n L=28cm; d=2.2cm. ·Arvutasin täidise kogumahu Vt= r 2 *L= *1.1²*28=106 cm³ ·Arvutasin geelimaatriksi mahu Vg=k*Vt=0.1*106=10.6 ja sellest lähtuv kolonni iseloomustav maksimaalne elueerimistmaht Vx;max=Vt-Vg=106-10.6=95.4 ·Arvutasin fraktsioonide üldarvu, arvestan kindlaks mahuks 2ml. n=Vx;max/2=95.4/2=47.7. (Kuigi selline arvutus, läks mul vaja 36 katseklaasi). ·Asetasin katseklaasistatiivi fraktsiooni arvule vastava hulga kindla mahu järgi (2ml) kaliibritud katseklaase ja nummerdan. ·Paigutasin kolonni lähedusse voolutuslahuse (eluendi) pudeli ja märkisin üles selle koostise. Varusin sobiva mahuga (20ml,25ml) pipeti, millega voolutuslahus kolonni viia. ·Varusin väikese (50ml)seisukolvi, kuhu kogusin kolonni täidise pinnal oleva eluendi, mis enne uuritava segu sisestamist tuli kolonnist välja lasta. Segu komponentide lahutamine
o Arvutasin geelmaatriksi mahu Vg = k*Vt = 0,1*6,4= 6,4 cm2 ja sellest lähutvalt kolonni iseloomustava maksimaalse elueerimismahu Vxmax = Vt Vg = 64cm2 6,4 cm2 = 57,6 cm2. o Arvutasin fraktsioonide üldarvu n, arvestades ühe fraktsiooni mahuks 2 ml; seega n= Vxmax/2 = 57,6/2 =~29. o Katseklaasistatiivile asetasin fraktsioonide arvule (29) vastava hulga kindla mahu järgi (2 ml) kaliibritud katseklaase ja nummerdasin. o Kolonni lähedusse paigutasin voolutuslahuse (eluendi) pudeli ning märkisin ülesse voolutuslahuse koositse tris HCl, 0,15 M NaCl, pH=7,5. Varusin sobiva mahuga pipeti (20 ml, 25 ml), millega voolutuslahust kolonni viia. o Varusin väikse keedukolvi (50 ml) enne uuritava segu sisestamist kolonnist välja lastava kolonni pinnal oleva eluendi jaoks. Lahutasin segu komponendid.
S = r2 = · 0,92 2,54cm2 Ning arvutasin kogumaht: Vt = S · L = 2,54 · 31 78,74cm3 · Arvutasin geelimaatriksi maht Vg = k · Vt ja sellest lähtuvalt kolonni iseloomustav maksimaalne elueerimismaht Vxmax = Vt Vg: Vg = 0,1 · 78.88 = 7,87 cm3 Vxmax = 78,74 7,87 = 70,87cm3 · Arvutasin fraktsioonide üldarv n, arvestades ühe fraktsiooni mahuks 2 ml; seega n = Vx max / 2 = 70,99 / 2 = 35,44 · Katseklaasistatiivi asetasin fraktsioonide arvule vastav hulk kindla mahu järgi (2ml) kaliibritud katseklaase ja nummerdasin. · Märkisin voolutuslahuse koostis. Varusin sobiva mahuga (20 ml, 25 ml) pipett, millega voolutuslahust kolonni viia. · Varusin väike (50 ml) keeduklaas või seisukolb, kuhu kogusin kolonni täidise pinnal olev eluent, mis enne uuritava segu sisestamist tuli kolonnist välja lasta. Segu komponentide lahutamine. Kui eelnevad ettevalmistused olid valmis, avasin ettevaatlikult kolonni väljavooluala ning kolonnis olev voolutuslahus hakkas tilkuma
