Kaljo Kiisk (0)

Kaljo Kiisk (1925-2007)
Kaljo Kiisk sündis 3. detsembril 1925. aastal Ida-Virumaal Toila vallas Vaivina külas. Kaljo oli kooliõpetajast ema ja metallivalumeistrist isa ainus laps. Isa töökohavahetuse tõttu kolis pere mitu korda, elades hiljem ka Sillamäel ja Kohtlas.
1943. aastal lõpetas tulevane näitleja Narva Kaubanduskooli ja läks edasi Tallinna Kommertsgümnaasiumi. Paar nädalat hiljem tuli 17- aastasele noormehele mobilisatsioonipaber, mis kohustas teda teenima saksa armees (20. Eesti SS-diviisis).
Pärast õppursõduri kuid Heidelaagris ja vaikseid päevi Neveli rindel, jõudis noor Kaljo kaitsta ka Sinimägesid. Korraks asus tema patarei isegi kunagise lapsepõlvekooli, Uue-Sõtke algkooli õuel. Taganemisel andsid sakslased Pärnus Eesti sõduritele võimaluse kaduda ning neli SS-mundris noormeest matsid Karuse küla lähedal maha kõik dokumendid , mis seostasid neid saksa armeega. Kiisk ei hinganud SS-is teenimisest ei oma naisele ega lastele. Vanemad küll teadsid, kuid ema põletas kõik seda aega meelde tuletavad fotod.
Oma mineviku pärast oli noormees sunnitud Tallinnast Rakverre pagema, kus asus õppima Rakvere I keskkooli, mille ta lõpetas 1946.aastal. Aasta hiljem abiellus ta oma kooliõe Zinaida Ivanoviga ning neil sündis tütar Riina , kelle abikaasa oli luuletaja ja näitleja Juhan Viiding ning tütar on poetess Elo Viiding.
Aastatel 1946-1948 õppis Kaljo Kiisk korraga nii Tallinna Polütehnilises Instituudis mäeinseneriks kui ka Eesti Riiklikus Teatriinstituudis näitlejaks. Olles juba teinud valiku näitekunsti kasuks, avanes Kiisal ootamatult võimalus jätkata teatriõpinguid Moskvas. Mees haaras võimalusest kinni ning 1953. aastal lõpetas ta Moskva Riikliku Teatriinstituudi eesti stuudio . Pärast seda naasis noor näitleja Tallinna ning asus tööle Draamateatrisse. Vaatamata sellele, et seal tegutses ta kõigest paar aastat, jõudis ta mängida mitmes tuntud lavastuses, näiteks etendustes „ Figaro pulm“ ja „Kaks kaptenit“. Üsna populaarseks sai ta mängides Tootsi etenduses „Kevade“, mida ta muu hulgas ka lavastada aitas.
1955. aastal kutsus Tallinnfilmi direktor Kaljo Kiisa Moskva režissööridele eesti keele tõlgiks. Sellises vahetalitaja ametis sai Kiisk selgeks kinorežissööri elukutse . Algul tõlgi ja 2. režissöörina töötanud Kiisk jätkas lavastajana tööd Tallinnfilmis kuni 1990. aastani. Neil aastatel lavastas ta hulgaliselt populaarseid filme, nagu näiteks:
"Jahid merel"
"Juunikuu päevad", 1957 (koos Viktor Nevežiniga)
"Vallatud kurvid", 1959 (koos Juli Kuniga)
"Ohtlikud kurvid", 1961 (koos Juli Kuniga)
"Jääminek", 1962
"Jäljed", 1963
"Me olime kaheksateistkümneaastased", 1965
"Keskpäevane praam ", 1967
" Hullumeelsus ", 1968
" Tuuline rand ", 1971
"Maaletulek", 1972
"Punane viiul ", 1974
"Surma hinda küsi surnutelt", 1977
"Metskannikesed", 1980
" Nipernaadi ", 1983
"Saja aasta pärast mais", 1986
"Regina",1990
"Suflöör", 1993
Erilise saatusega olid Kiisa filmiloomingus 1983. aastal tehtud „Nipernaadi” ning samuti varem valminud „Hullumeelsus”, mida aastakümneid kinodes ei näidatud, vaid hoiti riiulil.
