Babüloonia skulptuuridel. Oletatakse, et keelpillide kuju on sümboolses või rituaalses seoses naise kujuga. Vanasti tahuti keelpillid ühest puutükist, mis kitsenes kaela poole minnes sujuvalt. Sellised pillid on mandora ja rebekk.Viiuleid valmistatakse kaheksas suuruses: 1/16, 1/10, 1/8, 1/4, 1/2, 3/4, 7/8 ja 4/4. Rebekk Poogenpillid Viiul Viiul on keelpillide perekonna kõige populaarsem esindaja.Viiulit nimetatakse tihti ka pillide kuningannaks. Tal on väga varjundirikas kõla ja suured mängutehnilised võimalused. Viiuli ajalugu ulatub kaugesse minevikku. viiulisarnaseid pille tunti Indias juba enne Kristuse sündi. Esimese tänapäeva viiuli moodi pilli tegid itaalia meistrid 1497. a. Bolognas. Täiuslikke instrumente valmistasid XVII ja XVIII sajandil itaalja viiulimeistrid Amati, Guarneri ja Stradivari
Viiul Viiul on keelpillide perekonna kõige populaarsem esindaja. Viiulit nimetatakse tihti ka pillide kuningannaks. Tal on väga varjundirikas kõla ja suured mängutehnilised võimalused. Viiul on keelpill, mida mängitakse poognaga üle keelte tõmmates, harvemini sõrmitsedes. Mängimiseks asetab viiuldaja pilli vasakule rangluule ja toetab seda lõuaga. Keelte pikkust muudetakse vasaku käe sõrmedega vajutades keeltele. Viiulil on 4 keelt. Viiul on üks enim kasutatav soolopill, mis on poogenkeelpillidest kõige väiksem (60 cm) ning heledakõlaga. Viiulil on väga lai ja tundlik tämbriskaala:
Viimsi Keskkool VIIUL referaat Õpilane: Anna-Mari Ausa Juhendaja: Kätlin Puhmaste Tallinn 2011 SISUKORD 1) Viiul a) Viiuli ajalugu b)Viiuli ehitus 2) Kasutatud kirjandus VIIULI AJALUGU Viiuli ajalugu ulatub kaugesse minevikku. Viiulisarnaseid pille tunti Indias juba enne Kristuse sündi, Euroopa aladel on viiuli kaugemaid eelkäijaid võimalik paigutada IX sajandisse. Idamaadest rändurite ja kaupmeeste meelelahutajana Lõuna-Euroopasse jõudnud pillidest võib viiuli vaarisaks pidada keskaegset rebekki. Tänapäeva viiuli kujunemislugu on keeruline
Autorid:Moissejeva Darja Gorpintsenko Elizaveta 7a klass 2009-2010 Keelpillid ehk kordofonid on muusikainstrumendid, mille heliallikaks on võnkuv pillikeel. Traditsiooniliselt liigitatakse keelpillide hulka muusikainstrumendid, mida mängitakse · poognaga ehk vibuga: poogenpillid ehk poogenkeelpillid (näiteks viiul, tsello, gudokk) · sõrmedega: näppepillid ehk näppekeelpillid (näiteks balalaika, harf, kannel, lauto, tsitter) · lipitsaga või plektroniga või muu vahendiga: näppepillid ehk näppekeelpillid (näiteks bandzo, mandoliin, tsembalo) · haamrikestega või haamritega: nö "löökeelpillid" (näiteks klaver, simbel) · klaviatuuri abil: klaviatuuriga keelpillid ehk "klahvkeelpillid" (näiteks klaver, tsembalo. Hornbostel-Sachsi
Kitarr Kitarr on tavaliselt 6-keeleline, kromaatilise sõrmlauga keelpill. Kitarri mängitakse tavaliselt ühe käe sõrmedega keeli sõrmlaual alla vajutades ning teise käiega keeli sõrmitsedes või plektroniga tõmmates.Kitarr koosneb kerest ning selle külge kinnituvast kaelast. Kere küljes on roop, mille külge kinnitatakse keeled. Roobist kaela suunas, või roobil asub alumine sadul, millele keeled toetuvad. Kael on tavaliselt astmetraatide ehk krihvide abil jaotatud astmeteks. Kaela astmestatud osa nimetatakse sõrmlauaks
Kitarr Kitarr on tavaliselt 6-keeleline, kromaatilise sõrmlauga keelpill. Kitarri mängitakse tavaliselt ühe käe sõrmedega keeli sõrmlaual alla vajutades ning teise käiega keeli sõrmitsedes või plektroniga tõmmates.Kitarr koosneb kerest ning selle külge kinnituvast kaelast. Kere küljes on roop, mille külge kinnitatakse keeled. Roobist kaela suunas, või roobil asub alumine sadul, millele keeled toetuvad. Kael on tavaliselt astmetraatide ehk krihvide abil jaotatud astmeteks. Kaela astmestatud osa nimetatakse sõrmlauaks
