Leidsid 22 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Karjandustehnika (loomade arv)". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
lehm, kana, vuti, piimatoodang, lammast, kalkun, veis, munatoodang, pardid, lambal, sööta, kanamuna, munade, pull, vanusest, silo, kuivainet, 8000, eluea, tapetakse, sigala, viljandimaal, kitse, lambaliha, lammaste, emased, sekundiga, villaga, karv, lambaid, kitsi, kanad, koorunud, tööstusliku, majand, hanemuna, pärlkana, vutimuna, isaslinnudMuna kaotab läbi pooride aurumise tõttu vett ning muna mass väheneb selle tagajärjel keskmiselt 0,2% ööpäevas. Muna pikaaegsel säilitamisel tema erikaal väheneb, munavalge tiheneb vee aurustumise ja osalise difundeerumise tõttu rebusse. Munavalge proteiinid, sealhulgas lüsosüüm hakkavad aeglaselt lagunema, mille tagajärjel munavalge kaotab bakteritsiidsed omadused. Hautamise kestus linnuliigiti: jaanalind 42 päeva/ muskuspart 34 päeva/ hani 30 päeva/ kalkun 28 päeva/ part 28 päeva/ pärlkana 26 päeva/ sinikaelpart 26 päeva/ jahifaasan 2123 päeva/ kana 21 päeva/ vutt 17 päeva/ kodutuvi 17 päeva/ teemanttuvi 13 päeva Haudereziim loote arenemiseks vajalike tingimuste kompleks. Lindude munad sisaldavad toitainete varu, millest jätkub lootele kogu embrüonaalse arenemise perioodiks. Loode areneb normaalselt üksnes siis, kui haudeperioodil valitseb vastav temperatuur,
supikana. Üldtuntud tõde on see, et lihakana sobib eeskätt grillimiseks ja kanaprae valmistamiseks, munakana aga kanasupi ja puljongi keetmiseks. Muutke teksti laade Teine tase Kolmas tase Iseloomustus Neljas tase Viies tase Munatõugu kana kaalub keskmiselt 2,5-3,5 kg, kukk 3,5-4,5 kg, munevus on 250- 300 muna/aastas, muna mass 65-85 g. Munemisperiood ~ 300 päeva, sulgimisperiood munemispaus ~ 2 kuud aastaring täis ja algab uus munemisperiood. Kanade pidamise üldised nõuded Kanade pidamise ruum või ehitis ning vahendid ja seadmed, millega kana kokku puutub ei tohi kana tervist ega heaolu ohustada. Ruumi või puuri põrand peab olema materjalist, mis pakub piisavalt tuge kanade eesmistele varbaküünistele
Liidus kuni 2012. a ei prognoosita Linnukasvatussaaduste tootmine 2001–2010 Näitajad 2001 2002 2003 2004 2005 2006 2007 2008 2009 2010 Lindude arv, tuh 31.12 2295 2096 1945 2183 1879 1639 1447 1743 1795,8 2023,3 Munade kogutoodang, mln, tk 278 253 234 231 209 183 156 146,6 172,8 184,5 Munatoodang kana kohta, tk1 295 303 290 275 288 287 254 269 264 265 Munatoodang inimese kohta, tk 203 186 173 171 155 136 116 110 129 138 Linnuliha tootmine, tuh t 9,22 11,52 14,42 14,82 13,82 12,52 16,83 18,53 20,93 22,43
Haudemune ei tohi pesta. Muna väljub tavaliselt terava otsaga ees. MUNA MORFOLOOGILINE JA KEEMILINE KOOSTIS Muna on emassugurakk, mis on ümbrisetud rebu, munavalge kiud- ja lubikestadega. Sisaldab kõiki organismi kasvamiseks ja arenemiseks vajalikke toitaineid. Tervetelt lindudelt saadud muna sisu on steriilne. Linnuliik Muna mass (g) Kana 60 (45–75) Kalkun 70–90 Munapart 60–65 Lihapart 80–90 Muskuspart 70–80 3 Hani 120–200 Pärlkana 45 Vutt 12–18 Jaanalind 1000–1600 Muna morfoloogiline koostis: rebu, munavalge, koorealused kiudkestad ja lubikest (munakoor)
