Keevitusviisid (0)

Materjalitehnika instituut
Metallide tehnoloogia õppetool
Kodutöö aines
МТТ0010 Konstruktsioonimaterjalide tehnoloogia
Töö nimetus KEEVITAMINE
Töö nr: 8
Ees- ja perekonnanimi : trollolloo
Üliõpilaskood:trolloloooo
Rühm: Matb-23
Juhendaja :Eduard Kimmari
Töö tehtud: 28.04.2012
Töö esitatud:29.04.2012
Töö arvestatud:
Töö eesmärk ja ülesanded:
Vastavalt variandile pakkuda sobiv keevitusprotsess, tuues välja protsessi iseloomulikud omadused. Anda lühikirjeldus materjali ettevalmistamisest ning kirjeldada keevitusprotsessi. Pakkuda võimalusi detaili keevisliite kvaliteedi kontrolliks.
Keevitusviisid
TIG(141)
MIG(131)
Keevitatakse teraseid, kõrglegeerteraseid, Al, Mg, Cu, Ti ja Ni sulameid ning pronkse. Kasutatakse peamiselt toidu- lennu- ja keemiatööstuses. Õmblused on kõrgkvaliteetsed.
Sobib nii remonditöödeks kui ka väiksesse tootmisesse, sest protsessi iseloomustab madal tootlikkus .
Lai keevitavate materjalide valik, kõik keevitatavad metalsed materjalid. Samuti ka suur paksuste vahemik, alates 0,8 mm paksusest terasest .
Kasutusala leiab tootmises, sealjuures väga suures osas.
Elektrood on volframist varras . Õhemate detailide puhul lisametall vajalik ei ole, paksemate puhul kasutatakse lisamaterjalina vardaid.
Volframist varras ei sula, seetõttu puudub elektroodi kulu.
Pidev lõpmatu pikkusega elektrood traadi kujul- puudub ajakadu elektroodi vahetamiseks ja protsess toimub katkestusteta- tõstab tootlikkust. Seetõttu ka lihstam automatiseerimine ja mehhaniseerimine.
Õmblus on siledapinnaline, ilma räbu ja oksiidilisanditeta.
Keevitamisel ei teki räbu, seetõttu ei ole vaja õmblusi puhastada, mistõttu puuduvad lisakulutused. Ei esine räbupesasid. Keevitaja näeb vahetult õmblust ja keevisvanni.
Keevituskaar on vähem kontsentreeritud ja väiksema kasuteguriga, mistõttu ei kasutata paksemate materjalide puhul.
Keevituskaar on soojuslikult kontsentreeritud, mistõttu struktuurimuutused ja deformatsioonid metallis on väiksemad ning läbikeevituvus suureneb.
Võimalik keevitada kõigis ruumiasendites.
Keevitustraadil puudub kate, mistõttu eraldub vähem keevitussuitsu ning külmpragude tekkimise oht on väiksem.
Keevituskaar on isereguleeritav.
Keevitamisel tuleb silmas pidada, et elektroodi ots ei puutuks kokku materjaliga . Kui see juhtub, tekib töökatkestus, sest elektrood tuleb eemaldada ning uuesti teritada.
Keevitamiseks väljaõppe aeg on lühike.
Võimalik laiades piirides reguleerida keevitusenergiat ja elektroodi siirdemehhanismi.
Võib esineda palju pritsmeid, sõltuvalt gaasivalikust ning muudest keevitusparameetritest.
( Õpik „Materjalid.pdf“ väidab, et TIG ja MIG/MAG keevituse eelised ja puudused on laias laastus samad.)
Kuna TIG keevitus sobib justnimelt hästi alumiiniumsulamite keevitamiseks ning sellega keevitatakse ka torujaid detaile, valin TIG keevituse. Üheks oluliseks faktoriks sel puhul just see, et detail on üksikeksemplar mitte masstootmises. TIG keevitus aga tagab kõrge kvaliteedi, mis üksikdetaili puhul on väga oluline.
Materjali paksus on 4 mm, sellest lähtuvalt peab elektroodi laius olema 3,2 mm („Materjalitehnika Tehnoloogiaprotsessid“ annab soovituslikuks elektroodi paksuseks 2,4mm), lisatraadi läbimõõt 3,2 mm ning keevitusvool 170(150-190), kaitsegaasi kulub 9 l/min. Keevituskiirus on 0,2 m/min. Alumiiniumsulamite puhul kasutatakse vahelduvvoolu. Oksiidikelme purustamiseks detailide pinnal on vaja suurendada pluss polaarse voolu osatähtsust, seetõttu on vahelduvvool ebasümmeetriline. Vooluallika tunnusjoon on järsult langev, püsivooluga vooluallikas , mille põhielemendiks on reguleeritav trafo . Keevituskaare pinge on 12-14 V. Lisamaterjali varda valik on sarnane MIG/MAG keevitusel traadi koostise valikule, alumiiniumsulamite keevitamiseks sobivad lisamaterjalid koostisega: S-AlMg5, Elga Alumig Mg5 jt. Keevitusgaasina võiks kasutada nt AGA MISON gaasi, mis on soovituslik just TIG keevitamisel AlMg sulamitele. See koosneb argoonist + 0,03% lämmastikoksiidist.
Elektroodi ots alumiinium -sulamite keevitamisel
Detaili lähtematerjal tuleb vastavalt mõõtudele giljotiinkääridega välja lõigata ning valtsrullidega kuju anda. Materjal tuleb puhastada ning samuti tuleb veenduda, et elektroodi ots oleks puhas. Enne keevisõmbluse tegemist tuleb detaili osad kinnitada iga 300 mm tagant traagelõmblustega, et vältida nihkeid( toru pikkus pole märgitud, seega pole teada, kas see on vajalik õmblustel, mis on toru teljega paralleelsed. Küll aga on vaja seda teha õmblusel, mis asetseb risti toru teljega, sest toru ümbermõõt on lähtuvalt läbimõõdust 200*3,14=628 mm). Deformatsiooni vältimiseks võib detaili kinnitada rakisesse.
Keevitusjärgset kvaliteedikontrolli peaks alustama visuaalse kontrolliga, kus lihtsalt kontrollitakse käepäraste vahenditega( nihikud jms) detaili sümmeetriat ning õmblusi. Siinkohal on oluline hea valgus ning nägemine. Pinnapealseid pragusid ja poore saab hinnata kapillaarkontrolliga, mis on universaalne. Selle tulemusena leitakse pinnapealsed ebakorrapärasused. Ultrahelimeetodiga on võimalik avastada kõigi mittepoorsete materjalide sisemusi avasid, poore ja tühimikke. Ka röngteniga on võimalik kindlaks teha defektide olemasolu, kuid ultraheli ning röntgen meetodid vajavad profesionaale . Kuna tegemist on üksikdetailiga, mille tegemisel on rõhutud kvaliteedile, siis pole need viisid välistatud. Kuna tegemist on toruga, siis kindlastituleb läbida ka hermeetilisuse kontroll.
Kasutatud joonised ja kirjandus:
„Keevitamine ja külgnevad protsessid“
http://www.e-uni.ee/kutsekeel/Keevitus/volframelektrood.html
„Materjalid.pdf“
„Materjalitehnika tehnoloogiaprotsessid“
lisaks Moodle’is üleval olevad materjalid