Karin Luts- "Kunstnik" (0)

Tallinna Ülikool
Karin Luts
ja
“Kunstnik”
koostanud: Aari Vaino
juhendaja : Heie Treier
Tallinn, 2011
Karin Lutsu peetakse Eesti esimeseks tunnustust pälvinud naiskunstnikuks. Valisin oma töö aineks tema teose “Kunstnik”, kuna minu jaoks iseloomustab see kunstnikku ennast kõige paremini. Teos valmis 1937.aastal õlimaalis ning on praegu eksponeeritud Eesti Kunstimuuseumis.
Karin Lutsu loomingus on alati tähtsal kohal olnud soolise indentiteedi küsimus. Tema kooliaastatel Pallases polnud naisõpilased küll harv nähtus, aga kunstnikuna läbi luua ning endale nime teha neil ei õnnestunud. See oli ka Lutsule varakult selge. Konrad Mäe ja Ado Vabbe käe all õppides avaldas talle mõju Mäe koloriidirikas looming ning Vabbelt sai ta avangardismi kogemuse. Kokkupuuteid oli ka Eduard Wiiraltiga kes on ilmselt mõjutanud Lutsu loomingus groteskset figuuri kujutust. Tema õpetajad on teda nimetanud la garconne’iks iseloomustamaks tema iseseisvat , poisilikku, vaba ja loomingulist karakterit, mis peegeldub tema töödelt. Teda peetakse ka feministlikuks kunstnikuks , mida ta ilmselt teadlikult ei olnud. Siiski elas ta meeste maailmas, kandis mehelikke riideid, suitsetas ning avaldas avalikult oma arvamust. Isemeelne on olnud ta terve elu lähtudes A.Vabbe põhimõttest, et inimene ei saa tegelikult teistelt midagi õppida ja et kõik tuleb sisemisest loomisjõust, mille arendamine on igaühe individuaalne asi ja iseseisva töö tulemus.
Tema esimestel töödel kujutatud primitiivsed grotesksed kujud pälvisid kunstiarvustajate tähelepanu ning Karin Lutsus nähti tugevat vaimu ja fantaasiarikkust. Tema esimeste koolilõpujärgsete maalide hulka kuulub 1928. valminud “ Aednik ”, mida on kõrvutatud ka “Kunstnikuga” kui kunstniku kahte tähelepanuväärsemat autoportreed. Need kaks olid ka Karin Lutsule endale väga olulised. 1928. aastal veedetud aeg Prantsusmaal avas kunstniku muutustele ning hiljem asendus tema kooliaegne tasapinnaline ja dekoratiivne maalilaad perspektiivi ja valguse/ varjude tunnetusega ning maalilisusega.
1930- ja 40ndatel valminud teosed on kunstniku loomingust mulle enim meeldivad. Sellel ajal oli kunstniku inimesekujutus muutunud realistlikumaks. Tema töödes on teemad võetud elu erinevatest situatsioonidest ning maaliprotsessis kujutab ta tol hetkel läbi elatud muljeid , meeleolu ning maalib neid läbi oma erilise talle omase fantaasiamaailma. Neid töid vaadates tekib tahes tahtmata soov pilte tõlkida, sealt peegelduvat lugu lahti põimida ning karaktereid tundma õppida.
Sellest ajajärgust on pärit ka minu valitud maal “Kunstnik”. Maali on kunstnik kirjeldanud kui autoportreed, kuigi figuur sellel ei meenuta teda nii nagu seda teevad teised autoportreed. Esiteks on ta maalinud end mehena : Tugev kehaehitus , lame rind , lühike lokkis soeng, kindel mehelik samm, suured tugevad käed ning jalad. Esmapilgul on tegemist küll meesfiguuriga kuid lähemal vaatlemisel võib näha naiselikke jooni. Mina panin neid tähele kitsama talje ning ümara tagumiku näol ning ka näojooned figuuril on pehmemad ning pilk küll väsinud aga siiski leebe ja naiselik .
Veel meeldib mulle selle maali juures pehme hommikune atmosfäär. Arvatud on, et ta kujutab kunstnikku oma ateljees lähtudes enda Tartu- või Pariisi-päevilt. Meeleolu on rahulik ning tegelane on ametis kätepesemisega. Mulle meeldivad just Karin Lutsu maalitud ilmed , kuna need panevad figuurid elama ning annavad neile mõttemaailma. Minu mõtetes on kunstnik äsja ärganud, veel unelev pilk silmis ning valmistub päevaks. Ehk kaalutleb ta selle üle, mida peale pesemist maalima hakkab. See, kuidas kunstnikku on kujutatud, ei lase teda tituleerida naiskunstnikuks või meeskunstnikuks. Tegemist on lihtsalt kunstnikuga oma ateljees pintslite ja palettide keskel rahulikult käsi pesemas.
Mõeldes aga selle peale kuidas Karin Luts “Kunstnikku” autoportreena on kujutanud kerkib esile jälle talle omane ja oluline soolise identiteedi küsimus. Kui selle mõttega pildil oleva tegelase ilmet vaadata, võib peaaegu et märgata õhkõrna trotslikku muiet ta suunurgas. Tol ajal oli ka kunstimaailm meeste pärusmaa ning naise roll selles valdkonnas oli pigem modelli, armukese, muusa või vahel ka abikaasana. Karin Luts tunnetab läbi kogu oma loomingulise tee konflikti naiseks olemise ja loomingulise eneseteostuse vahel. Näiteks teda ei võetud vastu Pallase kunstiühingusse, kuna ta on naine, aga samas nimetatakse teda tema vaimset iseseisvust silmas pidades mehelikuks naiseks.
