Kaasaegse ergonoomika alused (0)

Kaasaegse ergonoomika alused Ü. Kristjuhan
Ergonoomika käsitleb kõikvõimalike tegevuste kergendamist. Nt käsitleb ta käsitsitööd ja tööd arvutil . Ergonoomikalased teadmised on eriti kasulikud tehnika (tööpinkide ja seadmete konstruktsioon), majanduse (keerukate probleemide lahendamine ettevõttes, tööviljakuse tõstmine), tervishoiu (stressi ja haiguste vältimine , esmane preventsioon ) ja teiste erialade spetsialistidele, kuna võimaldavad paremini lahendada töös ette tulevaid probleeme või neid hoopiski vältida.
Üldine filosoofia
Uue "Eesti keele sõnaraamatu" järgi on ergonoomika teadus inimesele kõige soodsamatest tegevusviisidest, -vahenditest ja -keskkonnast. Sisult ja struktuurilt erineb ergonoomika enamikust teadustest, kus uurimisobjekt ja rakendatavad meetodid on hästi piiritletavad.
· Sageli uuritakse süsteeme inimene - seadmed - ümbritsev keskkond.
· Tihti taotletakse tegevuse optimeerimist.
· Ergonoomika metodoloogia lähtub inimteguri arvesse võtmise filosoofiast, eeskätt töö kohandamisest inimesega.
· Ergonoomikat on nimetatud nii interdistsiplinaarseks kui ka multidistsiplinaarseks teaduseks. Ergonoomika ja paljude teiste teaduste probleemid kattuvad (viimast esineb muide teaduses sageli).
· Ergonomistid taotlevad tihedat koostööd teiste teadusharude esindajatega, et integreerida erinevaid teaduslikke huvisid.
· Ergonoomikal on väga tugev praktiline suunitlus , samas tegeldakse intensiivselt uurimistööga.
Arvestades suuri ühiseid piirkondi teiste teadustega, on vahel õigem kasutada terminit ergonoomiline lähenemisviis. Nii jagunevad ergonoomikakonverentsid sageli sektsioonidesse - infotehnoloogia , organisatsiooni psühholoogia , organisatsioonide disain ja juhtimine, protsesside muutmine, kogukonna areng jne.
Terminoloogia
Termin ergonoomika on koostatud inglise uurija F. K. H. Murrelli poolt 1949. a. Käesolevas raamatus on ergonoomika spetsialisti nimetatud ergonomistiks, kuigi eesti kirjanduses võib kohata ka ergonoomi. Lähedane mõiste ergonoomikale on inimtegurite uuringud, millel on tugev aktsent psühholoogilistele aspektidele.
Viimased aastakümned
Kuni 60. aastateni tegeles ergonoomika põhiliselt probleemiga inimene-masin, inimesega töökohal ja tööpingiga. 1961. moodustati esimene ergonoomikaspetsialistide rahvusvaheline ühing - Rahvusvaheline Ergonoomika Assotsiatsioon . Paljud ergonoomikaalased uuringud on seotud riigikaitsega, mistõttu nad on salastatud. Tallinnas ja Tartus intensiivistusid uuringud 1960. aastatel. Eesti teadlased osalevad aktiivselt Põhjamaade Ergonoomika Seltsi tegevuses. Rahvusvahelise Ergonoomika Assotsiatsiooni viimase 13. kongressi päevakorras olid Tamperes 1997. aastal juhtimise, keskkonna, majanduse, komplekssete süsteemide, ohutuse ja töötervise, käsitsitöö, arvutitöö, vaimse töö ja selle koormuse, vananemise, ergonoomika teooria, metodoloogia jt probleemid. Ergonoomikat kasutatakse peamiselt ennetamiseks, kuid vahel ka retrospektiivselt, "raviks".
