Saarmas (Lutra lutra) Saarmas on saleda keha ja pruuni tiheda karvkattega kärplane. Tal on veekindel ja väga vastupidav karvkate. Euroopa saarmas on osav loom. Ta elab kaljustel mererannikutel ning mageveekogude kallastel, keset puid ja põõsaid, mis pakuvad talle varjualust. Toituvad saarmad peamiselt vees elavatest loomadest, kellest peamise osa moodustavad kalad, aga söövad nad ka vähke, konni, hiiri, linnupoegi, limuseid jne. Saarmas on sigimisvõimeline aastaringselt. Tal võib olla oma piirkonnas kaks või rohkem emaslooma. Isasloom veedab emasloomaga koos mitu päeva, ning paaritub temaga paari päeva jooksul mitu korda. Pojad, 2-3,
pikkus:54-60 cm. Lumepüü sulestik on kevadel ja sügisel täiesti erinev. Talvel on lind valget värvi ning sulab lumega kaetud maapinnaga ühte. Suvel , kui lund maas pole, on lumepüü kaljusel maastikul märkamatu tänu oma hallikaspruunile sulestikule. Suurte, sulgedega kaetud labajalgade abil on lumepüü võimeline vaevate sügavas lumes sumpama. Mõlemast soost lindudel on silmade kohal tähelepandavad nahast "roosid" . Lumepüü pesitseb kõrgete mägede kuivadel, kaljustel külgedel, harilikult puude kasvupiirist ülalpool. Talvel peab lumepüü taimedeni jõudmiseks kõigepealt lumekihi pealt ära kühveldama. Seetõttu peab ta võimaluse korral viibima aladel, kus tugevad tuuled puhuvad suurema osa lumest minema ning püüdele avanevad vähese taimestikuga kaetud kohad. Aprillis liiguvad lumepüüd oma talvitumispaikadest kõrgemalasetsevatel aladel paiknevatesse pesitsuskohtadesse. Kõigepealt lendavad kohale isaslinnud ning hõivavad territooriumid. Kõige
Randalite leviala on loivaliste seas üks laiemaid. Nad on enamasti pruunika või hallika värvusega. Täiskasvanud randalid on umbes 1,85 meetrit pikad ja kaaluvad 130 kg. Randaleid arvatakse olevat 400 000-500 000. Mõned randalite alamliigid on ohustatud liikide seas. Randali küttimine, mis varemalt oli tavaline, on nüüd enamikus riikides keelatud. On kindlaks tehtud, et emasrandalid elavad isastest kauem (vastavalt 3035 ja 2025 aastat). Randalid lesivad sageli gruppidena kaljustel rannikupiirkondadel, kuhu maismaakiskjad ei pääse kergesti ligi. Allikad http://bio.edu.ee/loomad/Imetajad/hallhyljes2.htm http://www.ut.ee/BGZH/looduskaitse/2003/viigerhyljes.pdf http://marinebio.org/species.asp?id=185 http://www.looduspilt.ee/loodusope/?page=liigitutvustused_liik&id=136 http://bio.edu.ee/loomad/Imetajad/imindex.htm http://kodu.neti.ee/~ur226a/huljes/ http://et.wikipedia.org/wiki/H%C3%BClglased http://et.wikipedia.org/wiki/Randal http://et.wikipedia
sukeldujad. Need kohad riffidel, kus papagoikalad kõige sagedamini söömas käivad, võib ära tunda väikesteks tükkideks purunenud osade järgi. Nii tekib valge koralliliiv. Kiviahvenlased tunnevad end hästi soojades ja madalaveelistes meredes. Harilikult kohtab neid korallriffide ümbruse puhastes vetes. Erksavärviline triipahven kuulub tuntuimate liikide hulka. Vahemeres elab ta kaljustel rannikualadel, kus leidub piisavalt avausi ja varjepaiku. Kiviahvenlased püüavad oma ohvreid, neid ootamatult seljataga rünnates. Nad on väga tõhusad jahimehed ning saavtutavad parimad tulemused võimalikult väikeste pingutustega. Suurimatel kiviahvenlastel pole ühtki vaenlast. Väiksemaid liike võib aga ohustada hai. Kiviahvenlased on liiga aeglased selleks, et hai eest plehku panna ning nad pole võimelised end ka kuigi tõhusalt kaitsma
