16.-20. saj. maalikunst, kadrioru loss (1)

Retsensioon

Kadrioru lossi muuseumi kollektsioonist

Koostaja ........... Ardi Randlaht
Juhendaja ......Rainer Vilumaa
Kool..... Audentese Spordikool
Klass...............................11.D
28.05 külastasin Kadrioru lossi Kunstimuuseumi, püsiväljapaneku teemaks oli 16.–20. sajandi maalikunst . Madalmaade, saksa, itaalia, vene meistrid, ning 18.–20. saj. Lääne-Euroopa ja Vene tarbekunst ning skulptuur .
Kadrioru lossi lasi ehitada Vene tsaar Peeter I. Eesti uhkeima lossi- ja pargiansambli kavandas 1718. aastal Itaalia arhitekt Niccoló Michetti . Loss on ehitatud barokkstiilis ja laemaaliga peasaal on kogu Põhja-Euroopa barokkarhitektuuri kaunimaid näiteid.
Näitus algas lossi peasaaliga, kus nägin Peeter I kamina kohal talal(kautzukil?) istumas, millel olid kujutatud erinevad gravüürid, käes oli tal pasun ja tammeoksad , laes oli väike pilt viljavihuga, mis arvatavasti kujutab viljakust. Katariina kamina kohal olid tema nime initsiaalid ja väikesel pildil oli kujutatud roos. Mõlemal pool väikest pilti olid kahepealised lohed kolme krooniga (meenutasid luikesi) ning skuptuuride kohal tsaari kroonid.Lae keskele on maalitud kreeka mütoloogiast Akaitoni ja Artemise lugu, mille kohaselt jumalanna Artemis suples nümfidega ja ta muudeti seetõttu hirveks, hiljem söödi ta oma koerte poolt ära( kuid ilma selle story(ta) tundub see figuraal kui maal nudistide rannast) . Seinad on täis rohkelt ornamente, sambaid, voluute ja kaunistatud on peensusteni ka ahjud , ainus vähem tähelepanuta jäänud ese on (meeliülistav)parkettpõrand, mis arvatavasti vahetati renoveerimise käigus.
Edasi tulid maalid, mööbel ja keraamika , viimane neist jättis suhteliselt tühja mulje, kuid isegi minu silm tabas ära portselani ja savi ilu erinevuse või vähemalt barokkstiili figureeriva ilutsemise, erinevalt tänapäeva praktilisusest. Nägin veel hulga päkapikkude moodi kujukesi , mis tulid sarjast „ kaupmees ja käsitööline“. Lõpuni mõistatuseks jäi mulle nende kaunistatud urnide otstarve ja miks kõik nõud olid kujutatud sinise värviga va. sümboolne sirp ja vasar . Mööbel natuke püüdis pilku oma kullakarva tooniga ja erksavärviliste istepehmendustega, iseenesest mööbel oli madal, justkui oleks sisustatud hoone Napoleonile. Isted olid madalal seepärast, sest nagu portreedelgi näha võis, jalad pidi olema naisterahval täielikult kaetud ( sepad ei suutnud rauda Ziletiks taguda). Sisustest lummas mind kõige rohkem kaminad, mis oli elegantsete plaatidega kaunistatud ja püsis jalgade peal(meenutasid barokksambaid). Silma torkas, et väljast paistavad aknad gootilised ja ilutsevad, kuid seest nagu lihtsatel nõuka stiilis ehitistel, ainult praktiline tähendus .
Maalide ekspositsioon muutus minu jaoks huvitavaks alles 3. Korrusel, kus tulid mängu realistlikud loodusekujutamised ja mere maalid, mis paraku ei olnud nii võimsad, mida ma näha lootsin , tormist merd oli vähe, kõige enam meeldis mulle „ Keskaegne Tallinna sadam“ , tundus peensusteni välja kujutatult, ilusate kontrastidena, kõik oli hekeks kauaigatsetult rahulik. Lisaks jäid mällu pildid Aivazowski ja Cuyp’i repertuaarist mis olid sammuti elegantsete ja selgete joontega, kuid hinges ei jäänud ma rahule, sest paar kergelt tormist-, pigem tuulist -merd oli kujutatud, kuid (no action , möllu, süngeid kontraste, hirmu, jõudu), vastikult rahulik oli.
Veel meeldis mulle „Männimets“, millel on kujutatud looduslikku metsa, kus puud, oksad ise kõdunevad. Maastik on tõusev ja pildi tsentris , kus eskeldab ka vanamees, kes mööda kõnniteed,metsavahel, liigub mäest ülespoole. Pilt tuletas mulle meelde mu kodukanti, Kuimetsa, mis samuti on ümbritsetud metsaga, kuid meenutas eelkõige unustamatut aega Rahumäe männimetsas, kus on palju aega kulutatud Nö. „rasva maha vorpimiseks“ . See maal oli nagu päris.
Näituse lõpuks hakkasin senisest rohkem vihkama portreid ja neid eputavaid poose, sealjuures rohkem,kahju hakkas poseerivatest vürsti prouadest/härradest, kes ilu nimel olid sunnitud end niivõrd puhevile ja rüüse ajama ning kõigele vaatamata seejuures end mugavalt ja hästi tundma. Kunagi ei leia portreedes sellist reaalsust kajastavat olekut või ilmet , alati on kõik kuidagi tuhm ja hääbunud ning VÕLTS. Kõige jubedam olid üks portree valge hobusega , kelle lakk oli maani , saba kilomeetri kaugusele, kuid kere vaevu suurem kui hobuse seljas istuv suurvürst, keda saadab mustanahaline ori/teener. Suurvürst oli edev ja värviline nagu Club Angel püsiklient või Viru hotelli ees ennast pakkuv hoor , ise poosis ja raudselt ka mõttes “I’m god“. Ilusad olid portreed Olga ja Maria Nikolajevna’st, Katariina I’st ja jelizaveta petrovna ’st. Toll ajal ilu nõudis tõesti ohvreid ja moodi said lubada ainult kõrgemast soost isikud.
Kokkuvõttes ei meeldinud mulle väljapanek, kuid külastuse muutis meeldivaks Lossi kaunis arhitektuur ja ligi hektari suurune park basseini ja purskkaevudega, lisaks oli kaasas meeldiv seltskond , kellega kõik halb sai ülekantud valguskiirusel huumoriks. Olen peaaegu kindel, et tulevikkus satun peljalt peasaali tõttu Lossi muuseumihoonesse tagasi, ootuses ja lootuses, et näen võimsamaid mere maale.