Koore vastupidavus sõltub tema paksusest ja muna kujust. Muna purustamiseks tömbist otsast on vaja 4,73 ja teravast otsast 5,57 kg rõhku. 3 Munakoore tugevus oleneb kanade söötmisest (sööda Ca ja P sisaldusest), kanade tõust, vanusest ja munemisintensiivsusest. Linnumunade morfoloogiline koostis (%) Munakoor Munavalge Munarebu Liik (kiudkestadega) Kana 9,0 63,8 27,2 Vutt 14,72 55,81 29,37 Kalkun 11,97 58,63 29,40 Hani 12,4 52,5 35,1 Part 12,0 53,0 35,0 Kanamuna keemiline koostis (%)
KALAKASVATUSE ERIALA Kordamisküsimused bakalaureuseastme lõpueksamiks kalakasvatuse erialale Kalakasvatus 1. Akvakultuuris kasvatatavad organismid, nende toodangu maht ning levik maailmas. a. 2011 andmetel : vees elavad loomad (va kalad) 780 tuh tonni; veetaimed 21mln tonni; peajalgsed 3 tonni; vähilaadsed 6mln tonni; merekalad 1mln tonni; magedavee kalad 40 mln tonni; molluskid 14 mln tonni. Kõiki kokku kasvatati Aafrikas 1,5mln tonni; Ameerikas 3 mln tonni; Aasias 76 mln tonni; Euroopas 2,7 mln tonni, Okeaanias 0,2 mln tonni. 2. Eestis kasvatatavad veeorganismid, nende toodangu maht ja väärtus aastas. a. Müügiks kasvatatavad: Vikerforell ca 800 tonni (10mln kr); karpkala 70 tonni (ca 2mln kr); siberi ja vene tuur 30 tonni (); angerjas 30 tonni (ca 2mln kr); jõevähk 1 tonn (); teised kalaliigid paarsada kilo ().Need on 2009 aasta andmed. b. 2011 Vähk 1 tonn (33000USD); kasvata
aastal eluskaalus 25 tuh tonni. Ühes karjas kuskil 300 lehma. Kõige enam aberdiin-anguse tõugu veiseid, järgnesid herefordid ja limusiinid. Eestis aretatavad piimaveisetõud, jõudlus, arvukus, lühiajalugu. Eesti holsteini tõug (EHF) – enne eesti mustakirju tõug. Kohaliku karja ristamisel hollandi mustakirju tõuga. Aretuse algus 1838. a. Algselt nimetati ristandeid eesti hollandi-friisi tõugu veisteks, hiljem eesti mustakirju tõug. Alates 1998.a – eesti holstein. Aastalehma piimatoodang 8611 kg, piima rasvasisaldus 3,97% ja piima valgusisaldus 3,36 %. Eesti holstein moodustab 79,1% aastalehmade arvust. Kõikides maakondades. 4 Eesti punane veisetõug (EPK) Kohaliku karja ristamisel angli ja taani punase tõuga. Aretuse alguseks 1862 a, hiljem loobuti taani tõust ja toodi sisse angli tõug. 1980-ndatel hakati uuesti kasutama taani punast tõugu pulle. Eesti punast tõugu veiseid on 1/3 veiste üldarvust
Lammaste kogu söödavajadus kaetud karjamaarohuga. Lammaste karjatamisperiood kestab u 165 päeva. Karjatamist alustatakse mai algul ja see lõpeb hilissügisel. Kuna lambad on väga liikuvad loomad ja nende söödavajadus on väike, saavad nad kõhu täis ka madalasaagilistel looduslikel karjamaadel, kus teisi loomi ei tasu karjatada. Lambaid või edukalt karjatada ka võsastunud karjamaadel. Ühel hektaril keskmise rohusaagiga karjamaal saab pidada 4...6 lammast. Rikkaliku rohukasvuga kultuurkarjamaal aga kuni 10...15, isegi 25 lammast. Laudaperioodil söötmine Laudaperiood on lühem kui teistel põllumajandusloomadel (keskmiselt 200 päeva). Laudaperioodi jooksul uttede söödavajadus muutub, see tuleneb nende füsioloogilisest seisundist. Lambad on sesoonselt paarituvad ja poegivad loomad. Uted indlevad põhiliselt sügisel, augustis-septembris. Tiinus kestab 5 kuud. Poegivad enamasti talvel,