Arvukus Tänapäeval on nende arvukus märgatavalt tõusnud, kuid jääb ikkagi mitu korda kunagisele alla, mistõttu püsib vajadus range kaitse järele. Kalaane on proovitud kasvatada aedikuis, samuti aklimatiseerida Barentsi meres Murmanski lähedal, kuid kumbki pole tulemusi andnud. Merisaarmas elab 5-40 isendist koosnevas karjas. Eluviis Elupaik Kalaanid elavad kaljustel mererannikul riffide ja lehtadrutihnikutega. Need paigad on inimestele raskesti ligipääsetavad. Ent kalaanid pole eriti paigatruud ja võivad elukoha kergesti hüljata. Vaikse ilmaga võivad nad ujuda kaldast 1825 km kaugusele. Nad on päevaloomad, toituvad mitu korda päevas ja siis puhkavad kas rannal või vees. Vees kogunevad kalaanid puhkama vahel mitmekümnepealistesse salkadesse, eelistades vetikatihnikuid. Puhkama heites mässib ta end
aastal oli tantsuväe suurjus juba 6820. I noorte laulu- ja tantsupidu 28. juuni 1. juuli 1962 Vladimir Lenini nimelise Üleliidulise Pioneeriorganisatsiooni 40. aastapäevale pühendatud Eesti NSV koolinoorte laulupidu ja pioneeride V vabariiklik kokkutulek. Lõkkeõhtu-tantsupidu 30. juunil kell 19 Peorongkäik 1. juulil kell 12 Laulupeokontsert 1. juulil kell 15. Esimese noorte laulu- ja tantsupeo korraldamise mõte tekkis Heino Kaljustel ja Alfred Raadikul. Kindlasti oli oluliseks ajendiks see, et üldlaulu- ja tantsupidudel oli noortekolletktiive liiga palju ja nad vajasid eraldi väljundit. Samuti võidi Moskvalt noortepidude korraldamiseks luba küsides innustust saada naabritelt lätlastelt, kelle esimene selline pidu peeti kaks aastat varem, 1960. aasta suvel. Esimesel tantsupeol osales ligi 4000 tantsijat, kes jagunesid neljaks liigiks: 1.-4. klass, 5.- 6. klassi, neidude rühmad ja C-segarühmad
kaunistamiseks. Rosmariin on kuni pooleteise meetri kõrgune huulõieliste sugukonda kuuluv igihaljas poolpõõsas. Kasvatatakse Väike - Aasias, Taga - Kaukasias, Krimmis, Floridas. Rosmariini lehed on nahkjad, allakäändunud servaga. Need on lineaalsed, kuni 3,5 cm pikkused ja 0,4 cm laiused. Värsked lehed on hallikasrohelised, alumine pind valge viltjas. Ka kuivatatud lehed on hallikasrohelised. Parimat vürtsi saab kuivadel kaljustel kasvukohtadel kasvavast rosmariinist.Omapärane kamprit meenutav lõhn ning kibe- mõru vürtsikas maitse.Vürtsina kasutatakse rosmariini värskeid ja kuivatatud lehti. Maitseainena kasutatakse noori, võrse ladvaosas asuvaid lehti, mida korjatakse enne õiepungade tekkimist ning kuivatatakse varjus. Korralikult kuivatatud lehed on haprad, ning peaaegu kokku rullunud. Maitseainena tuntakse iidsestest aegadest peale. Rohkesti kasutatakse Kreekas, Itaalias, Saksamaal, Skandinaaviamaades ja USA-s