Ergonoomika harud
Ergonoomika tegeleb töötingimuste, nt valgustuse, müra , mikrokliima , tööasendi ja ka informatsiooniprotsesside, töö organisatsiooniliste, psühholoogiliste jt tegurite parandamisega. Kuna ergonoomika uurib sageli süsteeme, on kasutusel termin süsteemiergonoomika. Suur osa ergonoomikast hõlmavad nüüdisajal arvutitöö ergonoomika. Ergonoomikaalaste uuringute laia leviku tõttu laboratooriumides, kus oli kergem läbi viia täpseid uuringuid , mis aga ei võimaldanud alati praktilisi rakendus, tekkis tihedalt ettevõtte praktikaga seotud haru – rakendusergonoomika. Füüsikaliste teguritega ja tegevuse mehhaaniliste aspektidega tegeleb füüsikaline ergonoomika. Keskkonnateguritega tegeleb keskkonnaergonoomika, sealhulgas füüsikalise keskkonna ergonoomika. Väheneb käsitsitööergonoomika osatähtsus, kiiresti kasvab aga tarbekaupade ergonoomika osatähtsus. Suure osa ergonoomikast hõlmab tööstusergonoomika, mis käsitleb ergonoomilisi probleeme tööstusettevõtetes. Paljudes kõrgkoolides eeskätt Ameerika Ühendriikides tegeldakse aktiivselt ergonoomika rakendamisega sealses õppe- ja teadustöös (kõrgkooliergonoomika). Alates 90. aastatest areneb kiiresti kognitiivne ergonoomika, mis tegeleb vaimse töö, eelkõige tunnetusprotsessiga. Makroergonoomikat loetakse "kolmanda astme ergonoomikaks"; ta on noor teadus ja tegeleb palju inimesi hõlmavate suursüsteemide ergonoomilise uurimise ja parandamisega, näiteks kogu ettevõtte töökorraldusega, töötingimuste probleemidega tööstusharus või kogu riigis. Oluline probleem on ergonoomika ja vananemine. On korraldatud mitu rahvusvahelist konverentsi. Põhiline, millega tegeldakse, on töö- ja elutingimuste ning toodete kohandamine vanema, üle 45-aastase inimese organismi füsioloogiliste iseärasustega. Perspektiivne on kognitiivse ergonoomika ja teaduse metodoloogia kasutamine vananemise aeglustamise kui teadusliku probleemi lahendamisel ning keskkonnaergonoomika ja töökohaergonoomika praktiliste meetmete väljatöötamisel.
Seosed teiste teadusharudega
Kuna üldjuhul püüab ergonomist parandada konkreetse ettevõtte olukorda, peab ta olema ettevõtte tööga igati kursis. Suurel määral kattub ergonoomika tegevusvaldkond töökaitse, ohutushoiu, töötervise ja tööhügieeni omaga . Inimtöös toimunud muutuste tõttu arenenud maades on suurel määral hakanud kattuma ergonoomika ja informaatika tegevusvaldkonnad . Ergonoomikal on seos ka kiiresti areneva uue teaduse, tervisepsühholoogiaga, mis uurib probleeme, kuidas on tervis ja psühholoogia vastastikku seotud ning uuringute alusel (toetudes psühholoogiateadusele) näitab uusi teid tervise hoidmiseks ja tugevdamiseks.
Süsteemse lähenemisviisi filosoofia
Need süsteemid koosnevad üldjuhul inimesest või inimrühmast, seadmeist ja lokaalsest keskkonnast. Inimene on keskne .
Ergosüsteemide analüüsiks tuleb süsteeme kirjeldada, leida, millised on kasutuspiirkonnad, seejärel modelleerida. Võib tekkida probleem, kuidas optimeerimise puhul arvestada inimorganismi keeruka füsioloogiaga, leida, mis on organismile soodsaim variant. Selleks on mitu võimalust.
· Inimene on võimeline tunnetama üliväikesi muutusi oma kudedes.
Ergonoomika kasutab selliseid ülitundlikke infoallikaid nagu inimese aistingud ja tundmused
· Sageli tuleb lähtuda seisukohast , et inimene on füüsikalise maailma osa ja allub põhiliselt samadele seadustele nagu teised eluta või elusad objektid.
Ergonoomika probleemide puhul võib väärtuslikku infot saada mitmesugustest ajakirjadest. 1957. aastal hakkas Inglismaal ja ühtlasi maailmas ilmuma esimene teaduslik ajakiri Ergonomics. Tänapäevaks on ergonoomika- ja inimfaktorite alaste ajakirjade arv maailmas kasvanud sajakonnale.