komponendist: dekstraansinine, müoglobiin ja DNA-aspartaat. Seejärel keerasin kraani vaikselt tilkuma ja panin sinna alla kolvi. Kui uuritav proov oli geeli imendunud, lisasin natuke juurde puhvrit, seejärel uuesti väikese koguse ja lõpuks lisasin rohkem, et puhvri maht ulatuse kolonni ääreni. Lasin eluaadil kolbi tilkuda seni, kuni esimene värviline riba ( sinine) jõudis kolonni põhjani ja eemaldasin siis kolbi ja kogusin edasi vedelikku fraktsioonidena nummerdatud ja kaliibritud(2ml) katseklaasidesse. Fraktsioone kogusin seni, kuni eluaadi värvituks muutumiseni ja oli näha, et kogu värviline osa oli ka kolonnist eemaldunud. Seejärel mõõtsin värviliste fraktsioonide optilised tihedused spektrofotomeetriga. Andmete analüüs: Eluaadi maht kolvis oli Vv= 23,5ml. Siis vastavalt iga järgmine fraktsiooni maht suureneb sellest 2ml võrra. Lainepikku Fraktsiooni Eluaadi Optiline s number maht tihedus
Arvutatakse täidise kogumaht Vt=>71,53 Arvutatakse geelimaatriksi maht Vg = k • Vt=>7,15 ja sellest lähtuvalt kolonni iseloomustav maksimaalne elueerimismaht Vx max = Vt – Vg=>64.38. Arvutatakse fraktsioonide üldarv n, arvestades ühe fraktsiooni mahuks 2 ml; seega n = Vx max / 2=>32,19. Katseklaasistatiivi asetatakse fraktsioonide arvule vastav hulk kindla mahu järgi (2ml) kaliibritud katseklaase ja nummerdatakse. Seejärel pandi kirja eluent=> NaCl 0,15 M. Varutakse väike keeduklaas või seisukolb, kuhu kogutakse kolonni täidise pinnal olev eluent. Segu komponentide lahutamine Kui ettevalmistused said tehtud võis avada kolonni väljavooluava. Kui vedeliku tase kolonnis langeb täidise pinnani, suletakse kiiresti kolonni väljavooluava ja kolonn on valmis uuritava proovi sisestamiseks. Proovi sisestamine
Vt = S · L = 2,54 · 31 78,88cm3 · Arvutasin geelimaatriksi maht Vg = k · Vt ja sellest lähtuvalt kolonni iseloomustav maksimaalne elueerimismaht Vxmax = Vt Vg: Vg = 0,1 · 78.88 = 7,89 cm3 Vxmax = 78,88 7,89 = 70,99cm3 Selline täpsus pole õigustatud! · Arvutasin fraktsioonide üldarv n, arvestades ühe fraktsiooni mahuks 2 ml; seega n = Vx max / 2 = 70,99 / 2 = 35,45 · Katseklaasistatiivi asetasin fraktsioonide arvule vastav hulk kindla mahu järgi (2ml) kaliibritud katseklaase ja nummerdasin. · Märkisin voolutuslahuse koostis. Varusin sobiva mahuga (20 ml, 25 ml) pipett, millega voolutuslahust kolonni viia. · Varusin väike (50 ml) keeduklaas või seisukolb, kuhu kogusin kolonni täidise pinnal olev eluent, mis enne uuritava segu sisestamist tuli kolonnist välja lasta. Segu komponentide lahutamine. Kui eelnevad ettevalmistused olid valmis, avasin ettevaatlikult kolonni väljavooluala ning kolonnis olev voolutuslahus hakkas tilkuma
k=0,1. · Mõõtsin geelisamba (täidis) kõrguse L = 32,2 cm ja diameetri d 1,9 cm, kasutades joonlauda. Arvutasin täidise kogumahu Vt = 91,296. · Arvutasin geelimaatriksi mahu Vg = k * Vt = 9,1296 ja kolonnile iseloomuliku max elueerimismahu Vxmax = Vt Vg = 82, 16665. · Arvutasin fraktsioonide üldarvu n, arvestades ühe fraktsiooni mahuks 2 ml ehk n = Vxmax / 2 = 41,08. · Nummerdasin vajaliku arvu kaliibritud katseklaase, märkisin üles voolutuslahuse koostise: elueerimispuhver NaCl M =0,15 pH = 7,5, panin valmis 50 ml seisukolvi täidise pinnal oleva eluendi kogumiseks. Segu komponentide lahutamine: · Segu nr. I: Dekstraansinine, müoglobiin, DNP-aspartaat. · Avasin kolonni väljavooluava ja reguleerisin voolutuslahuse tilkumiskiiruse klambri abil piiridesse 0,7 1,0 ml/min (eesmärgiks koguda iga fraktsioon ubmes 2-3 minutiga).