(Kool) Hele Koppel 8t klass Viiul loovtöö Juhendaja: Urve Allika Rakvere 2013 SISUKORD Sissejuhatus...................................................................3 1. Viiul........................................................................4 1.1 Viiuli ajalugu...........................................................4 1.2 Viiuli ehitus.............................................................6 1.3 Viiuli mängutehnikad...................................................7 Kokkuvõte.....................................................................8 Kastutatud allikad...........................................................9
Priske, Moritz, Oss, Saarmann, Tusty, Saar, Rässa, Romm, Salong, Jurak, Olbrey, Heine, Sprenk- Läte, Ihse ja paljud teised. Väikeste töökodade otsingud, katsetused ja klaverite ehitamise kogumused kasutati hiljem ära 1951. aastal loodud Tallinna Klaverivabrikus. Klahvpillid on veel klavesiin, orel, süntesaator ja akordion. Keelpillid Keelpillid kuuluvad kahte rühma ühed on poogenpillid (viiul,vioola, tsello ja kontrabass) ja teised on näppepillid (harf, kitarr, lauto mandoliin, balalaika, bandzo). Keelpillid saadavad helisid välja keelte võnkumisena. See tekib poognahõõrumisest keelte vastu. Poogen koosneb elastsest puitridvast ja selle otste vahel pinguldatud hobusesabajõhvidest. Teisi keelpille-harfi, kitarri, lautot, mandoliini, balalaikat ja bandzot- mängitakse sõrmedega. Keelpillid on tavaliselt keskelt kitsamad, et poognast saaks vabalt liigutada ja tekitada keerukamat vibratsiooni
Keelpillid Pille, mille heli tekkitatakse pllikeelt võnkuma pannes on kellpill. 1. Poognaga (poogen keelpillid) 2. keeli sõrmega näppides(näppkell pillid) Heli kõrgus sõltub eelkõige kelle pikkusest, mida lühem keel seda kõrgem heli, keelejämedusest ja keelepingest. Poogenkeelpillid Neli klassikalist kellpilli kujunesid välja 16-17 sajandil. Neli klassikalist keelpilli on viiul, altviiul ehk vioola, tsello ja kontrabass. Nende valmistamiseks kasutatakse puitu (vaher,kuusk,mänd) Viiul Viiul: tigu, häälestuspulgad sõrmlaud, keeled, kõlakast, kõlaavad,keeltehoidja, roop Poogen: konn, pingutuskruvi, jõhvid, mähis, puu, sadul Pizzicato:näppudega keeltele Col lengo: poognaga keeltele Jõhv: Valge isase hobusesaba Viiul on boogenkeelpillidest kõige väiksem umbes 60 cm, heleda kõlaga. Eesti tuntumad mängijad on Urmas Vulp ja arvo Leibur. Altviiul ehk vioola
Lõõts lk 7 3 Sissejuhatus Rahvapillid rahva kollektiivne looming või ka professionaalse päritoluga pillid, kus rahvas kasutab viimaseid traditsiooniliselt ning ühtaegu arendab neid spontaanselt edasi. Vanad rahvapillid olid lihtsad puhkpillid (sokusarv, karjapasun, vilepill, roopill) ning 67 keeleline puust õõnestatud kannel. 13.14, sajandist alates hakkas levima torupill, 19. sajandil said tuntuks viiul ning uut tüüpi kandled. LääneEestile olid iseloomulikud hiiu ehk rootsi kannel ja moldpill. 19. ja 20. sajandi vahetuse paiku omandas tähtsa koha lõõtspill. Mitmed Eesti rahvapillid olid ehituselt väga lihtsad ja neid valmistati kodus. Siiski on kohalikud külameistrid teinud ka küllalt keerukaid pille nagu viiul, lõõtspill ja isegi koduorel. Pillimäng oli 20. sajandi alguspooleni valdavalt meeste ala, naisi ei peetud niisugusele tegevusele sobivaks.