müüdavate lammaste hulk on kasvanud, kuid lambaliha kokkuostvaid ja lammaste tapmisega tegelevaid lihatööstuseid on jäänud vähemaks ja nende tapavõimsus on väike. Enamasti on karjas üle 100 lamba. Aastal 2010 moodustasid sellised karjad 59% lammaste üldarvust. Eesti suurim lambakari asub Valgamaal Laatres, kus OÜ Kopra Karjamõisa kuuluvas mahefarmis peetakse 2300-2400 põhikarja utte. 2010 Lammaste arv kokku 87140 Karjas 1-2 lammast 0,3% Karjas 3-9 lammast 3,2% Karjas 10-19 lammast 7,3% Karjas 20-29 lammast 7% Karjas 30-39 lammast 9,8% Karjas 50-99 lammast 13,6% Karjas üle 100 lamba 58,8% Lambakasvatuse suunad Eestis: Lihaloom – Euroopa, Uus-Meremaa, USA ida osariigid. Villalambad – meriino lambad; peenvilla –Austraalia, Lõuna-Ameerika. Villa osatähtsus on langenud. Ka lambanahk. Piimakasvatus 2) Eesti tumedapealine lambatõug, jõudlus, arvukus, lühiajalugu
Lambakasvatus Eestis Arvukus, saaduste tootmine Lambakasvatus on olnud Eestis veise- ja seakasvatuse kõrval täiendavaks loomakasvatusharuks. Tõsi, 19. sajandil ja 20. sajandi alguses oli lambakasvatus oma mahult põllumajanduses olulisel kohal. Suurim lammaste arv Eestis oli 1922.a. kui siin loendati 745 tuhat lammast (koos samal aastal sündinud talledega). Näiteks 1938/39. a oli Eestis 695 000 lammast (koos samal aastal sündinud talledega). Kui üheksakümnendate aastate alguses oli Eestis veel ligikaudu 140 000 lammast, siis praegu loetakse ületalve peetavate lammaste arvuks ca 72 400 lammast (tabel 1). Üheksakümnendate aastate algus oli lambakasvatusele raske periood. Taandarengu põhiliseks põhjuseks oli lambaliha- ja villatootmise madal tasuvus, põllumajandustootmise üldine allakäik üheksakümnendate aastate alguses ning probleemid lambaliha ja villa realiseerimisel
2 1. Lambakasvatus Eestis ja lambatõud 1.1. Lammaste arvukus, lambakasvatussaaduste tootmine, lambafarmide suurus Eestis Lambakasvatus on olnud Eestis veise-ja seakasvatuse kõrval täiendavaks loomakasvatus-haruks. Tõsi, 19. sajandil ja 20. sajandi alguses oli lambakasvatus oma mahult põllumajanduses olulisel kohal. Suurim lammaste arv Eestis oli 1922.a. kui siin loendati 745 tuhat lammast (koos samal aastal sündinud talledega). Näiteks 1938/39. a oli Eestis 695000 lammast (koos samal aastal sündinud talledega). Kui üheksakümnendate aastate alguses oli Eestis veel ligikaudu 140 000 lammast, siis praegu loetakse ületalve peetavate lammaste arvuks ca 41500 lammast (tabel 1). Lammaste arvu langus on põhjustanud olulise lambaliha ja lambavillatoodangu languse, mistõttu lambaliha on kaupluse lettidelt kadunud ja paljud villavabrikud on pidanud oma töö lõpetama
Eesti mustakirju tõug ... nimetati tõuks alles 1951. a. On saadud hollandi tõu vältaval ristamisel eesti aborigeense karjaga. Iseloomulikud on 2 heledat vööti mustal põhjal - üks ületab selja turja, teine ristluu piirkonnas. Kõhualune, jalad ja udar on valged. Loomad on kompaktse kehaehitusega, lehmad kaaluvad 550 kg, pullid 920 kg. Hollandi tõugu lehmad annavad kõige rohkem piima piimavalku kulutatud söödakoguse kohta. Eesti mustakirju lehm annab rohkem piima ja piimavalku kui eesti punane või maatõugu lehm. 1 Puhasaretuse käigus, kui erinevate tõugude verd ei segata, saavutatakse efekt aeglaselt pika ajavahemiku möödudes, aga tõutunnused on väga kindlalt järglastele edasikanduvad, ootamatuid hälbeid esineb väga harva. Jersey [dzöörsi] tõug ... - aretatud La Manche'i väinas paiknevatel Briti saartel. Loomad on väikesekasvulised ja õrna kehaehitusega