Sephadex G-75. Pundumistegur k=0,1. Joonlauda abiga mõõtsin geelisamba (täidis) kõrguse L = 17,4 cm ja diameetri D = 2,8 cm. Arvutasin täidise kogumahu Vt = = 76,49 cm3 Arvutasin geelimaatriksi mahu Vg = k Vt = 7,65 cm ja kolonni iseloomustav maksimaalne elueerimismahu Vxmax = Vt Vg = 68,84 cm. Arvutasin fraktsioonide üldarvu n, arvestades ühe fraktsiooni mahuks 2 ml ehk n = Vxmax / 2 = 34,42. Nummerdasin kaliibritud katseklaase (35t) Märkisin üles voolutuslahuse koostise: elueerimispuhver NaCl M =0,15 pH = 7,5, Panin valmis 50 ml seisukolvi täidise pinnal oleva eluendi kogumiseks. Segu komponentide lahutamine Segu koostis: deksatraansinine 3 mg/ml; müoglobiin 6 mg/ml; DNP-aspartaat 0,3 mg/ml Ettevatlikult avasin kolonni väljavooluava, voolukiirus oli juba reguleeritud 1 ml/min Proovi sisestamine Uuritava segu kolonni sisestamiseks kasutasin 1 ml pipetti
Glükoosilahuste valmistamine kaliibrimisgraafiku koostamiseks Glükoosi standardlahus sisaldab 1,0 mg/mL glükoosi. Standardlahusest valmistasin 3 lahjendust kontsentratsioonidega 0,25 mg/mL, 0,125 mg/mL ja 0,062 mg/mL. Lahjendamisel lähtsuin põhimõttest, et lahjendamiseks võetud standardlahuse mahus ja lahjendatud lahuse lõpmahus sisaldub võrdne ainehulk. Lahjendatud lahuse mahuks oli 10 mL. Lahjendatud glükoosilahuste tegemiseks võtsin kolm puhast ja kuiva kaliibritud katseklaasi. Valmistasin standardlahusest 10 mL glükoosilahust kontsentratsiooniga 0,25 mg/mL. Selleks pipeteerisin I katseklaasi 2,5 mL standardlahust ja täitsin destilleeritud veega kuni 10 mL-ni. Loksutasin. Lahjendasin saadud lahust kaks korda (II katseklaas) ning saadud teist lahust veel omakorda kaks korda (III katseklaas). Loksutasin. Värvusreaktsiooni läbiviimine Nummerdasin 6 puhast ja kuiva katseklaasi, asetasin need statiivi. Katseklaasi nr 1 pipeteerisin 1 mL destileeritud vett
Taandavate suhkrute kontsentratsioon reaktsioonisegus leitakse tiitrimiseks kulunud CuSO4 lahuse hulga järgi kaliibrimissirgelt. Kui on tegemist vedela ensüümipreparaadiga, siis avaldatakse invertaasi aktiivsus mikrokatalites ensüümilahuse 1 mL kohal, tahke preparaadi korral mikrokatalites 1 g kohta. Katse käik Ensüümipreparaadist töölahuse valmistamine Valmistasin vajaliku koguse sobiva ensüümikontsentratsiooniga lahust. Selleks mõõtsin kaliibritud katseklaasi pipetiga 0,5 mL vedelat ensüümipreparaati invertiin ning lisasin sellele 9,5 mL atsetaatpuhvrit, mille pH oli 4,8. See tähendab, et tegin 20 kordse lahjenduse. Loksutasin katseklaasi. Ensüümireaktsiooni (sahharoosi hüdrolüüsi) läbiviimine Võtsin sobiva suurusega katseklaasi, kuhu pipeteerisin 25 mL 7%-list sahharoosi lahust atsetaatpuhvris pH-ga 4,8 (substraat). Sulgesin katseklaasi ning panin 10 minutiks vesitermostaati 30C juurde.