(ibid.) 1.1 Harilik pihlakas Hariliku pihlaka ladinakeelne nimi on Sorbus aucuparia. Kuulub sugukonda roosõielised, perekonda pihlakas. Harilik pihlakas levib nii Euroopas kui ka Siberis. Eestis esineb teda sageli. Kasvukohtadeks võib lugeda montaanset ja subalpiinset astet. Tasandikel kasvab kultiveerituna. Harilikku pihlakat leiab ka hõredates kuuse-, lehtpuu- ja seedermännimetsades, väludel, rohelise lepa ja mägimänni-põõsastikes, kaljustel küngastel, metsaservadel mõõdukalt kuivadel kuni niiskeil huumuslikel, enamasti happelistel muldadel. (Godet 2000: 68) Lisaks kasvab ta raiesmikel (Leht 1999: 163) Eluvormina on pihlakas mitmeaastane heitlehine lehtpuu, Vahel kasvab ka põõsana. Harilik pihlakas on ühekojaline taim. Keskmiseks kõrguseksloetakse puul 10-15 (20) m. 4 ja keskmiseks tüve läbimõõduks on kuni 30¼40 (50) cm. Taimel on maapinnalähedane sammasjuurestik
Linde elab seal 509 liiki, pesitsejaid on neist 235 liiki. Lisaks neile elab seal veel 38 liiki roomajaid ja 26 liiki kahepaikseid. Metskits, metssiga ja metshirv leiduvad Portugalis maakohtades. Riigis elavad veel hunt ja ilves. Rebane, küülik ning Ibeeria jänes on üldlevinud kogu riigis. Linnuriik on mitmekesine. Kalu on rikkalikult Atlandi ookeani vetes, Portugali mandriosa läheduses, eriti Euroopa sardiini. Koorikloomad on tavalised Põhja-Portugalis kaljustel rannikutel. Ainus rahvuspark Portugalis on Peneda Geres, mille pindala on 7200 hektarit. Geres asub Loode-Portugalis. Peneda Gerese rahvuspargis on väga palju veeressursse jõed, kosed, joad. Park asutati aastal 1971 ning on peamiselt mõeldud ohustatud suurimetajate kaitseks. [3][10][5][9][1][7] 4.3. Maavarad Maavaradest leidub Portugalis kivisütt, marmorit, lubjakivi ja graniiti ning tsingi-, tina-, plii,- volframi,- uraani-, raua,- ja mangaanimaaki. Nagu näha on Portugal
Mägikass Mägikassi pikkus on 58-64 cm. Ta kaalub 4kg ja pesitseb Lõuna- Ameerika lääneosas. Selle haruldase Andidest pärit mägikassi eluviiside kohta teatakse väga vähe. Ta on väike ja jõuline, pika koheva saba ning tiheda sooja hallikaspruuni karvkattega, tagaseljal võib näha vertikaalseid vööte, külgedel rosetikujulisi tähne ning jäsemete ja saba ümber rõngakujulisi vööte. See kaslane elutseb kuivadel kaljustel nõlvadel umbes 3000 meetri kõrgusel ülevalpool metsapiiri. Ta püüab peamiselt närilisi, nagu näiteks viskatsasid. Erinevalt paljudest teistest kaslastest ei ohusta seda liiki otseselt ei jaht ega elupaikade hävimine, kuid ohustatud on tema saakloomad. Puuma Puuma elab Põhja-Ameerika lääne- ja lõunaosas, Kesk- Ameerikas ja Lõuna- Ameerikas. Suurem osa ta karvkattest on ühtlaselt tuhmkollane. Ta toob kuuldavale paljusid erinevaid häälitsusi. Tema pikkus koos
Randalid nagu viigridki elavad üksi või väikestes karjades. Nad toituvad peamiselt põhjakaladest, kuid vahel ka vähilistest ja karpidest. Randhüljes Foto: Baird, M. (2006) Randalid on enamasti pruunika või hallika värvusega ja omapärase V-kujulise ninasõõrmega. Täiskasvanud isendid on umbes 1,85 m pikad ja kaaluvad 130 kg. On kindlaks tehtud, et emasrandalid elavad isastest kauem, vastavalt 3035 ja 2025 aastat. Randalid lesivad sageli gruppidena kaljustel rannikupiirkondadel, kuhu maismaakiskjad ei pääse kergesti ligi. Enne paaritumist toimuvad isasrandalite vahel ägedad lahingud ning ainult tugevamad paarituvad emastega. Emasrandalil sünnib üldjuhul 1 poeg, kelle eest ta üksi hoolitseb. Noored pojad on võimelised ujuma ja sukelduma peaaegu kohe pärast sündimist. Randalad populatioon ei ole nii halvas seisus kui viigritel, neid arvatakse olevat 400 000 500 000. Mõned alamliigid on ohustatud