Infouputus töökeskkonna optimeerimisel
Töökeskkonna optimeerimisel on tõsiseks probleemiks infouputus. Ettevõtja peab kasutama seadusi, määrusi, standardeid, direktiive, norme, tootekatalooge jne, mida on kümneid tuhandeid ja tuleb pidevalt juurde. Enamiku vajalikke andmeid saab kümneid kordi kiiremini kätte veebi kaudu, kui otsida neid paberilt.
Enesehindamise meetodid
Inimorganismi seisundi hindamise võimalused
Nii tööviljakust kui ka kvaliteeti on võimalik väljendada objektiivsete näitajatega arvuliselt, kuigi mitte alati lihtsalt. Keerukaks küsimuseks jääb, kuidas kvantitatiivselt hinnata, mis on inimesele parem? Ergonoomika kasutab laialdaselt enesehindamist. Uuringutes hinnatakse nii kvalitatiivselt kui ka kvantitatiivselt
1) psüühilist pinget,
2) diskomforti,
3) lokaalseid väsimusaistinguid ja ka üldist, raskesti lokaliseeritavat väsimustunnet,
4) kaebusi tervisliku seisundi kohta.
Tavaliselt aga ei ole inimese tähelepanu suunatud oma enesetundele. Ent kui ta pöörab tähelepanu oma kehale või selle osadele: jalgadele, ristluupiirkonnale, sõrmele tunneb ta ebamääraseid aistinguid. Tööpäeva lõpul esinevad tavaliselt väsimusaistingud. Kuna väsimus võib edasi areneda haiguseks, siis on väsimusaistingute kvantitatiivne hindamine olulise tähtsusega, et leida väsimuse tekke põhjused ja seega võtta meetmeid väsimuse vähendamiseks ja haiguste vältimiseks. Et inimene töötaks efektiivselt ega rikuks oma tervist, tuleb nii diskomforti kui ka väsimust kvantitatiivselt hinnata ja vähendada.
Diskomfordi ja väsimuse mõõtmine
Enesetunde hindamise lihtne meetod on paluda uuritaval kirjeldada oma diskomforti või paluda tal vastata küsimustikule. Oluline on teada saada,
1) kus aistinguid on tunda,
2) mida nad meenutavad,
3) millal nad esinevad,
4) kui tugevad nad on.
Uuritav hindab oma aistinguid, märkides skaalal kahe pooluse vahel punkti, mis vastab tema enesetundele, kusjuures skaala otsad on tähistatud neid iseloomustavate nimetustega (nt täiesti värske - tugevasti väsinud). Euroopas ja Jaapanis on väsimuse hindamiseks välja pakutud mitmeid inimkeha piirkondade skeeme , mis enamasti jaotavad keha 10-20 piirkonnaks . Tallinna Tehnikaülikoolis on väsimuse detailseks analüüsiks ja kvantitatiivseks hindamiseks välja töötatud füsioloogiliselt põhjendatud skeem, mis jaotab inimese keha 100 piirkonnaks.
Skeemi väljatöötamisel olid võetud aluseks järgmised aspektid:
· aistingute tüüpiline ulatus keha eri piirkondades nende väsimuse puhul
· anatoomilised piirkonnad
· piirkondade võimalikult ühesugused mõõtmed
· ülajäsemete oluline osa tööprotsessis
· tugi-liikumisaparaadi patoloogia sümptomite piirkonnad
· siseelundite patoloogia sümptomite piirkonnad
· taktiilsete aistingute ruumilävi
· uuritava piirkonna eristamise lihtsus
Antropomeetriline printsiip
Sõna antropomeetria pärineb kreeka keelest ja tähendab inimkeha mõõtmist. On elementaarne, et tööpingi ja töötooli mõõtmed, tööriista käepideme kuju jne peavad vastama inimkeha omadele, nii nagu inimese mõõtmetega on arvestatud riietusesemete ja jalatsite puhul. Inimese mõõtmete tähtsus kasvab nüüdisajal seetõttu, et üha rohkem toodangut eksporditakse maadesse, kus tarbijad võivad oluliselt erineda tootjamaa tarbijatest. Kasutatakse palju mõõtmeid: pikkus püsti seistes, silmade kõrgus, õlgade kõrgus, sõrmede kõrgus, kõrgus istudes , silmade kõrgus istudes, puusade laius, sõrme pikkus jne. Nende mõõtmete puhul on oluline aritmeetiline keskmine, standardhälve ja pertsentiilid, esmajoones 5. ja 95., mis näitavad mõõtmeid, mille sisse mahub 5 või 95% inimesi. Tihti on otstarbekas, et toote mõõtmed sobivad 95% inimestele. Statistiline antropomeetriline info pole piisav töökoha või toote geomeetriliste mõõtmete leidmisel. Vahel, eriti läbikäikude puhul, tuleb arvestada ka raseda naisega, kes võib viimastel raseduskuudel nii töötada kui olla tarbija. Peab arvestama töö iseloomu ja toote kasutamist ning mis konkreetselt juhtub, kui ei ole vastavust.