Esimene kirjalik teade Eesti kandle kohta pärineb 1579. aastast, kuid kandle vanuseks arvatakse olevat isegi paar that aastat. Tallinna Klaverivabrik on Veljo Tormise ärgitusel tootnud kuuekeelseid väikekandleid ja kromaatilisi kandleid, kuid lõpetas tootmise 1990ndate alguses. Kandle mängutehnikaid võib mitmes suhtes võrrelda harfiga mõlema pilli keeli tõmmatakse sõrmepadjaga, mõlemad kasutavad sarnaseid tehnilisi võimalusi nagu flazoletid, arpedzod, glissandod.Kandle kõla on metalsem, kandvam, harfil pehmem. Kõlaliselt on kandlele võibolla kõige lähemal keskaegne psalteerium või saksaaustria tsitter. Keeled asetsevad kandlel kerge nurga all, nii et pilli paremal pool on "valgete klahvide" noodid veidi kõrgemal, vasakul pool vastupidi. Kandle keskosas on keeled enamvähem samal tasemel. Keeled on metallist. Dünaamiline skaala Kannel on suhteliselt vaikne instrument. Ta pole küll nii intensiivse kõlaga kui
RAHVAPILLID Koostaja : Juhendaja : SISUKORD : Sissejuhatus...................................................................................3 Parmupill, sarvepill, vilepill, viiul................................................ 4 Kannel, torupill, moldpill..............................................................5 1 Hiiu-kannel, põispill, jauram.........................................................6 Kasutatud allikad...........................................................................7 2 Rahvapillide liigid
..................................................................................... 5 Eesti tuntumad kitarristid....................................................................................... 6 Lisad....................................................................................................................... 6 2 Sissejuhatus Kitarr on kromaatiline keelpill. Enamasti on kitarril 6 keelt, kuid leidub ka teistsuguse keelte arvuga pille. Tavapärase mänguviisi korral mängitakse kitarri ühe käe sõrmedega sõrmlaual keeli alla vajutades ning teise käega keeli sõrmitsedes või plektroniga tõmmates. Valmistatakse vasaku- ja paremakäeliste pille, mille erinevus seisneb selles, et on nii öelda "peeglis". Ajalugu Kitarrisarnased pillid on olnud populaarsed juba vähemalt 5000 aastat. Varasemaid kitarri
Fagoti eelkäija 16. sajandil curtal ehk dulcian Oboe 17. sajand Klarnet 18 sajand Ventiili leiutamine 19. sajandi algul Saksofon 19. sajand Tuuba 19. sajand Esimesed keelpillid tekkisid siis, kui kaardus kepi külge kinnitati soolikas, mille vibreerimine pani õhu võnkuma ning sellest tekkis heli. Harf Varaseim harfitüüp arvatakse olevat kujunenud küti vibust. Kaarharfid ilmusid Lääne-Aasias ligikaudu 3000 eKr, neid mängiti protsessioonidel ja pidusöökidel. Neil oli all kõlakast, kust keeled ühendati kaarja kaarega. Paljud neist harfidest, mille kõrgus oli napilt üle meetri, olid kaunistatud härjapeadega. Esimesed meile tuntud Egiptuse harfid pärinevad 4. dünastia ajast (2625 2500 eKr). Praegu kohtab kaarharfi veel Aafrikas ja Ida-Aasias. Nurkharfid tulid Egiptuses kasutusele 1500 eKr. Neid mängisid põhiliselt naised ja need olid võrdkülgse kolmnurga kujulised (külg 55 cm). Neid hoiti mängimise ajal püsti, resonaator vastu keha ja
