Marxi kapitalistlik akumulatsioon (0)

Karl Marx „ Kapital “ – Kapitalistliku akumulatsiooni üldise seaduse kokkuvõte
Antud tekst kirjeldab ülerahvastust ning sellega kaasnevaid probleeme. Ülerahvastus saab esineda kahel viisil – akuutsel ehk kriiside ajal, ja kroonilisel viisil, mis on loiu äritegevuse ajal. Relatiivne ülerahvastus omab kolme vormi: voolavat, varjatud ja püsivat.
19. sajandi tööstuses toimus nii tööliste eemaletõukamine kui ka ligitõmbamine, mille tagajärjel töötajate arv üldkokkuvõttes kasvas. Sellisel juhul on tegemist ülerahvastuse voolava vormiga . Tollel ajal vajati vabrikutesse ja manufaktuuridesse tööle alaealisi noormehi. Nad moodustasid voolava ülerahvastuse elemendi, mis kasvas sedamööda, kuidas kasvas tööstus.
Dr. Lee tegi kindlaks, et suurtööstuste töölistel on kõige lühem eluiga. Manchesteris näiteks oli 19. sajandil jõuka klassi keskmine eluiga 38 aastat, töölisklassil aga kõigest 17. Selline erinevus näitab ka seda, et töölisklass tegi kogu raske töö jõuka klassi ees ära. Jõukas klass elas väga soodsates tingimustes samal ajal, kui töölised rabasid, et saada miinimumpalkagi.
19. sajandil arenes ühiskond ning tööstus üsna kiiresti. Põllumajandus asendus kapitalistliku tootmisega. Maarahvas oli üleminekuolukorras. Ehk inimesed olid valmis kolima maalt linna, et töötada sealsetes tööstustes. Selline linnadesse „voolamine“ eeldas ülerahvastuse varjatud vormi, mille suurus sai nähtavaks alles siis, kui äravoolukanalid muutusid erakordselt laiaks.
Kolmandaks relatiivse ülerahvastuse vormiks on püsiv. Selle vormi töölisklass on madalamal keskmisest normaaltasemest. Püsivat ülerahvastust iseloomustab maksimaalne tööaeg ja minimaalne palk.
19. sajandi ülerahvastuse madalaimas kihis asuvad pauperid. Pauperismi alla lähevad töövõimelised, kelle arv pauperite seas väheneb, kui äritegevus suureneb. Veel on pauperid orvud ja pauperite lapsed. Kolmandasse pauperite rühma kuuluvad allakäinud, puruvaesed ning töövõimetud, kelle hulgas on ka inimesi, kes on just raske ning tervist kahjustava töö tõttu töövõimetuks jäänud.
Dr. Simon tõi välja tõsiasja, et vaeste hulgas levib ka palju haigusi. Üheks suuremaks probleemiks on alatoitumine või nälg. Inimestele on tähtsaimaks asjaks toit. Kõik muu materiaalne vara on teisejärguline ehk pigem loobutakse näiteks küttest või lepitakse kitsaste eluruumidega, kui jäädakse nälga. Kahjuks levivad haigused ka sellistes tingimustes ning tollel ajal inimesed ei arvestanud sellega. Elamine tihedalt koos ning kitsastest tingimustes võib kohati tekitada rohkem haigusi ning probleeme kui alatoitumine.
Üks peamine idee, mis antud tekstist läbi käib on see, et kuni eksisteerib rikkus, eksisteerib ka vaesus ning vastupidi. Veneetsia munk Ortes nimetas sellist olukorda ühiskondliku rikkuse üldise iseloomu seaduseks. Jõukas klass sai jõukaks alamklassi arvelt.
Antud teksti lugedes valdasid mind pigem negatiivsed emotsioonid . 19. sajandi elu tundub meie praeguse 21. sajandi kõrval täielik põrgu. Elati jubedates tingimustes ning töötati kus iganes võimalik. Samuti saadi tehtud töö eest ainult miinimumpalka, kui sedagi .