Sigade bioloogilised ja majanduslikud omadused Sigade bioloogilised ja majanduslikud omadused Inimene peab sigu põhiliselt sealiha saamiseks. Sigade kui lihaloomade omadused tulenevad nende organismi eripärast. Sigu hinnatakse paljude tunnuste järgi. Tunnuseid, mis vahetult iseloomustavad jõudlust (reproduktsioonivõime, nuumajõudlus ja lihaomadused), nimetatakse majanduslikult kasulikeks. Peale nende on veel tunnuseid, mis on viimastega seotud, kuid neid hinnatakse tihti silma järgi ja neile ei anta objektiivset arvväärtust (eksterjöör, konstitutsioon, tervis). Sigade majanduslikult kasulikud omadused tulenevad nende bioloogilistest iseärasustest. 1. Sigade suur viljakus. Viljakusest kõneldes eristatakse primaarset viljakust, mis avaldub looma võimes produtseerida teatud hulk valminud sugurakke, ja sekundaarset viljakust, mida näitab looma võimet sünnitada teatud hulk järglasi. Sekundaar
SEAKASVATUS KÄSITLETUD TEEMAD 1. Sealiha tootmine Eestis, Euroopa Liidus ja maailmas. Kõige suurem sigade pidaja on Hiinas. 500 miljonit. Ameerika Ühendriikides on 63 miljonit. Kõige suurem sealiha tootja EL on Saksamaa, ka Hispaania ja Prantsusmaa. 80ndate alguses 1,1 miljonit siga. Praegu sigade arv 360ne tuhande kanti. Sealiha tootmine on Eestis toimunud tõusude ja mõõnadega, kuigi viimase 7 aasta üldine suund on olnud kahanemisele. Sealiha tootmise maht 1997. aastal oli madalaim - 29,5 tuhat tonni. Aastaks 2002 nähakse ette sealiha tootmise mahu jõudmist 39,5 tuhande tonnini ehk kasvu 35%, s.t. jõudmist jälle 90-ndate aastate alguse tasemele. Kogu maailmas aga valitseb sealiha ülepakkumine, mistõttu sealiha hind on langenud 25 aasta madalaimale tasemele. 2. Sigalaste sugukond, sigade perekond nende iseloomustus. Sigade kodustamine. SUGUKOND (SIGALASED, PEKAARILISED E NABASEAD, JÕEHOBUSED) Siga
piimajõudlus; lihajõudlus. 5.PIIMATÕUD n.o aretatud suure piimajõudluse suunas. kiire hästiarenenud hingamis- ja vereringeorganid , kiire av, mis tagab võimalikult suure hulga piima tekke udaras. hästiarenenud näärmerikas ja hea verevarust. udar. Lihastik,lihaomadused.tagasihoidlik. EESTI HOLSTEINI TÕUG (EHF), EESTI PUNANE VEISETÕUG (EPK ) ,EESTI MAATÕUG (EK) ,Tõugude määratlemisel on üheks tunnuseks nende värvus LIHATÕUD - Lihaomadused on head. piimatoodang on madal, sellest piisab tavaliselt järglase üleskasv. Aastas saadakse l. 1500...2000 kg piima. hästiarenenud lihaomadused. aeglase ainevahetusega ja flegmaatilise närvisüsteemiga. Mõnedele lihaveisetõugudele on isel. nn. topeltlihastik ehk Doppellender laudja osas. ENAMLEVINUD LIHAVEISETÕUD :HEREFORD, ABERDIIN-ANGUS, GALLOWAY , LIMUSIIN SAROLEE , BELGIA SININE TÕUG ,PIEMONTI TÕUG 6. VÄLIMIK E. EKSTERJÖÖR 7.LINEAARNE HINDAMINE hindamisel pööratakse välimikule suurt tähelep
Esmalt kodustati need liigid, keda oli vaja jahipidamisel, et tagada inimesele toiduhankimine. Seepärast arvatakse, et kõigepealt kodustati koer (10-12 tuh.a.e.m.a.). Veise kodustamise ajaks võis olla umbes 6-2 tuhat aastat e.m.a. Kodustamise kolleteks on Kirde-Aafrika ja Edela-Aasia Niiluse, Tigrise ja Eufrati jõe aladel. Väidetakse ka Põhja-Aafrikat ja Sahara kõrbe. Mesopotaamias kodustati kitsed, lambad ja siga. Indias ja Hiinas - seebu, pühvel, kana ja siga. Neilt aladelt levisid kodustatud loomad ka Euroopasse. Kodustamise tagajärjel tekkinud muutused loomadel on märgatavad. Neid põhjustasid nii looduslikud tegurid, kliima, mullastik, maapinna reljeef, taimestik kui ka inimese poolt loodud söötmis- pidamistingimused. Käivitavaks jõuks nende muutuste esilekutsumisel oli looduslik ja kunstlik valik. Viimane saavutas järjest enam ülekaalu ning tulemuseks oli koduloomade väga suur muutlikkus ja mitmekesisus.