Nõukogude ajal oli režissöör kindel ja hästitasustav amet. Kui Eesti sai iseseisvaks, lõppes Tallinnfilmi automaatne rahastamine ja koos sellega ka Kaljo Kiisa filmitöö.
Hea meelega osales Kiisk ka ise ekraaninäitlejana, mängides kaasa filmides :
"Ühe küla mehed", 1961
"Mis juhtus Andres Lapeteusega", 1966
"Varastati Vana Toomas", 1970
"Tants aurukatla ümber"
"Tavatu lugu", 1973
"Indrek", 1975
"Puud olid...", 1985
"Vana mees tahab koju", 1991
Rahva seas kogus ta populaarsust mängides "Kevades"(1969), "Suves"(1976) ja "Sügises"(1990) kellamees Liblet ning 14 hooaega kingsepp Johannest seriaalis "Õnne 13".
Kiisa teatrinäitleja tööst oli möödas umbes 30 aastat, kui Eino Baskin tõi ta 1983. aastal Vanalinnastuudio lavale, mängima Endrik Kerge lavastusse " Anekdoot ". Kohe järgnes ka Lisl Lindau kutse, ning Kaljo Kiisast sai tollase eesti teatri olulise näitlejanna partner duetis "Džinnimäng" (1984). 1992. aastal pälvis ta meesnäitleja aastapreemia osade eest etendustes "Põgenemine" ja "Mu süda on mägedes".
Lisaks näitleja ja režissööritööle oli Kaljo Kiisk ka Eestimaa Kommunistliku Partei (EKP) Keskkomitee liige, Eesti NSV Ülemnõukogu saadik aastatel 1980-1990, Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi liige 1985. aastast ja NSV Liidu rahvasaadik aastatel 1989-1991. 1995. ja 1999. aastal valiti Kiisk Eesti Vabariigi Riigikogu liikmeks, kus ta esindas Eesti Reformierakonda. 2003 aastal Riigikogust lahkudes oli ta vanim Riigikogu liige läbi aegade.
Aastatel 1962-1987 oli Kaljo Kiisk Eesti Kinoliidu juhatuse esimene sekretär.
Talle on omistatud ka hulgaliselt preemiad:
1965. aastal ENSV teeneline kunstitegelase aunimetus
1978 – üleliidulise filmifestivali peapreemia
1980 – ENSV rahvakunstniku auhimetus
1985 – ENSV riiklik preemia
1992 – parima meesnäitleja tiitel
2001 – Valgetähe teenetemärk
2004 – PÖFFi elutööpreemia
Kaljo Kiisk oli Eesti filmilavastaja, näitleja ja poliitik . Teda peeti alati näitlejasõbralikuks, näitlejat avastavaks filmirežissööriks. Eesti filmi ajalugu poleks mõeldav ilma selle andeka lavastaja filmideta .
Filmis „Kevade“ ütles kellamees Lible Arnole: “Näe, sünnib siia ilma inimene. Tuli nagu suurele rõõmupühale. Tegi head, tegi endale, tegi halba, ikka kah endale. Ja võib-olla jäi ka palju tegemata. Võib-olla tahaksid teised temalt andeks paluda seda halba, mis nemad on temale teinud, aga kes meist teab, kui palju keegi kellelegi võlgu on. Aga üks on kindel: parem ise siit kurvalt ära minna kui teisi kurvastada. Sest see, kes meile järele tuleb ja ära viib, tema ei oota . Tema paneb käe meie õla peale ja ütleb, et “lähme siit ära, sest see aeg, mis sulle anti, on möödas”.” Kaljo Kiisk suri 20. septembril 2007. aastal.