Kahju oli lugeda, kuidas 19. sajandil pidid juba väikesed lapsed vabrikutes ja manufaktuurides töötama. Nad olid küll harjunud sellise eluga. Kui tänapäeval tahetakse aga, et lapsed kasvõi oma tubagi koristaks, tuleb neid mitu tundi veenda, enne kui nad seda teevad. Kuigi laste tööjõuks kasutamine on paljudes riikides keelatud või kuidagi moodi piiratud, usun, et tegelikult võiks natuke õppida sellest, kuidas kunagi elati. Tänapäeva lapsed võtavad kõike liiga iseenesest mõistetavalt, aga äkki, kui nad näeksid, milline oli olukord paar sajandit tagasi, hakkaksid nad asju õigesti hindama ning oma vanemaid ja ka teisi töölisi austama.
Erinevus tänapäeva ja 19. sajandi vahel on ka see, et tollel ajal levis palju rohkem haigusi. Mitmed tuhanded, kui mitte miljonid inimesed, surid katku. Surma võis põhjustada ka raske töö tegemine või töötamine kohas, mis võis tekitada raskeid tervisekahjustusi. Tänapäeval aga on palju rõhku pööratud sellele, et töökohad oleksid puhtad ning, et töötegemine oleks ohutu. On erinevaid organisatsioone ja ühendusi, mis kontrollivad, et töökohad ja –tingimused vastaksid nõuetele.
Suureks erinevuseks nende kahe sajandi vahel on ka üldised elamistingimused. Inimesed elasid mitmekesi väikestes ning kitsastes majades . Kõik, nii maja seest, kui ka hoovid ja tänavad olid räpased. 21. sajandil naljalt midagi sellist ei kohta. Pidevalt korraldatakse erinevaid üritusi, et meie ümbrust korrastada, nagu näiteks Teeme Ära. Inimesed elavad suurtes majades ning korterites. Kohati tundub, et isegi praeguste asotsiaalide elu ja elamistingimused on mitu korda paremad, kui 19. sajandil tavainimestel.
Samuti erinevad töötajad 19.-l ning 21. sajandil. Vanasti oli töö kõigil. Alati leiti mingi variant, kuhu tööle minna. Inimestel ei lastudki töötu olla. Isegi kõige vähem haritud ning üldse hariduseta inimesed töötasid mõnes vabrikus või muus tööstusasutuses. Tänapäeval aga võib leida palju kõrgharidusega, isegi doktorikraadiga inimesi, kes on aastaid pärast ülikooli lõpetamist töötud. Või kui pole töötu, on kõrgharidusega inimesed pidanud leppima tööga mõnes lihtlabases tehases, kus makstakse vaid miinimumpalka.
Ainuke sarnasus 19. ja 21. sajandi vahel, mille välja võiks tuua, on see, et ka praegu elavad rikkamad vaesamate kulul. Näiteks hiljuti otsustasid riigiametnikud , et nende palka tuleks tõsta. Samal ajal aga on tavainimesed need, kes rügavad päevast päeva, et siis ametnikele n.ö. palka maksta. Tavatöötajad töötavad päevas vähemalt 8 tundi ning nädalas 40 tundi, riigikogu liikmed näiteks aga käivad mõned korrad nädalas paariks tunniks kuskil koosolekul või istungil ning saavad kuus sama palju palka kui mõni inimene terve aasta jooksul. Selline ebavõrdsus veel tänapäeval on täiesti uskumatu.
Kuigi 19. sajandi ja 21. sajandi vahe pole eriti suur, erinevad need kaks sajandit teineteisest totaalselt. Elu paar sajandit tagasi tundub tänapäeva inimese jaoks jubedana. 21. sajandi inimesed on erineva tehnoloogia ja muu uudsusega nii ära hellitatud, et mõte sellisest ajast, kus töötati ja elati nii kitsastes ning ohtlikes tingimustes nagu 19. sajandil, tundub täieliku ulmena.