pojana. Suitsjärv on üsna Saadjärve lahedal. Suur-Belt asub Läänemere ja Põhjamere vahel, Suur väin aga Muhu saare ja mandri vahel. Raskeid lahinguid peeti II maailmasõja ajal Sinimägedes. Peipsi ja Pihkva järve ainsaks suuremaks saareks on Piirissaar. Hugo Salasoo on sündinud Tartumaal Nõo kihelkonnias Meeri vallas taluniku pojana, õppinud Kavastu mõisa algkoolis ja Tartu Aleksandri gümnaasiumis. Jüri Parijõe kodukohaks on Virumaa Kunda valla Siberiküla. Tõnu Kaljustel ja Eesti Filharmoonia kammerkooril on suvi kulgenud ratastel. Turnee tegid eriliseks Londoni Elisabeth hall, Stuttgardi, Kölni, Berliini Filharmooniate saalid, Taaveti torn Jeruusalemmas ja Tel Avivi kunstimuuseum. 5. Kas kokku või lahku? Minuarust oli see õnnestunud foto konkurss. Koos olümpia regati korraldus õigusega võitis eesti ka muud: ehitati uus tele torn, olümpia hotell, kiirtee kesk linna ja pirita vahel, rannahoone, linnahall jt
ohustatud. Randali küttimine, mis varemalt oli tavaline, on nüüd enamikus riikides keelatud. Randalid on enamasti Joonis 3 - Randal e. Phoca vitulina pruunika või hallika värvusega ja omapärase V-kujulise ninasõõrmega. Täiskasvanud isendid on umbes 1,85 m pikad ja kaaluvad 130 kg. On kindlaks tehtud, et emasrandalid elavad isastest kauem (vastavalt 3035 ja 2025 aastat). 1.3.2. Tiinus ja noored pojad Randalid lesivad sageli gruppidena kaljustel rannikupiirkondadel, kuhu maismaakiskjad ei pääse kergesti ligi. Enne paaritumist toimuvad isasrandalite vahel ägedad lahingud ning ainult tugevamad paarituvad emastega. Emasrandalil sünnib üldjuhul 1 poeg, kelle eest ta üksi hoolitseb. Noored pojad on võimelised ujuma ja sukelduma peaaegu kohe pärast sündimist. Poegade kasv on emapiima imedes suhteliselt kiire. 1.3.3. Süstemaatiline kuuluvus:
Võra laikuhikjas, oksad kinnituvad enamasti horisontaalselt. Okkaid on palju. On heitlehised okaspuud. Enamik lehiseliike on väga valgusnõudlikud. Kliima suhtes vähenõudlikud, taluvad madalaid temperatuure. On okaspuudest üks produktiivsemaid ja kiirekasvulisemaid. Puit tugev (üks tugevama puiduga okaspuid siinses kliimavööndis) ja väga vaigurikas, mistõttu on puit ka väga vastupidav mädanemisele. Harilik ebatsuuga Pseudotsuga menziesii Juurestik on plastiline - kaljustel muldadel pindmine, sügava põhjavee korral tungib ka juurestik sügavale. Kõrget põhjavett ei talu. Võib kannatada hiliskülmakahjustuste all, aga üldiselt talvekindel. Harilik ebatsuuga õitseb mais. Seemned valmivad sept.-okt. Noores eas on aeglasekasvuline, hiljem kasv oluliselt kiireneb. Kasutatakse ka haljastuses, dekoratiivne, vastupidav õhusaastele. 7. Lehtpuude metsakasvatuslik iseloomustus Arukask Betula pendula Oluline metsapuu Eestis