aastat e.m.a. Põhja-Kreekast ja Anatooliast. · Hobune kodustati märgatavalt hiljem. Arvatakse, et kodustamisprotsess algas ilmselt 4. aastatuhande e.m.a. lõpus Musta- ja Kaspia mere steppides, kuhu tarpan liikus Ida- Euroopast. · Põhja-Aafrika ja praegune Sahaara kõrb oli üks esimesi loomade kodustamise kohti, kust koduloomad edasi levisid Niiluse orgu. 5000-4000 a. e.m.a. oli Egiptuses juba arenenud loomakasvatus, kus koer, siga, kits, veis ja hani olid tuntud koduloomadena. Hiljem kodustati antiloobid, eeslid ja kaamelid. · Tigrise ja Eufrati jõgikond Aasias (praegu Iraak) oli Mesopotaamia kultuuride levikuala. Nende jõgede lääne- ja idapoolsetes mägedes kodustati kitsed, lambad, sead ja anti üle jõgede orgudesse, kus neid ja hiljem ka veiseid ning eesleid kasutati. India ja Hiina kultuuride piirkonnas kodustati seebu, pühvel, gaur, kana ja siga, kuna veis,
Levinud kogu maailmas. Skandinaaviamaadesse toodi alles möödunud sajandi 70ndatel aastatel. Suurekasvuline. Sobib nii piima kui ka liha tootmiseks. Kohanevad hästi igasuguses kliimas. Värvus: valge, helekollasest tumekollaseni ka pruunist punakaspruunini, teinekord võib heledas karvkattes esineda ka tumedamaid laike. On ka punase-valgekirjusid isendeid. Mõned herefordidega üsna sarnased. Lehmad 700...800 kg, pullid 1200 kg. Piimatoodang hea. Vasikate kasvuintensiivsus kõrge. Lehmad suurepärased emad. On sarvilisi ja nudisid. Eestisse toodi esmakordselt 2003. aastal Soti mägiveis Pärineb Sotimaalt Highlandi piirkonnast,Kutsutakse ka kõrgmaa veisteks. Tõuraamatusse märgitud vanima tõuna maailmas. Aluskarv tihe ja pealiskarv õige pikk. Suuruselt kuuluvad väikeste tõugude hulka. Lehmad- 500 kg, pullid- 800 kg. Värvuselt kuldpruunid, on kollaseid, halle, valgeid ja musti. Nende eripära on pikad laialiasetsevad sarved
piimajõudlus; lihajõudlus. 6) PIIMA-JA LIHATÕUD Piimatõud n.o aretatud suure piimajõudluse suunas. Hästi arenenud hingamis- ja vereringeorganid , kiire av, mis tagab võimalikult suure hulga piima tekke udaras. Hästi arenenud, näärmerikas ja hea verevarustus udarates. Lihaomadused tagasihoidlikud (eesti holsteini tõug (ehf), eesti punane veisetõug (epk ) ,eesti maatõug (ek)). Tõugude määratlemisel on üheks tunnuseks nende värvus. Lihatõud lihaomadused on head. piimatoodang on madal, sellest piisab tavaliselt järglase üleskasv. Aastas saadakse l. 1500...2000 kg piima. hästiarenenud lihaomadused, aeglase ainevahetusega ja flegmaatilise närvisüsteemiga. Mõnedele lihaveisetõugudele on isel. nn. topeltlihastik ehk Doppellender laudja osas. Enamlevinud lihaveisetõud: (hereford, aberdiin-angus, galloway , limusiin, sarolee , belgia sinine tõug, piemonti tõug). 7) KASVU JA ARENGU MÕISTE. ABSOLUUTNE JA SUHTELINE JUURDEKASV