Kehaasend
Nüüdisajal istub inimene tavaliselt 8-12 tundi ööpäevas. Enamus inimesi on 2-7 tundi päevas püstiasendis. Kuigi püstiasend võimaldab töötaja suuremat liikuvust, on tal füsioloogilisest aspektist mitu puudust.
· Püstiasendiga kaasneb lihastele , liigestele ja ligamentidele (sidemetele) ebasoodne staatiline koormus, pehmete kudede kompressioon lihaste poolt, vedelike, sealhulgas venoosse vere kuhjumine keha allosadesse, eeskätt alajäsemetesse.
· Südame löögisagedus on püstiasendis ca 10% kõrgem kui isteasendis. Rohkem koormatud südame kudedes kumuleeruvad kergemini ealised muutused, mistõttu lüheneb inimese eluiga.
· Liikumatult seismine on seotud pideva närvisüsteemi ja tugiliikumisaparaadi tööga, et saavutada keha stabiilsus ja tasakaal. See koormab neid süsteeme täiendavalt.
Tööolukorras peaks olema põhiline isteasend. Kui see pole võimalik, siis on oluline sellise tehnoloogia kujundamine ja töö organiseerimine nii, et töö ajal oleks aega ja võimalus vahel mõni minut ka istuda. Parim variant on püsti- ja isteasendit tööaja jooksul sageli vahetada, varustada kõik püstiseisuga seotud töökohad istmetega. Keerukas probleem on optimaalne istme kõrgus. Traditsiooniliselt ei arvestata kahjuks südame ja vereringesüsteemi koormusega. Tööolukorras soovitatav kõrgus 40-45 cm baseerub eurooplase või ameeriklase traditsioonilisel eluviisil. Istme kuju võib olla sõltuvalt vajadusest väga erinev. Vahel on vajalikud käetoed, vahel kõrge seljatugi. Vahel sobib madal seljatugi, et istuda saaks erinevates poosides ja seejuures sooritada liigutusi, mis on seotud keha kallutamisega. Sageli peaks iste olema ratastega. Istme eesserv peaks olema piisavalt kumer, et see ei suruks kokku reieveene.
Optimaalne füüsiline koormus
Et töötaja ei raiskaks oma vaba aega töö ebasoodsate mõjude likvideerimiseks, peaks tööprotsess ja töökeskkond soodustama töötaja teatud parameetritega (eri jäsemete liigutuste arv ajaühikus, liigutuste ulatus, trajektoorid, kasutatavad jõud jne) füüsilist aktiivsust.
Kehaliste harjutuste programmid tööl
Üks töövõime tõstmise moodus on mõnel maal levinud tööks karastamise (work hardening programs) ja sobivuse saavutamise programmid (vt Bridger, 1995; Workplace Health ..., 1997), mis kujutavad endast füüsilise treeningu programme eesmärgiga vähendada ametitöö ebasoodsat mõju ja on suunatud jõu, painduvuse ja vastupidavuse suurendamiseks . Et programm oleks efektiivne, peab ta:
1) olema suurema intensiivsusega kui töö,
2) kasutama harjutusi, mis sarnanevad tööliigutuste ja tööasendiga,
3) olema hinnatud testidega, mis sarnanevad tööga.
Mitmesuguseid kehaliste harjutuste programme on välja mõeldud ka töötajate jaoks, kes töötavad pidevalt arvutiga. Harjutusi tehakse enamasti töökohal. Need harjutused peavad:
1) pidevalt koormatud ja pingul olevaid lihaseid lõdvestama,
2) andma mitmekülgse kerge koormuse lülisambale,
3) koormama pidevalt lõdvestunud lihaseid,
4) tühjendama alajäsemete veene.
