Ülemaailmne majanduskriis (0)

Ülemaailmne majanduskriis
Maailmas jäi peale esimest maailmasõda olukord pingeliseks. Ainsa võitjana lahkus esimesest maailmasõjast Ameerika Ühendriigid. Suurim pettumus lasus Saksamaal. Peale laastavat sõda ei elavnenud majandus ning tööpuudus kasvas. Euroopas oli majanduslik olukord halvenenud eelkõige Saksamaa pärast, kes pidi reparatsioone maksma. Saksamaal algas hüperinflatsioon, mille käigus raha kaotas kiiremini väärtust, kui seda trükiti ning selline majanduslik nõrkus mõjus ka kogu Euroopa majanduse arengule. 1920ndate keskel aga toimus majanduslik tõus. Ameerika Ühendriikide rahandusminister Dawes ’i ettepanekul kergendati sakslaste reparatsioonikoormat, pikendati maksete tasumise tähtaega. USA’s oli kiire majanduse kasv, kuid see oli ebaühtlane , kuna oli koondunud vaid teatud aladele . Kuid kui maailm oli liikumas majanduslikult paremuse poole ning majanduse kasv oli märgatav, siis miks ja kuidas tekkis ülemaailmne majanduskriis ning kuidas see inimesi mõjutas?
24. oktoobril 1929. aastal toimus New Yorgi fondibörsil aktsiahindade järsk langus. Hiljem on hakatud seda päeva nimetama “mustaks neljapäevaks“. Sellest saigi alguse ülemaailmne majanduskriis, mis kiirendas ka demokraatia hukku ning diktatuuride teket üle kogu maailma. Esimesena avaldus kriis põllumajandus valdkonnas, kus toimus suur ületootmine. Lisaks sellelevõeti palju laene , mida ei suudetud tagasi maksta. 1920. aastatel kasvasid Ameerikas börsidel aktsiate hinnad. Seetõttu hakkasid paljud inimesed uskuma, et lihtne rikastumise võimalus oleks oma raha väärtpaberitesse paigutamine . Selletõttu muutuski aktsiate ostmine ja müümine väga populaarseks. Inimesed aga ei teadvustanud omale, et tegemist on suure riskiga ning võimalus kaotada kõik oma säästud üleöö on väga suur. Nii puhkeski lõpuks „mustal neljapäeval“ börsil paanika, müüdi väärtpabereid, mille hind langes iga sekundiga . Miljonid inimesed kaotasid enamuse oma varandusest ja jäid tööta ning võlgadesse, mistõttu varises kokku ka pangandus . Inimestel polnud raha, et osta, aga see vähendas jällegi tootmist, mis tähendas omakorda uusi töötuid. 1933. aastaks oli Ameerika Ühendriikides ligi 13 miljonit töötut.
Wall Street ’t börsikrahhi koheseks tagajärjeks oli usalduse kadumine riigi majnduselu suhtes. Tol ajal oli USA presidendiks poliitik Herbert Hoover ning tema ükskõiksus töötute vastu süvendas usalduse kadumist veelgi. Hoover ei võtnud ette midagi, et rasket olukorda veidigi leevendada. Selle asemel, et inimesed oleksid investeerinud, hakati nüüd senisest enam säästma – võeti raha pankadest välja ning hoiti seda kodudes. Presidendivalimistel aastal 1933 sai vabariiklane Herbert Hoover hävitava kaotuse osaliseks ning võitjaks tuli demokraatite kandidaat Franklin Delano Roosevelt. Oma valimiskampaania ajal kõneles ta ’’uue kursi“ kehtestamise vajadusest USA majanduses. Roosevelti peamiseks eesmärgiks oli taastada usaldus Ameerika föderaalvalitsuse vastu. Sel eesmärgil sulges ta kõik pangad neljaks päevaks ja selle aja jooksul ei saanud keegi oma raha pangast välja võtta. Lisaks uuele presidendile aitas USA’s majanduskriisist üle saada ka Taastamise Finantseerimise Selts, mis jagas föderaalvahenditest toetusi eraettevõtjatele tingimusel, et viimased säilitavad olemasolevad töökohad või suurendavad nende arvu.
Kõrged tollimaksud viisid aga majanduskriisi ka Euroopasse. Saksamaa majandus oli Dawes’i plaani alusel väga tihedalt seotud Ameerika rahandusega. Kui USA sattus finantsraskustesse, siis oli loomulik, et eelkõge kajastub see ka Saksamaal. Seal kasutas olukorda ära Hitler ning tuli võimule 1934. aastal. Tühistati Versailles ’i rahuleping ja teised Saksamaad ahistavad lepingud ning laiendati eluruumi. NSV Liitu majanduskriis eriti ei mõjutanud. Võimule tuli 1928 Stalin. Algas tema isikukultus , teda jumaldati. Kasutusele võeti viisaastakuplaan, mis tähendas sõjakommunismi juurde naasmist. Taljupojad ühendati kolhoosidesse, võeti ära talud. Arendati välja rasketööstus . Viisaastak lõppes 1932-33 aasta näljahädaga, kus hukkus ligi 5-7 miljonit inimest. Itaalias oli diktaatoriks Mussolini. Tema valitsusajal keelustati streigid, alandati töötasu, et vähendada tööpuudust.
Ka Eesti ei jäänud ülemaailmsest majanduskriisist puutumata. Enne 2009. aasta majanduse kokkuvarisemist koges Eesti viimati oma nahal nii valusat kriisi peale USA börsikrahhi. Kolmekümnendate alguses kukkusid ootamatult ära Eesti eksportturud, tööpuudus kasvas kiiresti ning elatustase langes järsult. Majandus sai väga valusa hoobi ka sellepärast et erakonnad ei suutnud teha koostööd ning õigel ajal õigeid otsuseid langetada.
Kokkuvõtlikult võib öelda, et ülemaailmse majanduskriisi ajal hävis demokraatia: igasse riiki surusid end võimule diktaatorid. Inimeste kohtlemine oli julm. Riikides valitses suur tööpuudus, keskklass vaesus , lisaks sellele oli nälg ja rahulolematus ning elatustase langes. Minu arvates on tänapäeval pea võimatu mõista seda peapesu, mis tol ajal inimestele tehti. Usuti, et kui riiki valitseb üks tugev juht, siis probleemid lahenevad päevapealt. Tuleb õppida oma vigadest nng tunda ajalugu, et midagi sarnast lähitulevikus ei juhtuks.
Elen Tark 12. A