadest Hollandi ja Prantsuse aristokraatia moest. Barokkrõivastusele oli iseloomulik lopsakas maaliline figuur, vaba rõivastuse juurde kuulus aeglane "ujuv" liikumine ja keeruline tseremoniaalsus. Rõivastus oli ekstsentriline ja luksuslik, väga dekoratiivne ja rikkalikult kaunistatud. Kaunistuselementidena kasutati kõikidel rõivaosadel pitsi, linte, lehve, tikandeid, nööpe. Rõivad valmistati tavaliselt mustrilisest brokaadist või atlass-siidist. Väga oluline oli luksuslik aluspesu, mis kohati paistis pealisrõivaste alt. Dekoltee oli julge ja sügav. Sai kombeks kanda erinevatel elujuhtudel erinevaid rõivaid: ballikleidid, jalutuskäigukleidid, buduaarirõivad, kodukleidid, jahirõivad jne
Hakati levitama riiete lõikeid. Järgmistena tulid masinad nööpide etteõmblemiseks ja nööpaukude tegemiseks. Trikotaazi kudumisel võeti kasutusele uued masinad, mis töötasid modernse elastikniidiga. Tehnika arenemine tõi uuendusi ka rõivastus- ja moeküsimustes. Väga tähtis oli õmblusmasina leiutamine ja selle kasutusele võtmine 19. sajandi keskpaigas. See pani aluse rõivaste mehhaniseeritud tootmisele. Nüüd muutusid lõiked lihtsamaks ja rõivad odavamaks. Naiste rõivad muutusid uuesti toredamaks. Lai krinoliin, mida hakati kandma 19. sajandi 20. aastatel, paisus veelgi kaharamaks. Peokleidid olid avara dekolteega, päevakleidid aga kinnise kaelusega. Palju kanti ehteid, sest väärismetall ja kalliskivid muutusid üheks kapitali paigutamise viisiks. Mood hakkas kiiremini vahelduma. Seda dikteerisid suured moemajad, mille hulgas said juhtivaks Pariisi moekunstnikud ja firmad. Juba 1830. aastast peale oli mõnes Pariisi poes müüdud valmisrõivaid
Retla Kool Uurimistöö: Ilu, rõivastus ja mood läbi aegade. Anni Ruugla 8.klass Juhendaja: õp. Liivi Vassar Retla 2007 Sissejuhatus. Kuidas olla ilus? See on küsimus, mis on vaevanud inimesi aegaade algusest.
Retla Kool Uurimistöö: Ilu, rõivastus ja mood läbi aegade. Anni Ruugla 8.klass Juhendaja: õp. Liivi Vassar Retla 2007 Sissejuhatus. Kuidas olla ilus? See on küsimus, mis on vaevanud inimesi aegaade algusest.
Varukad ühendatakse nööpide ja prossidega kleidi külge 13 sajandi algul oli Pariisis 700 rätsepa ja 300 tsumfti. Gooti ajastul peeti tähtsaks roosi kui neitsi Maarja lille. Roosi õielehti pandi peekrisse joogi sisse või käidi õitega kaetud vannis. Roosid, tulbid ja viinamarjad on esimesed taimornamendid, mis kooti ka riietesse sisse. Lisaks kasutati ka tikandit, mis tugevdas õmblusi Jalatsitest levisid pika ninaga n. ö. nokk-kingad või saapad. Õukondlaste jalatsid olid kaunistatud mitmevärviliste nahatükkidega, karusnahaga, paeltega RIIETUS NAISED Naiste rõivastus muutus plastiliseks ja graatsiliseks. 12. saj. alguses kandsid naised väga liibuva pihaosaga kleiti. Alates puusajoonest on seelikuosa laienev. Laiendamiseks õmmeldi seelikuosale vahele kolmnurksed kiilud. Varrukad olid alt tugevasti laienevad ja nii pikad, et nendest moodustus slepp. Vahel seoti varrukate pikad nurgad sõlme. Pea kaeti ovaalse linikuga
