Keemia mõisted (0)

Mõisted

• Alkaan – süsiniku ja vesiniku ühendid, mille molekulides süsiniku aatomid on omavahel seotud kovalentse üksiksidemega. Mõnikord nimetatakse alkaane ka parafiinideks. (metaan, CH4)
  
• Alkeen – küllastumata süsivesinikud, mille molekulides on vähemalt üks kaksikside süsiniku aatomite vahel. Alkeene nimetatakse mõnikord ka olefiinideks. ( eteen , C2H4)
  
• Alküün – küllastumata süsivesinikud, mille molekulides esineb kovalentne kolmikside. (etüün, C2H2)
  
• Detergendid – sünteetilised keemilised ühendid ( pindaktiivsed ained), mida kasutatakse pesemis - ja puhastustoime parandajatena. Detergendi ja seebi erinevus seisneb selles, et detergendis puuduvad leeliselised aktiivsed ained.
  
• Dihapped – looduses üsna levinud. Lihtsaim neist etaandihape ehk oblikhape HOOCCOOH. On mürgine aine mida leidub spinatis, hapuoblikas, rabarbris mitte küll ohtlikes kogustes .
  
• Esterdumine – estrite tekkereaktsioon.
  
• Formaliin – formaldehüüdi e. metanaali 37-protsendine vesilahus, millele tavaliselt on lisatud mõni protsent metanooli.
  
• Halogeenid – VII A rühma elemendid. Sellesse rühma kuuluvad lihtainena gaasilised fluor ja kloor , lihtainena vedel broom ja lihtainena tahked jood ja astaat.
  
• Halogeenimine – reageerimine halogeenidega.
  
• Hüdraatumine – keemilise ühendi füüsikaline või keemiline liitumine veega.
  
• Hüdrofiilsus – a) vees lahustumine ( keedusool , suhkur) b) vees märgumine ( tselluloos )
  
• Hüdrofoob – ei lahustu vees, ei märgu.
  
• Hüdrogeenimine – vesiniku molekuli liitmine keemilise reaktsiooni käigus. (CH2=CH2 + H2 → CH3-CH3)
  
• Hüdroksüülrühm – orgaanilise ühendi molekuli osa, selle funktsionaalrühm. ( ArOH )
  
• Indikaator – Indikaator on mingi nähtuse olemasolu näitaja, vahend mingi suuruse ligikaudseks mõõtmiseks. (happesuseindikaator)
  
• Isomeer – ühesuguse atomaarse koostise (molekulaarvalemi) ja molekulmassiga, kuid struktuurilt ning füüsikalistelt ja keemilistelt omadustelt erinevad orgaanilised ühendid.
  
• Karbonüülühend – ühendid, mis sisaldavad karbonüülrühma ehk süsinikku, mis on kaksiksidemega seotud hapniku külge.
  
• Kopolümeer – tekib mitmest erinevast monomeerist.
  
• Krakkimine – kasutatakse lähtematerjalidena naftafraktsioone, mille keemispind on üle 200 kraadi. Krakkimise teel saavutatakse bensiini saagise ligi kolmekordne tõus, kusjuures krakkbensiin on isegi väärtuslikum kui tavaline naftabensiin.
  
• Oksüdeerumine –keemiline protsess, mille käigus aine loovutab elektrone ehk oksüdeerub.
  
• Plahvatus – mingi aine ülikiire põlemine, (oksüdeerumine) millega kaasneb tavaliselt valgussähvatus ja/ või helibarjääri ületamine ( pauk ).
  
• Polükondensatsiooniraktsioon – polümeeride saamine ühest või mitmest monomeerist, mis sisaldavad erinevaid funktsionaalseid rühmi. Eraldub H2O.
  
• Polümeer – keemiline ühend, mille molekul koosneb paljudest kovalentsete sidemetega seotud korduvatest struktuuriühikutest (elementaarlülidest).
  
• Pürolüüs - aine muundumine kõrgel temperatuuril.
  
• Redutseerumine – elektronide liitmine redoksreakts;sellele vastab elemendi o.a VÄHENEMINE