· Mõõden geelisamba (täidise) kõrgus L ja diameeter d, kasutades sobiva joonlauda. L=32,5 cm. d=1,9 cm. · Arvutan täidise kogumaht Vt . · Arvutan geelimaatriksi maht Vg . · Arvutan kolonni iseloomustav maksimaalne elueerimismaht Vxmax. · Arvutan fraktsioonide üldarv n, arvestades, et ühe fraktsiooni mahuks on 2 ml. n= Vxmax/2 =82,89/2=41,445=~42 · Katseklaasistatiivi asetan fraktsioonide arvule vastav hulk kindla mahu järgi (2ml) kaliibritud katseklaase ja nummerdan. · Voolutuslahus:Dekstraansinine,Müoglobiin,DNP-Aspartaat.Kasutasin automaatpipetti mahuga 0,5 ml. · Kolonni pinnal olev eluent kogun seisukolbi. Segu komponentide lahutamine: Avan kolonni väljavooluava. Täidise lahus hakkab keeduklaasi tilkuma. Reguleerin kolonni voolukiirus piiridesse 0,7-1,0 ml/min. Kui vedeliku tase langeb täidise pinnani, suletan kolonni väljavooluava . Uuritav segu: 1
Arvutasin 2 täidise kogumahu Vt = π ∙ r ∙ L = 0,82*23,3* π =46,85 cm3 Arvutasin geelimaatriksi mahu Vg = k ∙ Vt = 0,1*46,85= 4,685 cm ja kolonni iseloomustav maksimaalne elueerimismahu Vxmax = Vt – Vg = 42,162 cm. Arvutasin fraktsioonide üldarvu n, arvestades ühe fraktsiooni mahuks 2 ml ehk n = Vxmax / 2 = 42,165/2≈21. Võtsin 21 kaliibritud katseklaasi Märkisin üles voolutuslahuse koostise: elueerimispuhver NaCl M =0,15 pH = 7,5, Panin valmis 50 ml seisukolvi täidise pinnal oleva eluendi kogumiseks. Segu komponentide lahutamine Segu koostis: deksatraansinine 3 mg/ml; müoglobiin 6 mg/ml; DNP-aspartaat 0,3 mg/ml Ettevatlikult avasin kolonni väljavooluava, voolukiirus oli juba reguleeritud 1 ml/min Proovi sisestamine
keedu-klaasi väljavooluava alla, avasin kraani. 6. Kuni dekstraansinine lähenes kolonni põhjale, tilkus kolonnist puhas vooluti, mida kogusin eeljooksuna keeduklaasi, et seda hiljem arvestada eluaadi kogumahu arvutamisel. Pärast mõõtmist ühendatud fraktsiooni maht 33 ml. 7. Proovis sisalduvad ained andsid kolonnis erineva värvuse- sinine, pruun ja kollane, mida kogusin 2 ml fraktsioonidena kaliibritud katseklaasidesse. Katseklaase sain kokku 38. 8. Kui uuritavad ained mööda kolonni allapoole liikusid, lisasin ülevalt pidevalt eluenti, et eluendi nivoo oleks kolonni peas koguaeg sama, sest see tagab uuritav lahuse ühtlasema kiirusega läbivuse kolonnist. 9. Lõpetasin elueerimise, kui eluaadi summaarne maht oli sama, mis arvutuslik kogumaht. Proovide analüüsimine
k=0,1. · Mõõtsin geelisamba (täidis) kõrguse L = 16,8 cm ja diameetri d = 2,7 cm r= 1,35cm, kasutades joonlauda. Arvutasin täidise kogumahu Vt = L·r2 = 114,45 · Arvutasin geelimaatriksi mahu Vg = k * Vt = 11,44 ja kolonnile iseloomuliku max elueerimismahu Vxmax = Vt Vg = 103,01 · Arvutasin fraktsioonide üldarvu n, arvestades ühe fraktsiooni mahuks 2 ml ehk n = Vxmax / 2 = 53 · Nummerdasin vajaliku arvu kaliibritud katseklaase, märkisin üles voolutuslahuse koostise: elueerimispuhver NaCl M =0,15 pH = 7,5, panin valmis 50 ml seisukolvi täidise pinnal oleva eluendi kogumiseks. Segu komponentide lahutamine: · Segu nr. I: Dekstraansinine, müoglobiin, DNP-aspartaat. · Avasin kolonni väljavooluava ja reguleerisin voolutuslahuse tilkumiskiiruse klambri abil piiridesse 0,7 1,0 ml/min (eesmärgiga koguda iga fraktsioon umbes 2-3 minutiga).