Rahvapillid Kannel Kannel on keelpillide hulka kuuluv muusikainstrument. Kannel on eestlaste muistne pill ning seda tunnevad ka paljud lähemad ja kaugemad rahvad. Kandleid on 3 põhitüüpi: vanem kannel, uuem kannel ehk viisikannel, duurkannel. Kandle põhiosadeks on kõlakast ja sellele tõmmatud keeled. Vanematel kanneldel oli ainult 5 või 6 keelt. Sellesse liiki kuuluvad ka väikekanneldeks ja setu labaga kanneldeks kutsutud pillid. Uuematel kanneldel võib keelte arv ulatuda kuni poolesajani. Kandlekeeled tõmmatakse helisema sõrmedega või plektroniga. Erand on hiiurootsi kannel, mida mängitakse poognaga. Kannel on levinud ka soomlaste, karjalaste, maride, udmurtide, lätlaste, leedulaste ja venelaste hulgas.
Denneri töökojas valmisid esimesed klarnetid, mis võeti kasutusele orkestrites. Ehituselt on klarnet oboega küllaltki sarnane. Oluliselt erineb aga lesthuulik. Klarnetil on see nimelt ühekordne pillirooplaat, mis kinnitub pillitorule. Klarneteid valmistatakse erinevate põhitoonidega. Enamasti kasutatakse tänapäeval klarnetit, mille põhitooniks on b. Klarneteid tehakse puust. Pillivabrikutes toodetakse aga ka eboniidist klarneteid. Neid pille tehakse isegi klaasist. FLAGOTT Fagoti kõla on ninahäälne, natuke kurva ja natuke naljaka maiguga. Fagotil ja oboel on ühised eellased. Esimesed kaasaegsed fagotiga sarnased pillid valmistas Nürnbergi pillimeister S. Schnitzer XVI sajandi lõpul. Fagotte valmistatakse vahtrapuust. Fagott koosneb kolmest üksikust torust. Kokkupanduna moodustavad need suure tüseda pillitoru, mille ülemine osa on kahekordne. Fagoti kaksiklesthuulik sarnaneb oboe omaga - selleks on kaks vähese kumerusega vastastikku asetatud pillirooplaati
Vanemal ajal olid need jõhvist või keeratud soolest, hiljem traadist. Laudadest tehtud uuem kannel ehk viisikannel on paljude keeltega. 19. sajandi teisel poolel hakati sellele lisama saate mängimiseks bassikeeli. Viiulit (kiik, kiigepill) tunti linnades juba 17. sajandil, laiemalt levis ta 18. sajandil. Eesti vanemas viiulimängu stiilis on märgata torupillimuusika mõju, levinud oli näiteks torupilli imiteerimine ühel või kahel viiulil. 19. sajandil hakkas viiul torupilli kõrvale tõrjuma, sest uute tantsude (kadrill, polka, reinlender, galopp, polkamasurka,valss jt.) mängimiseks sobis viiul paremini. Eesti külameistrite pillid ei erinenud oluliselt klassikalistest pillidest. Viiuleid osteti ka linnast, kuid enamasti valmistati neid vanemal ajal kodusel teel. Pilli oli raske õppida, see nõudis mängijalt pidevat harjutamist. Mängutaset hoidsid kõrgel koolid ja laulukoorid: laulu õpetamisel oli 19. sajandil ja veel 20
kaunistusi. Viiulil mängitakse veel sagedasti kriiskavaid glissandosi (pillimängu tehnika, kus keeltel libistatakse sõrmega mingil kindlal helil peatumata ühelt helilt teisele, üles või alla suunas), et kuulajas tähelepanu äratada ja kõlada huvitavalt. (World Music: the Rough Guide... 1999: 149) Türgi muusikas on pandud eriliselt suurt rõhku improvisatsioonile. Pillidest on enim kasutatud klarnetit või zurnat, vähem tähtis on aga viiul. Samuti antakse löökpillidele tähtsaid soolosid, mil nad mängivad eriti intensiivselt ja tuliselt. (ibid: 149) Peamisteks teemadeks, millest laulavad mustlased nii Türgis kui ka mujal, on armastus, vaesus, joomine ja reetmine. (ibid: 149) Mustlased on emotsionaalne rahvas, kes armastavad, samas ka vihkavad tuliselt. Lisaks on nad tihtipeale keskmisest halvema elujärguga ja seega kannavad oma kurbuse, kuid ka rõõmu muusikasse.