sotsiaalset kuuluvust. Mehed uhkeldasid ka valehabemetega, mis olid eelnevalt lokitud ja ka punutistega ehitud. Et parukatel oleks kaunis must värvus, tooniti neid indigoga, kui aga juustele ja küüntele sooviti punakas-oranzikas läiget, saadi abi hennast. Umbes 1150 e.m.a ilmusid parukatesse sellised toonid nagu sinine, roheline ja punane. Kõige populaarsemaks soenguks oli sirgelt lõigatud juuksed, mille pikkus varieerus lõuast kuni õlgadeni. Kuna juuste eest kanti erilist hoolt, siis kas seetõttu et neid paremini eksponeerida, ei ole veel peakatetel märkimisväärset rolli. Kanti kolmnurkseid triibulisest riidest rätte, mis seoti nii, et nad moodustasid korrapärase voldistiku. Vaarao pere liikmed kandsid ühelt küljelt all rippuvat jämedat patsi ja sinise-kollasetriibulist rätti, mida tohtisid kanda ainult nemad. Vaarao peakate oli Ülem-Egiptuses valge suhkrupeakujuline ja Alam-Egiptuses 4
keedu- ja jooginõud. Nüüdisajal on suurem osa hantide tarbevarast ostetud. Poest ostetakse kausse, taldrikuid, lusikaid, kulpe, tasse, klaase, potte, panne, teekanne, aga ka raadioid, televiisoreid, külmkappe, õmblusmasinaid jm. Ostetud tarbevaraga koos on kasutusel ka traditsioonilised esemed. Puust valmistatakse liudasid, lusikaid, kulpe, lumeklopitsaid, söögilaudu, hälle; kasetohust - hälle, vakkasid, toidunõusid, tubakatoose; põhjapõdranahast - naiste käsitöökotte ning kotte rõivaste hoidmiseks; riidest - kotte jalanõude hoidmiseks, nõelapatju. Kasetohust, põhjapõdranahast ja riidest esemed on sageli kaunistatud mustriga. Puuesemetel esineb kaunistusi harva. Kasetohust esemetele on muster tavaliselt noaga kraabitud, puust esemed kaunistatakse lõikekirjaga. Põhjapõdranahast esemetel on mosaiik-, riidest asjadel aplikatsioonornament. Ornamente on põhiliselt kahesuguseid: lint- ja medaljonornamendid. Need on valdavalt geomeetrilised, tavaliselt
metalli- või puuplaati. Süvendatud osad täidetakse värviga vaid sügavtrüki puhul, kõrgtrükis trükivad (puu)plaadi kõrgemad osad 3. Arhitektuuri liigid sakraal- e. kirikuarhitektuur profaan- e. ilmalik arhitektuur 1 militaar- e. sõjaline arhitektuur Esiaegne kunst Esimesed mälestusmärgid kiviajast 40 000 kuni 12 000aastat e.m.a. - ÜLEMPALEOLIITIKUMIST. Mis oli kunsti tärkamise põhjuseks? Immanuel Kant arvab, et kunsti olemuseks on mäng. Kunst on vaba fantaasia vili. Teine teooria tuleb usundist. Ürginimese usundiks oli animism, millega kaasnes maagia. Näiteks joonistati loomade kujutisi maagilistel eesmärkidel. Inimene joonistas looma, "haavas" teda ja uskus, et nii on tal ka parem jahiõnn. Koopamaalidel ongi oda-või noolehaavadega loomade kujutisi. Ka muusikat ja tantsu peetakse maagilisteks tegevusteks. Elamud. Ürginimesed elasid esialgu koobastes
» päris Gisquette aralt. «Väga ilus, preili,» vastas tundmatu kõhklematult. «Mis nad siis mängivad?» küsis Lienarde. ««Neitsi Maria tarka kohtuotsust», üht moraliteed, armuline preili.» «Ah, see on midagi muud!» arvas Lienarde. Järgnes lühike vaikus. Tundmatu katkestas selle: «See on täiesti uus moralitee, mida varem pole etendatud.» 22 «See on siis teine,» ütles Gisquette, «mitte see, mida paari aasta eest legaadi sissesõidu puhul ette kanti. Seal esinesid kolm noort tütarlast, kes mängisid ... » «Sireene,» täiendas Lienarde. «Ja täitsa alasti,» lisas noormees. Lienarde lõi silmad häbelikult maha. Gisquette vaatas talle otsa ja tegi sedasama. Noormees jätkas naeratades: «Seda oli üsna lõbus vaadata. Tänane moralitee on aga eriti pühendatud Flandria printsessile.» «Kas ka karjuselaule lauldakse?» päris Gisquette. «Vuih,» ütles võõras, «kuidas seda tohib ühes moralitees? Ei maksa zanre segi ajada.
annaabi.ee 