Sephadex'i mark: Tegur k: · Mõõtsin geelisamba (täidise) kõrguse L ja diameetri d. Täidise kõrgus: Täidise diameeter: · Arvutasin täidise kogumahu . · Arvutasin geelmaatriksi mahu ja sellest lähtuvalt kolonni iseloomustava maksimaalse elueerimismahu . · Arvutasin fraktsioonide üldarvu n, arvestades ühe fraktsiooni mahuks 2 ml. · Katseklaasistatiivi asetasin fraktsioonide arvule vastava hulga kindla mahu järgi (2 ml) kaliibritud katseklaase ja nummerasin. · Kolonni lähedusse paigutasin voolutuslahuse (eluendi) pudeli ja märkisin üles eluendi koostise. Varusin 25 ml pipeti, millega voolutuslahust kolonni viia. · Varusin väikese (50 ml) keeduklaasi, kuhu kogusid kolonni täidise pinnal oleva eluendi, mis enne uuritava segu sisestamist kolonnist välja lasin. Segu komponentide lahutamine. · Avasin ettevaatlikult kolonni väljavooluava ja täidise kohal olev voolutuslahus hakkas
Kuna inimjuus on hästi õhuke (läbimõõt 0,06 - 0,1mm), siis toimub niiskumine (juukskarva pikenemine) või kuivamine (juuksekarva lühenemine) kiiresti ja juuksekarva pikkuse järgi on võimalik otsustada õhu relatiivse niiskuse üle. Juushügromeetris on juuksekarv tõmmatud pingule kas raskuse või vedru abil ja viidud üle võlli. Karva pikenemisel või lühenemisel võll pöördub ja võlli külge paigutatud osuti liigub skaala ees. Eelnevalt kaliibritud skaalalt loetakse osuti asendi järgi õhu relatiivne niiskus. Juushügromeetri kaliibrimiseks rakendatakse üheaegselt tööle nii psühromeeter kui ka hügromeeter. Hügromeetri skaalat saab korrigeerida muutes juuksekarva pinget pingutuskruvi abil, mis asub tavaliselt juuksekarva fikseeriva riistaosa küljes. Psühromeetri ja hügromeetri näitude alusel koostatakse kaliibrimisgraafik (sidekõver) nii, et
(0,5-1 ml) eluenti 4. Lasen eluendil täidisesse imbuda. 5. Kordan seda protsessi väikeste kogustega seni, kuni kogu uuritav proov on kolonni sisenenud 6. Kannan geeli pinnale suurema hulga voolutit; moodustub 4-5 cm kõrgune vedeliku kiht. 7. Kui kolonnis esimene värviline riba (dekstraansinine) läheneb kolonni põhjale, siis jätkan eluaadi kogumist 2 ml fraktsioonidena kaliibritud katseklaasidesse, kuni eluaat muutub värvituks ning kogu uuritav proov on läbinud kolonni. FRAKTSIOONIDE ANALÜÜSIMINE Antud töös kasutatakse fraktsioonide analüüsimisel spektrofotomeetrit. Sellega mõõdetakse aine kontsentratsiooni igas fraktsioonis lahuse absorbtsiooni ehk optilise tiheduse väärtusena aine neeldumismaksimumile vastaval lainepikkusel. Uuritavatele ainete iseloomulikud neeldumismaksimumid on: - Dekstraansinine 670 nm
kasutada lihtsaid spektrofotomeetreid, mida nimetatakse kolorimeetriteks (color värvus). Neis seadmetes eraldatakse mõõtmiseks kasutatav spektririba valgusallikast lähtuvast kiirgusest filtrite abil. Proovi läbiva valguse detektorina kasutatakse fotoelementi, milline genereerib elektrivoolu, mis on proportsionaalne talle langeva valguse intensiivsusega. Voolutugevust mdetakse galvanomeetriga, mis on logaritmiliselt kaliibritud absorbtsiooni (optilise tiheduse) ühikutes. Täiuslikumad spektrofotomeetrid võimaldavad töötada elektromagnetkiirguse spektri erinevates osades nii nähtava-, ultraviolett- kui ka lähis-infrapunase kiirguse piirkonnas. Nad sisaldavad monokromaatorit (prisma või difraktsioonivõre), mis suunab mõõtesüsteemi vaid kitsa sagedusriba, mille keskväärtus on arvuliselt mõõdetav. Nähtava valguse piirkonnas töötamisel on valgusallikaks hõõglamp ning töötada võib
