Katariina II (0)

Katariina II
Katariina, sünnijärgselt Anhalt-Zerbsti printsess  Sophia Frederike Auguste , sündis Stettinis 21 aprillil 1729. a. 1744. a. asus elama Venemaale, kus 1745. a. abiellus troonipärija Peeter Feodorovitšiga. Andekas neiu õppis kiiresti selgeks vene keele ning võttis omaks vene õigeusu, millesse ta 1745. a. ümber ristiti. Tema uueks ristinimeks sai Katariina (Jekaterina Aleksejevna). Katariina sai väga hea hariduse, mis võimaldas tal pidada kirjavahetust tolleaegse maailma tuntud filosoofide, näiteks Voltaire'ga. 1754 . a. sündis Katariina ja Peetri poeg, kellele anti nimeks Paul (Pavel Petrovitš).
25. detsembril 1761 . a. krooniti Peeter III pärast Jelizaveta surma keisriks. 1761. aastal impeeriumi troonile tõusnud Peeter III ristiti küll vene õigeusku, kuid jäi hinges luterlaseks. Ta asus reformide teele, kuid selleks kallutasid teda mitte niivõrd valgustusideed, kuivõrd Saksamaa protestantlikus osas levinud arusaamad. Ta sattus kohe teravasse vastuollu Venemaa valitsevate ringkondadega, kellele ei meeldinud tema preisimeelne hoiak. Aadlike ja kaardiväelaste meelepaha leidis toetust Katariina poolt, kes kartis , et tema armuafääridest ja abielurikkumistest teada saanud Peeter algatab abielulahutuse.
Peeter III valitsemisaeg jäi lühikeseks: juba 1762. aastal viis ta abikaasa Katariina kaardiväepolkusid käsutavate armukeste abil läbi riigipöörde. Keiser sunniti alla kir­jutama Katariina dikteeritud troonist loobumise aktile ja tapeti seejärel. Troonile tõu­sis Katariina II, kelle soontes polnud tilkagi vene verd ja kes kuulus Romanovite su­guvõsasse ainult abielu kaudu.
Katariina II sai tuntuks kui valgustatud monarh. Juba nooruses oli ta lugenud prantsuse valgustajate töid, ta pidas paljude aastate jooksul kirjavahetust Voltaire’i ja Denis Diderot’ga, kes külastas teda ka Venemaal. Tegelikult avaldus valgustuse mõju ja Prantsusmaa eeskuju ainult mõnes valdkonnas, kuigi Katariina II kulutas riigiva­litsemisele 12-14 tundi päevas. Kõige enam tehti koolihariduse arendamiseks : asu­tati Kadetikorpus ja Smolnõi instituut (aadlineidude õpetamiseks). Rajati ka leidlaste varjupaik ja ämmaemandate kool. Katariina II võimaldas laiendada Liivimaa koo­livõrku.
Suurimat tähelepanu äratanud Katariina II ettevõtmiseks oli 1766 . aastal kokku kutsutud ja järgmisel aastal kogunenud Suur komisjon , mille koosseisu kuulusid 28 riigiasutuse esindajad, aga ka 536 valitud saadikut (kelle hulgast loomulikult puudusid pärisorised talupojad). Suure komisjoni ülesandeks oli ülevenemaalise seadustiku koostamine. Keisrinna andis selleks isiklikult instruktsiooni, milles arvestati valgustajate seisukohti. Ta soovitas mitte rõhuda vaeseid, mahendada piinamisi jms, kuid ei kavandanud pärisorjuse kaotamist ega aadliprivileegide piiramist. Komisjon ei suutnud välja töötada mingit seadustikku, sest arvamused pärisorjuse, privileegide, maksude ja kohtukorralduse osas olid liiga lahknevad. Komisjon saade­ti laiali ja mingisugust parlamenti meenutavat rahvaesindust ei asutatud, kuid .Katariina oli loonud kujutluse endast kui valgustajast.
Tegelikult Katariina II valitsusajal pärisoriste talupoegade olukord halvenes. 1767. aastal anti näiteks välja seadus, mille kohaselt mõisniku peale kaevanud pärisorja karistati sunnitööga.
Katariina II suri 1796. aastal.
Katariina II moraalilagedus ületas isegi Prantsuse õukonna oma. Juba Peeter III-ga abielus olles pidas Katariina armukesi, tal sündis ka abieluväline poeg. Pärast troonile tõusmist oli tal pidevalt mõni ametlik armuke, kelle ruumid paiknesid keisrinna maga­mistoa lähedal ja kelle sõnal oli kaalu riigi valitsemises. Enamasti pärinesid need õukon­nas kõigile teada olevad soosikud vene kõrgaadlist (Sergei Saltõkov, Grigori Orlov ), aga nende hulgas oli ka näiteks tulevane Poola kuningas Stanislaw August Poniatowski. Kõige kauem suutis ametliku soosiku positsiooni hoida vürst Grigori Potjomkin, kes kindlustas oma võimu sellega, et hoolitses ka keisrinnale uute voodikaaslaste muretse­mise eest. Tegelik valitseja oligi vürst Potjomkin, kelle nimi muutus üldmõisteks seoses Katariina II reisiga Krimmi. Demonstreerimaks rahva heaolu Lõuna-Venemaa, ei näida­tud keisrinnale viletsaid hurtsikuid – neid varjasid nn Potjomkini külad (kerged puidust fassaadid ).
http://et.wikipedia.org/wiki/Katariina_II
http://rusistica.eu/venemaast/18-sajand/katariina-ii/
http://www.hot.ee/ajaloost/valitseja/romanov/tekst/katariina_ii.ht m