Toitumine ettevõttes
Organism peaks saama optimaalse koguse süsivesikuid, vitamiine, mineraalaineid ja teisi toidu komponente, mille vajadus sõltub omakorda tegevusest. Ka Eestis on paljude inimeste toidulaud suhteliselt ühekülgne, millega ollakse aga harjunud . Toit Eestis sisaldab üldiselt vajalikke komponente, mistõttu nüüdisajal ei esine sellist haigust nagu skorbuut (vitamiini C puudusel). Siiski ei ole vajalikke toidu koostisosi optimaalses koguses, mis vähendab töövõimet, põhjustab tervisehäireid, suurendab paljude haiguste tekke võimalusi ja lühendab eluiga. Ettevõttes tuleb arvestada, et liialt väikese koguse toidukalorite korral võib töövahetuse jooksul langeda veresuhkru tase, mis põhjustab kiiret väsimist. Söögiaeg on ühtlasi ka aktiivseks puhkuseks .
· Enamasti on sobivam kergete (kalorivaeste) roogade korduv tarbimine töövahetuste ajal (välja arvatud füüsiliselt raskel tööl).
· Ettevõtte söökla, baari või puhveti toit peaks olema mitmekülgne ja odav, mis on rahaliselt tasuv ka ettevõtjale, kuna töötajate töövõime ja tööviljakus optimaalsele lähedase toitumise puhul märgatavalt kasvavad.
Peamiselt langeb tööväline füüsiline aktiivsus ja kehakaal .
Füüsiliste iseärasuste optimeerimine
Töö tegemisel kasutab inimene peamiselt ülakeha : käsi, pead, õlavöödet, selja ülaosa. Selles piirkonnas asuvad peaaju ja süda. 50. eluaastaks on pooled inimesed kannatanud selles piirkonnas mitu päeva kestvaid valusid. Tegevuse tagajärjel tekkiva väsimuse ja haiguse põhjused võivad esineda ka väljaspool ametitööd: koduses tegevuses, teel tööle ja koju, sportimisel. Sageli on soodustavateks teguriteks keskkonnatingimused, nt paikne jahtumine. Sagedamini esinevad väsimuse ja diskomfordi aistingud keha piirkondades, mis on otseselt seotud füüsiliste pingutustega, nii staatiliste kui ka dünaamiliste koormustega. Ebasoodsates tingimustes arenevad nad päev-päevalt edasi, andes lõpuks haigussümptomeid. Olulise tähtsusega on ebaharilikud pingutused ja ebareeglipärasused töös. Näiteks võiks siin olla intensiivne töö pärast aastapuhkust. Ohtlikud on ekstreemsed kehaasendid. Selliste keha positsioonide puhul võib tekkida kõõluse tugev surve pehmetele kudedele ning sellega kaasnevad isheemia ja kahjustused. Kahjulikud võivad olla palju korratud ühetaolised liigutused, eriti kui nendega kaasnevad ebasoodsad tegurid. Liigesele on ebasoodne ka liigutuste puudumine ja kestvad staatilised koormused, kuna ainevahetus toimub liigeses normaalselt ainult regulaarsete, kuid mitte väga aeglaste ja piisavalt suure ulatusega liigutuste korral. Ülakeha diskomfordi ja väsimuse vähendamiseks on olulised töö organiseerimine ja tööriistade kujundus. Tööriista käepideme mõõtmed ja käepideme asend, arvutihiire kuju jne peavad vastama inimese käe anatoomilistele ja füsioloogilistele iseärasustele. Selle vastu eksivad tootjad sageli. Oluline on tööriista käepideme kujundamisel, et töötaja ranne jääks neutraalsesse asendisse. Naistöötaja puhul peab arvestama, et tema jõud moodustab keskmiselt 70% meestöötaja omast. Õlapiirkonna väsimuse ärahoidmiseks oleks üldiselt vaja töötaja kätega mitte kõrgemal kui talje ja kere lähedal. Üha sagedamini põhjustab nüüdisajal tervisehäireid arvutite klaviatuuri kasutamine. Kõige sagedasem tugevate väsimusaistingute ning tugi-liikumisaparaadi haiguste regioon on inimestel lülisamba või selja alaosa. Lülisamba allosa kannab eriti suuri staatilisi koormusi , mis on põhjustatud nii kõrgemal seisvate kehaosade raskusest kui ka tegevusega seotud jõumomentidest. Olulisteks riskifaktoriteks haiguste kujunemisel on istuv töö, rasksuse tõstmine, kutseline autojuhtimine, korduv sünnitamine.