kaeti tsemendiga segatud kruusaga. Kui kruusakihile laoti veel kivisillutis, siis laoti kivid õhukese mördist vahekihi sisse. Kivisillutisena kasutati 37...45 cm basalttahvlitest. Tihendamiseks kasutati suuri silindrilisi kive. Selliste konstruktsioonide paksus võis ulatud 1m-ni, pehmetes aluspinnastes paksemakski. Roomlaste mägiteed olid ohutud ja lihtsad. Alpi teed olid kitsad 1,5...2,5m Kaljustel maastikel tasandati pinnas raiuti 1 -2 1...1,2 m vahega 10..12cm roobast. Donau kaljustele kallastele ehitati teed - Tiberiuse süsteem h-3m ja b-2m sisselõige kaljusse Traianuse süsteem sisselõige h 1,5m b 1,75m Soodesse PONS LONGUS plank ja roigasteed kaetud pinnasega, ühel pool kraav teisel pool vall. Rooma teed koosnesid 372 suurest teest, millest 29 algas ja lõppes Roomas. Itaalias 13308km Aafrikas 13646 Hispaanias 11386 Inglismaal 3666km
Juurestik hästiarenenud ja tungib võrdlemisi sügavale, tormikindlad. On okaspuudest üks produktiivsemaid ja kiirekasvulisemaid. Puit tugev (üks tugevama puiduga okaspuid siinses kliimavööndis) ja väga vaigurikas, mistõttu on puit ka väga vastupidav mädanemisele. Harilik ebatsuuga Pseudotsuga menziesii Eestis enamlevinud sinihall ebatsuuga (kuid on veel kaks alamliiki: roheline ja hall ebatsuuga). Suurimate puude kõrgus Eestis kuni 40m. Juurestik on plastiline - kaljustel muldadel pindmine, sügava põhjavee korral tungib ka juurestik sügavale. Kõrget põhjavett ei talu. Võib kannatada hiliskülmakahjustuste all, aga üldiselt talvekindel. Õitseb mais. Seemned valmivad sept.-okt. Noores eas on aeglasekasvuline. Lehtpuud Arukask Betula pendula Kuni 30 m kõrge sirgetüveline puu. Tüve koor valge, kestendav, vanematel puudel moodustub mustjas sügavarõmeline korp. Lehed kolmnurksed kuni rombjad, pikalt terava tipuga, kaheli teravsaagja servaga
18. RÄUSK = RÖÖVTIIR Räuskab, nagu baarist tulnud mees. Hallvarese suurune, hall, punane nokk, mustad jalad. Rändlind, kõige rohkem Rootsi, Soome, Eestis ka kasvab arvukus. 19. SÖÖDIK-ÄNN pesitseb ainult skäärides, pesa paljal kaljul kajakate koloonia läheduses. Sööb kõike suuremaid. Selgrootutest lugu ei pea. Varastavad kahekesi teiselt linnult püütud kalad ära. Hull söödik. Talvel ära- ei tea kus. 20. RANDKIUR Kaljustel skääridel, tegusteb madalas vees. Sööb kirpvähilisi, putukavastseid, harjasusse. MAGEVEELINNUD Merivardid(tuttvart, punapea-vart), sinikaelpart, piilpart, luitsnokk- part, rägapart, jääkoskel, hallhani, sarvikpütt, tuttpütt, naerukajakas, väikekajakas, jõgitiir, mustviires, väiketüll, vihitaja, veetallaja, tiigikana, vesikana. *KORMORAN on suure kõvera nokatipuga lind. Sulestik on tal tume, aga nii peal kui külgedel leidub ka valgeid laike
• Kaldaveelask: pehmetes pinnastes trapetsi kujuline, kaljustes pinnastes nelinurkne Lahtised veekaldalasud • Haaravad veehoidla pinnalt e. pinnaveelasud. Nende projekteerimisel peab kanal läbi laskma 10% esinemise tõenäosusega max vooluhulgad. Paisukeha ühest või teisest otsast mööduv kanal tehakse väikese languga, mis jälgib jõepõhja langu. Rajatakse tasandiku jõgede korral. Kinnised veelasud e tunnelveelasud • Rajatakse järskudel kaljustel jõgedel juba paisu ehitusjärgus, sest vette ei ehita. Ehituse ajal tihti osa tunneleid suletakse. • Tunnelveelaskusid iseloomustab surveline voolamine e. nad on rõhu all. • šahttunnel asub paisu taga. šahtist äravool tunnelisse sujuv üleminek põlvega. • Tunnelid kaljustes pinnastes ringikujulise ristlõikega ja vooderdamata. Pehmetes pinnastes vooderdatud. Pehmete pinnaste puhul torutunnelid betoontorudest survekõrgustel kuni 8m. Üle selle raudbetoontorud.