Kunstniku kujutamine sellises androgüünes laadis vihjab naise õigusele professionaalsele identiteedile, ning naiseks olemine, kui ebasoosiv asjaolu on barjäär, mis vajab ületamist. Sama teema on ka Karin Lutsu teistes töödes näha. “ Aedniku ” puhul on ta end kujutanud küll naisena, aga nagu Ants Juske on täheldanud, siis maalil kasutatud atribuutikale( hark ja kastekann) võib rakendada psühhoanalüütilist tõlgendust, mille järgi kõik piklikud ja teravad asjad sümboliseerivad mehe suguorganit ning ümarad ja õõnsad naise oma ning antud maalil hoiab aednik käes teravat harki ning on ümarale kastekannule selja pööranud.
Kuna naiseks olemine talle niipalju uksi kinni hoidis, pidas Karin Luts kõigile naistele tol ajal omistatud iseloomulikke rolle vastikuks. Ometi ei häbenenud ta naiseks olemist, vaid on öelnud, et tahab olla suurem kunstnik ja naine kui kõik tema ümberolevad kitsarinnalised meeskunstnikud kokku.
“Kunstnik” tundub mulle Lutsu identiteedisõja kõige “häälekama” üllitisena. 1940ndate alguses asus ta elama Tartusse ning sai tööd Pallases ehk tol ajal juba Konrad Mäe nimelises Kõrgemas Kunstikoolis algklasside õppejõuna. Poliitiline olukord oli muutunud ning nõukogude võim kuulutas naiste ja meeste võrdõiguslikkust igal elualal. Uus võim tõi aga kaasa uusi probleeme. Punameelseid kunstiringkondi häiris Lutsu endiselt groteskne , kujutatava karakteersust liialdav inimesekujutis. Saksa okupatsiooni ajal hoiatati teda juba lubamatu kaldumise pärast dekadentsi. Tema töid peeti funktsionääride poolt ebasobilikeks, et neid ühiskondlike asutuste seintele riputada, mis tekitas probleeme kunstniku tööde ostmisel Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsuse poolt. Oma päevikutes on ta meenutanud, kuidas koolipäevil püüdlesid kõik uudsuse ja modernsuse poole ja tundis pahameelt, et enam ei uuendatud midagi ning pandi seda lausa pahaks. Eesti edumeelses kriitikas sai ta endiselt tema individuaalsust ja meisterlikkust hindavate õiglaste hinnangute osaliseks . 1943.aastal valmis uus autoportree, seekord kujutades moekat enesekindlat naist. Selleks ajaks oli ta leidnud oma koha ning tunnustuse eesti kunstis.
Pärast Rootsi põgenemist 1944.aastal tuli kunstnikku loomingusse pööre. Tema looming ei leidnud Rootsis kunagi erilist tunnustust. Varasema eksiilis valminud loomingu juures on märgata Pablo Picasso klassikalise perioodi täidlasemaid naisfiguure, kuid Picasso figuurikäsitlus tundus talle liiga karikaturistlik ning oma loomingus otsis ta pigem elegantsi ja tundlikkust väljendavaid eeskujusid . Massimo Campigli loomingust inspireeritult leidsid tee tema maalidesse figuuride sügav olemus, ennekõike nende kummaline omaetteolek.
1950.aastatel saabus koos abstraktsionismi võidukäiguga Euroopas Karin Lutsu ellu loominguliselt kõige võitlevam ajajärk. Talle see uus suund ei meeldinud ning pidas seda teeks kunstniku individuaalsuse kadumiseni. Ometi pidi veepeal püsimiseks selle kunstisuunaga kaasa minema, mida Karin Luts ka tegi, aga tasapisi ja vaikselt . Tema töödes olid alati olnud keskseks teemaks inimfiguurid ning tee nendest läbi üha suurema vormiüldistuse kaudu abstraktsionismini oli keerukas. Žanrina kasutas ta enamasti natüürmorti. Kriitikute arvamused olid vastakad. Mõni pidas teda tõeliseks meistriks abstraktsionismi lüürilis-koloristliku haru viljelejana ja teine arvas , et kunstniku loomingu kataloogist võiks abstraktsionismi perioodi üldse välja jätta. Tundes end ummikus olevat, leidis ta enda jaoks graafika ning sukeldus selle tehnikavõludesse täielikult, pöördudes tagasi maalikunsti alles 1970ndatel. Tema töödel olid nüüd kujutatud sürrealistlikumad teemad, mida aegajalt ka varasematest töödest oli läbi käinud alates juba kooliaegsetest töödest. Teda paelus väga sürrealistliku maalilaadi fantaasiarikkus ning irreaalsus. Selle ajajärgu muutused olid viimased , mida Luts suutis omaks võtta. Popkunsti viljelustest ei tulnud midagi välja. Jälle pöördus ta tagasi vanade heade naisfiguuride juurde. Teemaks oli uuesti naiskunstniku staatus ühiskonnas, millele oli nüüd ka lisandunud eksiilis töötava kunstniku mured.
Mulle meeldib kunstniku töid vaadates, kui palju ta on ennast oma töödesse pannud . Vahelduvad perioodid, kus maalid on julged ning trotslikud ning siis jälle rahulikud. Kunstniku iseloom on tormikas, aina otsides viise enda täiendamiseks ning väljendamiseks. See on nagu näide inimesest, kes on oma elu õigesti elanud. Kunstnik on põhimõttekindel ning teab oma piire , kuid ei karda tundmatut avastada , ning kelle avastamishimu ning kirg oma töö vastu on temast maha jätnud küllusliku pärandi.
Kasutatud kirjandus:
Karin Luts - Konfliktid ja pihtimused. 2005
Karin Luts- Eesti esimene feministlik kunstnik. Ants Juske. (Eesti Päevaleht. 2008)
Karin Luts kodus tagasi. Heie Treier. (Eesti Ekspress . 2004)