Võrk on tasapinnaline toode, karkass aga ruumiline toode, mis koostatakse võrkudest või üksikarmatuuridest ja võrkudest. 13. Armatuuri jätkamisviisid (p 2.4.1) Armatuuri jätkamiseks kasutatakse mehaanilist, keevis- või ülekattejätku. Keevisjätku korral kasutatakse järgmisi elektroodkeevituse liike: - põkk-keevitust: - vannkeevitust: - elektroodkeevitust sidevarraste kasutamisega. - elektroodkeevitust varraste ülekattega. Elektroodkeevitust ei või kasutada kaliibritud või termiliselt tugevdatud armatuuri korral Ülekattejätku korral paiknevad jätkatavad vardad kas vahetult teineteise kõrval (ja on fikseeritud sidumistraadiga) või kaugusel kuni 4Ø teineteisest. Jõu ülekandmine ühelt armatuurilt teisele toimub läbi betooni nihkepingete abil. 14. Armatuurvarraste minimaalne vahekaugus (p 2.4.2) Varraste vahekaugus peab võimaldama rahuldavat betooni paigaldamist ning tihendamist ja kindlustama küllaldase nakke betooni ja terase vahel
− vannkeevitust [joonis 2.6(b)]: − elektroodkeevitust sidevarraste kasu- tamisega [(joonis 2.6(c)]. − elektroodkeevitust varraste ülekattega [joonis 2.6(d)]. Joonis 2.6 Elektroodkeevitust ei või kasutada kaliibritud või termiliselt tugevdatud armatuuri korral (kui see pole antud armatuuri klassi puhul eraldi märgitud). Ülekattejätku korral (joonis 2.7) paiknevad jätkatavad vardad kas vahetult teineteise kõrval (ja on fikseeritud sidumistraadiga) või kaugusel kuni 4Ø või 50 mm teineteisest. Jõu üle- kandmine ühelt armatuurilt teisele toimub läbi betooni nihkepingete abil. Ülekattejätku pikkus l0 sõltub armatuuri vajalikust ankurduspikkusest ja on võrdne (20 ÷ 50)Ø olenevalt armatuuri
52 voolu ja nii soodustada bensiini imemist segukambrisse ning teda täielikumalt pihustada. Segukambri keskosas ori kaldlõikega segusiiber, mille seisu saab muuta poörd- käepidemega ühendatud trossi abil. Siibrit suleb ta ülaosas asuv keerdvedru. Segusiibriga saab muuta mootorisse ime- tava küttesegu hulka ja seega mootori võimsust ning pöör- deid. Bensiin saabub segukambrisse torukujulise pihusti kaudu, mille allosas on kaliibritud avaga kork -- d ü ü s. Viimane piirab segukambrisse antavat bensimihulka. Sisselasketaktil silindris (kahetakülistel mootoritel kar- teris) tekkiva hõrenduse mõjul voolab õhufiltris puhasta- tud õhk läbi segukambri. Segusiibri ja segukambri seina vahelises pilus õhuvoolu kurus suureneb (ca 100 m/s), mis põhjustab pihusti suudme juures rõhu järsu languse. Kuna ujukikamber on ühendatud atmosfääriga, siis paiskub ben- siin rõhuvahe tõttu pihustist segukambrisse. Kure õhuvool
vannkeevitust [joonis 2.6(b)]: elektroodkeevitust sidevarraste kasu- tamisega [(joonis 2.6(c)]. elektroodkeevitust varraste ülekattega [joonis 2.6(d)]. Joonis 2.6 Elektroodkeevitust ei või kasutada kaliibritud või termiliselt tugevdatud armatuuri korral (kui see pole antud armatuuri klassi puhul eraldi märgitud). Ülekattejätku korral (joonis 2.7) paiknevad jätkatavad vardad kas vahetult teineteise kõrval (ja on fikseeritud sidumistraadiga) või kaugusel kuni 4Ø või 50 mm teineteisest. Jõu üle- kandmine ühelt armatuurilt teisele toimub läbi betooni nihkepingete abil. Ülekattejätku pikkus l0 sõltub armatuuri vajalikust ankurduspikkusest ja on võrdne (20 ÷ 50)Ø olenevalt armatuuri
annaabi.ee 
