Kes või mis rikub tänapäeval eesti keele kirjakeelt? (0)

Kes või mis rikub tänapäeval eesti keele kirjakeelt?
Praegu on aasta 2013. Taas seisavad eesti ühiskond ja eesti keel teelahkmel. Ainult nüüd on eesti keele lähtepositsioon täiesti teine. See on kultuurkeel oma väljakujunenud allkeeltega, mis tulevad selles uues ühiskonnas tegelikult suurepäraselt toime. Palju paremini kui mitmedki suuremad keeled. See keel ei vaja reformi nagu sajand tagasi. Suulist eesti ühiskeelt igapäevaelus ei sea keegi kahtluse alla. Veel enam, on toimunud küll pisike, aga siiski oluline pööre eriti lõunaeesti murrete kasutamises. Aga suuline keel ja murre ei ole eesti keele saatuse võti siin ja praegu. Selleks on netisuhtluses kasutatav keel, täpsemalt üks osa sellest.
Internett ja arvuti on aga esimesed tehnilised vahendid peale kirjutamise leiutamist, mis on muutnud ja üha muutmas põhjalikult meie keelepilti. Kuigi mõned uurijad kõnelevad nüüdki veel ühtsest netikeelest, on selge, et midagi sellist pole olemas. Netis kasutatakse paljusid erinevaid allkeeli ja nende variante , mis üksteisest radikaalselt erinevad. Selle üheks nurgaks sobib täiesti tavaline suuline keel, mida me kasutame kasvõi Skype ’iga kõneldes. Selle teiseks nurgaks on täiesti tavaline normkirjakeel, just selline, nagu me paberil oleme harjunud nägema. Aga netikeeles on üks osa, mis on täiesti uus ja väga oluline. See on kirjalike spontaansete netidialoogide keel, mida kasutavad jututoad, Facebooki suhtlejad jmt. See on suhtlusviis, mida enne dialoogilise neti sündi eraldi allkeelena üldse olemas ei olnud. Milline see keel on? Üks Facebooki- vestlus võib alata näiteks nii:
T: Heii! :)
T: Mis teed? kas sa saaksid mind aidata ühe küsimusega... tegelt, oota.... ma kirjutan küsimuse ja sa kirjuta mis sa vastaks selelele
T: sellele*
M: tsau, kle niisama jah, okei
On näha, et selles on kirjakeele ja argisõnavara. Aga selles on ka koos kirjaliku ja suulise keele grammatilised võtted, näiteks avalik eneseparandus selelele> sellele või kuule partikkel vooru alguses. Praeguse allkeelte süsteemi seisukohast võime öelda, et see tekst paikneb kusagil suulise ja kirjaliku ning avaliku ja argikeele vahepeal . Aga see on nii ainult senise süsteemi taustal. On üsna kindel, et spontaanset dialoogi kasutav netisuhtlus jääb ja muutub ja ühtlasi muutub ka meie arusaam kogu allkeelte süsteemist. Aga veel tähtsam on fakt, et just see allkeel on saanud staatuse, mis seni oli kõnekeelel ja slängidel.
Avaliku kirjaliku suhtluse võime jagada kahte ossa . Üks rühm tekste on sellised, milles peab kasutama normkirjakeelt. Need on ametlikud tekstid, olgu Riigikogu protokollid või seadused. See on lihtne ja selge. Teise osa aga moodustab suur ja hall ala, mida allkeelte uurimises nimetatakse tavaliselt avalikuks institutsionaalseks suhtluseks. Seal on soovitav kasutada kirjakeelt. Sinna kuulub näiteks ka meedia, avalikud suhted, populaarteadus, teadus jms valdkonnad. Kui Tartu ülikool teeb pressiteate, siis juriidiliselt ei pea see olema korrektses kirjakeeles. Kui ülikooli inimesed saadavad kogu ülikooli töötajaskonnale mõeldud kirju sisepostiga, siis juriidiliselt ei pea need olema korrektses kirjakeeles. Kui ajaleht avaldab uudise, siis juriidiliselt ei pea see olema korrektses kirjakeeles. Ja kui ta avaldab poliitiku või arvamusliidri kirjatüki, siis juriidiliselt ei pea see ammugi olema korrektses kirjakeeles. Seadus seda ette ei näe. Juriidiliselt on kõik korrektne , aga kui kõik kirjutaksid korrektselt kirjakeeles, siis kogu vaatepilt muutuks väga palju ja see oleks ainult hea.
Keeleteadlane Peet Nemvalts kirjutab ajalehes , et ka halvas inglise keeles kirjutatud teadusartiklit peetakse meil paremaks kui eesti keeles kirjutatut, siis on see ainult pooliti õige. Õige on, et eesti teaduse ülima kvaliteedi nimel kuulutatakse eesti keeles tehtud teadustööd juba ette väärtusetuks. Aga inglise keele kvaliteedi osas on asjad teisiti, vähemalt ingliskeelsetes maades. Iga rahvusvahelise ingliskeelse teadusväljaande toimetaja nõuab, et mu artikli oleks tingimata üle vaadanud native speaker. Ning mõne ajakirja koduküljelt leiab ka vastava teenuse, ca 350 eurot teksti eest. Selle raha eest viib toimetaja minu keele kooskõlla korraliku inglise keele ja teadusliku stiiliga. See tähendab ainult ühte. Kuigi miljonid puuinglise keelt kõnelevad ja kirjutavad inimesed maailmas mõjutavad seda keelt igas suvalises suunas, ei ole minu teada ükski ingliskeelne teaduslik ajakiri vähemalt humanitaar- ja sotsiaalteaduses tulnud selle peale, et asuda korrektset inglise normkirjakeelt hävitama. Siit aga tulebki esile mu arvates olulisim asi. Kui inimene või asutus kasutab kirjakeelt, siis peab see olema korrektne, ükskõik kellega ta suhtleb.