Rahvalauludel ega -pillilugudel ei ole harilikult kindlaks määratud kohustuslikku kuju. Pärimusrühma liikmetel on varasemate kogemuste põhjal tekkinud ettekujutus sellest, missugune peaks olema mingi olukorra juurde kuuluv muusika. Rahvalaulik või pillimees loob oma mälu, isikupärase loomisvõime ja kuulajate ootuste põhjal muusika iga kord uuesti. Sealjuures on tal teatav vabadus seda muuta ja ümber luua ehk varieerida. Muutmise tõttu ei kõla pillilood ega laulud rahvamuusikas ühesugustena, vaid nendest tekivad erinevad variandid. Usutav on, et väga tähtsaid teadmisi või maagilise sisuga tekste on püütud põlvest põlve edasi anda muutumatul kujul. Seepärast peetakse rituaalidega seotud muusikat suhteliselt püsivaks. 2.2.Eesti rahvamuusika all mõeldakse tavaliselt eestlaste vanemat rahvamuusikat, mis toob selgemini esile kultuurilise eripära. Tänapäeval
Vincenzo Galilei teeb ettepaneku asendada mitmehäälne laulmine ühehäälsega mingi pilli saatel, sest siis kandub sõna hästi kuulajani, kusjuures säilib teksti intonatsioon ja emotsionaalne värving. uus monoodiline stiil ühehäälne laulmine akordilise saatega, millest kirjutatakse üles ainult bassiliin (akordilist saadet ja bassiliini mängis basso continuo-pill või sagedamini terve basso continuo grupp: viola da gamba, violone; lauto, teorb, chitarrone, harf jt, samuti klavessiin) uus tekstiedastamisstiil stile recitativo (kõnelev), stile narrativo (jutustav), stile concitato (erutatud), stile rappresentativo (kujutav, etendav) Giulio Caccini (laulja ja helilooja, tolleaegne avangardist, kes 1602 avaldas laulukogumiku Le Nuove musiche), mille eessõnas kaitses ja põhjendas uut stiili: uues stiilis on kõige tähtsam tekst, millest tulenevad rütm ja meloodia. (16/17
ERA – Eesti Riigiarhiiv IASJ – International Association of Schools of Jazz PBLM – Punalipulise Balti Laevastiku Maja RR – Rahvusraamatukogu SMF – Saaremaa Muuseum/Arhiivraamatukogu TMM – Teatri- ja Muusikamuuseum TÜAM – Tartu Ülikooli Ajaloo Muuseum VM – Viljandi Muuseum Kuna käesolevas uurimuses on vaja sageli käsitleda orkestrite koosseise, on operatiivsuse ja ülevaatlikkuse huvides neil puhkudel üldjuhul kasutatud alljärgnevat lühendite süsteemi: Keelpillid: v – viiul, cel – tšello, kb – kontrabass, k – kitarr, bž – bändžo Puhkpillid: fl – flööt, cl – klarnet, s – saksofon (kasutatud mitmuse tähenduses, või juhul, kui ei teata täpselt, millist pilli isik mängis), ss – sopransaksofon, as – altsaksofon, ts – tenorsaksofon, bs – baritonsaksofon, tr – trompet, trb – tromboon, sph – susafon, tb – tuuba Löökpillid: dr – trummid, vib – vibrafon Klahvpillid: kl – klaver, ak – akordion vok – laul
