Karl Marx "Kapital" (0)

Karl Marx „ Kapital “ – Kapitalistliku akumulatsiooni üldine seadus (ptk. 4, 5a ja 5b)
Kokkuvõte
Üldiselt võib öelda, et antud tekstis on väga hästi kirjeldatud ülerahvastuse eksisteerimisvorme. Välja on toodud, et ülerahvastus võib olla nii akuutne (terav, äge, teravalt päevakorral olev), mis on loomulik pigem kriiside ajal, kui ka krooniline (pikaldane), mis üldiselt lööb välja loiu äritegevuse ajal. Kuid kui need aspektid kõrvale jätta, siis omab relatiivne ülerahvastus pidevalt kolme vormi: voolava, varjatud ja püsiva.
Räägitakse palju sellest, kuidas rahvahulki koheldakse ebavõrdselt, kuidas rikkamad isikud nende arvelt veelgi rohkem rikastuvad. Millistes tingimustes peab töölisklass elama, koos oma perega . 19. sajandil oli olukord lausa nii halb, et sellist viletsat seisu ei oldud Inglismaal enne nähtud. Seda olukorda nimetati isegi põrgulikuks. Näiteks Newcastle ’is oli olukord selline, kus üksikuis toakestes elutses vähemalt 34 000 inimest.
Oli levimas ka „tüüfus“ (soetõbi), mis oligi tingitud inimeste kuhjumises ühte kohta ja nende elamute mustuses. Sest puudus piisav valgus, õhk, puhtus , veevarustus halb, väljakäigukohad veelgi hullemad ja ruumid olid tuulutamata, kõik need ongi tõelised nakkusepesad. Öösiti lebasid seal üheskoos mehed, naised ja lapsed. Öö,- ja päevavahetused olid meeste seas pidevas voolavuses, et voodiasemedki ei jõudnud maha jahtuda. Mitte kõigile isegi ei jagunud voodikohti, vaid magati riides olles palja põranda peal. Ning see, mida nimetati voodiks oli paljalt kas määrdunud kaltsupundar või sületäis laaste.
Dr. Hunter, kes muretses laste pärast, sõnas: Me ei tea, kuidas tuldi lastega toime enne praegust epohhi (ajajärk), kus vaesed on tihedasti kokku kuhjatud; kuid julge oleks see prohvet , kes kuulutaks ette, mida võib oodata praegu sellel maal ennekuulmatuis tingimustes kasvavaist lastest, kes, istudes poole ööni üleval igas vanuses joodikute, häbitute ja tülinorijate inimeste seltsis, saavad ettevalmistuse selleks, et tulevikus olla orjalike klasside liikmed.
Üks peamisi probleeme, mis töölisklassi ohustab on pauperismi oht. Tekstis on antud sellele sõnale järgmine tähendus: töölisklassi osa, kes on ilma jäänud oma olemasolutingimustest, tööjõu müügivõimalustest ja vegeteerib ühiskondliku almuse varal .
Ideed antud tekstis praktiliselt puudusid, kuna jäi mulje nagu tollane ajajärk oli puhtalt sellise eesmärgiga, et jõukamad inimesed saaksid veelgi rikkamaks vaesemate rahvaste pealt. Neid absoluutselt ei huvitanud, kuidas töölisklass elab, peaasi , et nad tööd teeksid ja aina maksaksid makse, mis olid ilmselgelt kõrged.
Õnneks teksi lõpuosas tõi üks arst jällegi päevakorda „tüüfuse“ ning andis mõista rikastele, et nende rikastumine võib kahaneda, kuna inimesed surevad tüüfusesse ning veelgi enam, ka jõukam rahvas võib endale selle haiguse saada. Ta parastas jällegi, et need eluruumid on enamjaolt pimedad, rõsked, räpased ning haisvad urkad , täiesti kõlbmatud inimeste elamiseks ning, et need ongi kolded , kust levivad haigused ja surm, nõudes endale ohvreid ka jõukate hulgast, kes lubavad pesitseda meie keskel niisugustel katku mädapaisetel. See, et ta andis seda kõigile mõista ongi ainuke väide, millega ma nõus olen. Hämmastav oli tõsiasi, et ühes toas elasid koos nii paljud inimesed. Tabelitest oli näha, et 6 inimest oli miinimum ning tabeli maksimum oli 18, kuid kes teab, see arv võis ka kõrgemale küündida.
Üldiselt seda teksti lugedes haaras mind haletsus ja kaastunne nende vaeste ja töölisklassi vastu. Kõik see, kui ränka vaeva pidid nad läbi elama, et ellu jääda. Mis küll kahjuks vahest ei olnud neist sõltuvad, olid näljahädad ja muud haigused, mis tappis paljusid. Veel enam oli mul kahju lastest, kes kõik ka pidid seda kannatama , kuid kes ei olnud absoluutselt milleski süüdi.
Häiris ka see tõsiasi, et lapsed pidid juba varakult tööd tegema hakkama, mis muidugi ei muutunud ka 20ndal sajandil, pea, et igalpool maailmas.
Kui vaadelda praegust 21. sajandit ning tekstis kirjeldatud 19ndat, siis sajandite vahe on üsna lühike, kuid mis kõik nendel aegadel muutunud on.
Ainuke, millega ma sarnasusi või paralleele leian on see, et ka tänapäeval jõukamad inimesed, kellel on oma ettevõtted, üritavad rikastuda vähem jõukate arvelt ja n.ö tava töötegijate. Näitena võiks tuua ehitajad, kus on olukord, et tuuakse sisse võõrtööjõudu, kuna nad (näiteks poolakad) on nõus töötama poole odavamalt või isegi veelgi vähema töötasu eest, kui kohalik rahvas. Ja kõik see tuleb tööandjale kasuks.
Üleüldse on praegu majanduses selline seis, kus isegi kõrgharidusega, kogenenud ja staažikad töötajad peavad töötama madalamal palgal, kui aastaid tagasi. Või puudub paljudel töö sootuks. Kuid siinkohal võib öelda, et 19ndal sajandil seda probleemi tekstist välja ei tulnud, kõigil oli töö, iseasi , mis tasu selle eest saadi ja kas üldse saadi. Inimestel lihtsalt ei lastud kodus istuda ja ega nad ei oleks ka kindlasti osanud seda teha, sest läbi sajandite on kujunenud nii, et inimesed sünnivadki siia maailma enamjaolt selleks, et töötada.
Suurteks erinevusteks tänapäevaga on kindlasti need, et inimestel on elamiskõlblikud elamised, arvan, et isegi A-sotsiaalidel on paremad tingimused elamiseks, kui tollal töölisrahval. See, et meil on nüüd demokraatlik ühiskond, annab suhteliselt suurt vabadust tavainimestele, näiteks sõnavabadus ja üldiselt võib öelda, et maailm on igaühe jaoks valla.
Neid aspekte , mis kõik erinevad on, on väga palju, ausalt öelda on isegi raske võrrelda 19ndat sajandit praeguse 21-mese sajandiga. Meil on isegi liigselt igasuguseid mugavusi, et suurepäraselt ära elada (inimestel on korralikud kodud , töö, mille eest makstakse väärilist tasu jne). Jah võibolla tõesti järgmine sajand inimesed mõtlevad, kuidas üldse oli võimalik eelmisel sajandil ära elada, kuna oli veel igasuguseid puudusi. Sest mina mõtlen just praegu nii, et kuidas 19ndal sajandil oli võimalik inimese moodi elada.