Linn paiknes tavaliselt kaljunukile rajatud kindluse ehk akropoli (kreeka keeles mägilinn) jalamil. Nii all-linnas kui ka akropolil paiknesid mitmete jumalate templid, millest osa rajati ka väljapoole linna. Linnaelu tegelik keskus oli aga koosoleku- ja turuplats agoraa. Linnamüüridest väljapoole jäid külad, talupoegade viljapõllud, oliivi- ja viinamarjaistandused, ning rikaste ja suursuguste uhked maamajad. Keskusest eemal, kaljustel mäeveergudel, asendusid põllud karjamaade ning harvade karjuseonnidega. Kuid ka polise ääremaad ei jäänud linnast kuigi kaugele. Seetõttu oli maaelanikkond linnaga tihedalt seotud käis seal turul, rahvakoosolekul ja usupidustustel jumalatele austust avaldamas. Polis oli enamasti üsna väike kogukond. Ka suuremate linnriikide elanikkond ei ületanud kolme-neljakümmet tuhandet inimest. Ateena ja Sparta oma paarisaja tuhande elanikuga olid erandid
Linn paiknes tavaliselt kaljunukile rajatud kindluse ehk akropoli (kreeka keeles mägilinn) jalamil. Nii all-linnas kui ka akropolil paiknesid mitmete jumalate templid, millest osa rajati ka väljapoole linna. Linnaelu tegelik keskus oli aga koosoleku- ja turuplats agoraa. Linnamüüridest väljapoole jäid külad, talupoegade viljapõllud, oliivi- ja viinamarjaistandused, ning rikaste ja suursuguste uhked maamajad. Keskusest eemal, kaljustel mäeveergudel, asendusid põllud karjamaade ning harvade karjuseonnidega. Kuid ka polise ääremaad ei jäänud linnast kuigi kaugele. Seetõttu oli maaelanikkond linnaga tihedalt seotud käis seal turul, rahvakoosolekul ja usupidustustel jumalatele austust avaldamas. Polis oli enamasti üsna väike kogukond. Ka suuremate linnriikide elanikkond ei ületanud kolme-neljakümmet tuhandet inimest. Ateena ja Sparta oma paarisaja tuhande elanikuga olid erandid
Mage sõstar on laialt kasutamist leidnud hea hekitaimena, kasvades kärpides tihedaks ja tugevaks. Talub mulla kuivust, varju, konkurentsi puudega, lihtne paljundada 45. Lodjap-põisenelas ja taraenelas Lodjap-põisenelas (Physocarpus opulifolius (L.) Maxim.) [opulifólius] Kuni 3 m kõrguseks kasvav ja sama lai rippuvate okstega põõsas. Tihti leiab meil metsistunult vanadest mõisaparkidest. Pärineb Põhja-Ameerika kirdeosast, kasvades jõeorgudes ja kaljustel kasvukohtadel. Võrsed: noorelt paljad ja helepruunid, vanemalt hallikaspruunid, kestendava koorega. Pungad: piklikmunajad, 0,5 cm pikad, pruunikad, hallikate siidkarvadega kaetud. Lehed: 5.....12 cm pikad, 5 (3) hõlmalised, ümarmunajad, südaja alusega, ebaühtlaselt täkilissaagja servaga, ülakülg tumeroheline paljas, alakülg heledam,roodudelt karvane. Õied: valged, punaka varjundiga, tipmistes kännastes. Õitseb juunis. Viljad: kukkurvili paljas.