Pilet nr.1- Esiaja eluviis ja kunst Esiaegse kunsti ja koopamaalingute üldiseloomustus koos näidetega: Vanimad mälestised pärinevad vanimast kiviajast, vahemikus ligikaudu 30 000 aastat e.Kr kuni 8000 aastat e.Kr ning puudutavad luust, kivist, savist skulptuure (Willendorfi Venus) ning koopamaalinguid(Altamiras ja Lascaux's). Koopamaalingutel esinevad loomad - näib et rituaalsel moel: kujutati endale tarvilikke loomi, võimalik, et soodustada nende paljunemist, ning jahitavaid haavatuna, ennetamaks jahiõnne. Esimesed avastused kiviaja kunstist avastati 1879.a. Põhja-Hispaaniast koopaseinalt (Altamira koopast). Nad olid värvilised ja meisterlikult teostatud, seega ei usutud, et nadpärinevad nii vanast ajast. Koopaseintel kujutati enamasti loomi nagu mammutid, piisonid, veised ja hobuseid. Kuidas on kiviaegsete inimeste eluviis ja kunst seotud: Esimesena hakati joonistama koobaste seintele. Arvatakse, et ka loomi õpiti tundma läbi koopamaalingute. Kunstiga üritati väljendada
1 VICTOR HUGO_JUMALAEMA KIRIK PARIISIS ROMAAN Tõlkinud Johannes Semper KIRJASTUS ,,EESTI RAAMAT" TALLINN 1971 T (Prantsuse) H82 Originaali tiitel: Victor Hugo Notre-Dame de Paris Paris, Nelson, i. a. Kunstiliselt kujundanud Jüri Palm Mõni aasta tagasi leidis selle raamatu autor Jumalaema kirikus käies või õigemini seal uurivalt otsides ühe torni hämarast kurust seina sisse kraabitud sõna . ' ANAT KH Need vanadusest tuhmunud, üsna sügavale kivisse kraabitud suured kreeka tähed, mis oma vormi ja asendi poolest meenutasid kuidagi gooti kirja, viidates sellele, et neid võis sinna kirjutanud olla mõne keskaja inimese käsi, kõigepealt aga neisse kätketud sünge ja saatuslik mõte, jätsid autorisse sügava mulje. Ta küsis eneselt ja katsus mõista, milline vaevatud hing see pidi küll olema, kes siit maailmast ei tahtnud lahkuda ilma seda kuriteo või õnnetuse märki vana kiriku seinale jätmata. Hiljem on seda seina (ei mäleta küll täpselt, millist just) üle värvitud
Alexandre Dumas _ «Kolm musketäri» EESSÕNA, milles selgitatakse, et is- ja os-lõpuliste nimedega kangelastel, kelledest meil on au oma lugejatele jutustada, ei ole midagi ühist mütoloogiaga. Umbes aasta tagasi, kogudes kuninglikus raamatukogus materjali «Louis XIV ajaloo» jaoks, sattusin ma juhuslikult «Härra d'Artagnani memuaaridele», mis oli trükitud -- nagu suurem osa selle ajajärgu töid, kus autorid püüdsid kõnelda tõtt nii, et nad ei satuks selle eest pikemaks või lühemaks ajaks Bastille'sse -- Pierre Rouge'i juures Amsterdamis. Pealkiri võlus mind: võtsin memuaarid koju kaasa, muidugi raamatukoguhoidja loal, ja lugesin nad ühe hingetõmbega läbi. Mul ei ole kavatsust hakata analüüsima seda huvitavat teost, piirduksin ainult tema soovitamisega neile lugejatele, kes tahavad saada pilti ajastust. Nad leiavad sealt meistrikäega joonistatud portreid, ja kuigi need visandid on enamuses tehtud kasarmuustele ja kõrtsiseintele, võib neis siiski niisama tõep�
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