hobusekasvataja. Kohalikku hobust oli püütud parandada mitme tõuga, kuid üldiselt see ei õnnestunud. Berg ostis Poolast Klementsovo hobusekasvandusest norfolk-roadsteri täku Hetmani, kes osutus sobiva tüübiga tori hobusetõu alustajaks. Hobuste aretuses oli suuri teeneid ka Mihkel Ilmjärvel, Otto Nuudil ja Harri Mauringul. Veisekasvatus Eestis 16.-17-saj suurem eesmärk saada võimalikult palju sõnnikut. 18.saj anti veistele ainult sooheina ja põhku. Lehm võis anda aastas 500-800kg. 19.saj väga visa arenema piimatoodangu suunas. 1885.a avati tõuraamat ja 1886. aastal see trükiti. 1900-1940 1.karjakontrollühing suutis 1903.a kontrolli alla viia 34 mõisa karja 2500 lehmaga. 8.märtsil 1909 otsustati asutada karjakontrolli osakond, mille liikmeks asusid 19 talupidajat. Asutati ühispiimatalitusi, mis said ajendiks põllumeeste seltside loomisel.
..2000 a. ema. Kesk-Aasias kodustati tarvas umbes 8000...7000 a. ema. Muinas-Roomas ja Egiptuses tunti koduveist väga kauges minevikus, Kreekas 5.aastatuhandel ema, Jeerikus 3500 a. ema. Tarva kodustamise üks vanimaid kohti on ka Kesk-Euroopa. Arvatakse, et Eesti territooriumil ei ole tarvast kodustatud. Koduveised saadi Lõuna-Euroopa rahvastele. Koduveis kodustati 7000 ekr Põhja-Kreekas ja Anatoolias. 2. Veisekasvatuse areng maailmas (alljärgnevad on 2012 loengu andmed) Veis on levinud kõikidel mandritel, kuid suurim arv on Aasias. · Veiste arv maailmas on üle 1,4 mld, millega ületab 10-kordselt hobuste ja eeslite arvu ja sigade arvu 2 korda. · Ainult lammaste arv on sarnane. · Loomade arv · Esmane toodang · Lõpptoodang · Piima kogutoodang maailmas aastal 2010 oli 83,2 %. · Euroopas 34,5% kogu maailma veisepiima toodangust. · Elaniku kohta 2001 aastal oli 80,5 kg piima.
Soovitused sigade tapaeelsel pidamisel: · anda sigadele enne laadimist vabalt vett juua; · pidada sead söömata 8 kuni 12 tundi enne tapmist; · on oluline, et sigu ei veetaks enne söötmist kui söögiaeg tuleb veo ajal, hakkavad sead tahtma süüa sõidu ajal; · enne vedu tuleks anda kerget süsivesikurikast sööta, et tekiks täiskõhutunne. Veiste ja lammaste tapaeelne pidamine eelbaasis Veiste tapaeelsel pidamisel võiks arvestada, et nad ei karda inimest, veist väsitab teine veis ja tundmatu olukord. Veistel on karjas/grupis kindel juht. Juhul kui segatakse erinevate sulgude/lautade loomi, ehk kui karja satub võõras loom, algab karjajuhi väljaselgitamine, võitlus. Lehmadel kestab see kuni paarkümmend minutit, pullidel isegi 56 tundi. Selle tagajärjeks on lihaste glükogeenivarude ammendumine ja looma väsimine, millega võib kaasneda DFD-liha (ingl k dark tume, firm tuim, dry kuiv) teke. Nimetatud kvaliteedihälbega liha kasutamine
annaabi.ee 