värvusega. Perekonda kuulub u. 15 liiki, mis on levinud põhjapoolkera parasvöötmes ja subtroopikas, samuti Brasiilias ja Andides. Haljastuses võrdlemisi levinud ilutaimed. · Lehed paaritusulgjad näärmekarvased suured liitlehed. · Seemned on õlirikkad ja neid kasutatakse toiduainetetööstuses 49. Harilik põisenelas (Physocarpus opulifolius) ja taraenelas (Spiraea chamaedryfolia) Physocarpus opulifolius - Pärineb Põhja-Ameerika kirdeosast, kasvades jõeorgudes ja kaljustel kasvukohtadel. Tihti leiab meil teda metsistunult vanadest mõisaparkidest. Kõrgus alla 3 m. · Lehed on 3(5)-hõlmalised, laimunajad, keskmine hõlm tavaliselt teistest pikem, kahelisaagja servaga, alt paljad või alaosas hõrekarvased (karvatutid lehe allkülje roodude nurkades), 5...12 cm pikad. · Kasutatakse haljastuses kõrgema hekitaimena või vabakujuliste gruppidena, praegu mitte eriti sagedast kasutamist leidnud
Hall ebatsuuga (Pseudotsuga menziesii var. caesia) – kasvab Kaljumäestiku põhjaosas, kahe eelmise teisendi vahepealsete tunnustega. Neist Eestis on enamlevinud sinihall ebatsuuga, kasvab 30-36 m kõrguseks. Oma kodumaal on eriti kiirekasvuline roheline ebatsuuga - nimetatakse gigandiks. Suurimate puude kõrgus ulatub 117 m, (vanus 1400 a, tüve maht 250 m3). Juurestik on plastiline - kaljustel muldadel pindmine, sügava põhjavee korral tungib ka juurestik sügavale. Kõrget põhjavett ei talu. Võib kannatada hiliskülmakahjustuste all, aga üldiselt talvekindel. Harilik ebatsuuga õitseb mais. Seemned valmivad sept.-okt. Noores eas on aeglasekasvuline, hiljem kasv oluliselt kiireneb. Kasvatamisel on probleemiks istutusjärgsel perioodil ulukikahjustuste suur oht (metskitsed)
tugevaks. Talub mulla kuivust, varju, konkurentsi puudega, lihtne paljundada. Sordid: 'Aureum'; 'Compactum'; 'Laciniatum'; 'Pumilum'; 'Verno-aureum'; 'Weber'; 'Schmidt'. 45. Lodjap põisenelas ja taraenelas Lodjap-põisenelas (Physocarpus opulifolius (L.) Maxim.) Kuni 3 m kõrguseks kasvav ja sama lai rippuvate okstega põõsas. Tihti leiab meil metsistunult vanadest mõisaparkidest. Pärineb Põhja-Ameerika kirdeosast, kasvades jõeorgudes ja kaljustel kasvukohtadel. Tunnused: Võrsed: noorelt paljad ja helepruunid, vanemalt hallikaspruunid, kestendava koorega. Pungad: piklikmunajad, 0,5 cm pikad, pruunikad, hallikate siidkarvadega kaetud. Lehed: 5.....12 cm pikad, 5 (3) hõlmalised, ümarmunajad, südaja alusega, ebaühtlaselt täkilissaagja servaga, ülakülg tumeroheline paljas, alakülg heledam,roodudelt karvane. Õied: valged, punaka varjundiga, tipmistes kännastes. Õitseb juunis.
annaabi.ee 