Libisemise ja kukkumise vältimine
Eriti ohustatud on vanemad inimesed. Eestis esineb sageli kiilasjää. Libedate teede ajal talvel tõuseb Eesti traumapunktides abivajajate arv ööpäevas mitu korda, ulatudes üle tuhande. Inimene libiseb põhiliselt siis, kui jalatsi talla ja põranda või maapinna vahel on hõõrdumine ebapiisav. Oluline on ka jalatsitalla reljeef. Kalde korral sobiv tähistus kollased ja mustad triibud . Oluline on trepiastmete kõrgus ja laius.
Lamamisasendi ebasoodne mõju
Meditsiinistatistika näitab, et inimene sureb enamasti voodis ja just varastel hommikutundidel kella 3-5 paiku.

Inimese plaadikujuline ülakeha on halvasti kohanenud küljeli magamiseks. Erinevalt enamikust loomadest on inimese rindkere sel juhul füsioloogiliselt ebaloomulikus deformeeritud asendis. Küljeli magab inimene aga sageli. Vasakul küljel magades on täiendav surve südamelihasele. Küljeli magades jääb vahel ülajäse keha alla, mistõttu selle verevarustus häirub

Selili ja kõhuli on takistatud hingamisliigutused. Selili vajub keel taha, mis takistab õhuvoolu trahheasse ja kopsudesse, mille tagajärjel võivad tekkida hingamispausid. Inimene hakkab norskama , millega kaasneb suurenenud haigestumus südame-veresoonte haigustesse.
Ratsionaalset lahendust pole kerge leida.
· Pehmet voodit ei ole pikka aega hea kasutada, kuna see soodustab ebafüsioloogilist lülisamba asendit. Üldiselt peaks inimene asendit magades sageli muutma. Seda tehakse, kui magatakse kõval madratsil või muul kõval alusel.
· Kasulik on lai voodi ja üksinda magamine . Siis on kehaasendit kerge muuta.
· Kui magatakse peamiselt küljeli, peaks liigeste deformatsioonide ja pingete vältimiseks lülisamba kaelaosa olema ligikaudu samal sirgjoonel nagu lülisamba teised osad. Pea all peaks olema suhteliselt kõrge padi (rull), mis hoiaks pead kõrgemal alumisest õlaliigesest.
· Selili või kõhuli magades on kasulik madal padi.
· Aidata võivad ka spetsiaalse reljeefiga padjad, rullid ja kaelused.
Stress ja vaimne koormus
Tunnustatud on seisukoht, et stress soodustab ohtlikke südame-veresoonte haigusi ning nõrgendab immuunsüsteemi. Kuna mõni pingutus mõjub soodsalt , teine aga ebasoodsalt, kasutatakse ka termineid eustress ja distress . Esimene on organismile kasulik, teine mitte.
Stressi allikad võivad olla isikusisesed, teised inimesed ja mitmesugused olukorrad.
· Stressi allikad võivad olla isikusisesed, nt haigus või tervisehäire. Stressi võib tekitada eesmärkide konflikt.
· Allikaks võib olla teine inimene, sealhulgas töökaaslane ja pereliige, näiteks kirja puudumine sõbralt või pereliikme haigus.
· Stressoriteks võivad olla mitmesugused olukorrad, näiteks sisenemine tundmatusse või tugeva müraga ruumi, loengupidamine, sõit lennukiga, automootori rike .
Stressi tööl põhjustavad mitmesugused tegurid.
· Tööülesanded võivad olla konkreetsele inimesele liialt rasked.
· Halvad töötingimused: füüsikalised töötingimused, halb psühhokliima, tunnustuse puudumine ülemuse poolt, töökoha kaotamise oht.
· Inimene hindab oma suhteliselt normaalseid töötingimusi raskeks, tunnetab enda sobimatust.
· Vastutustunne. Mis juhtub, kui tööd tehakse halvasti?
Toimingud , mis viivad stressini, sisaldavad seega kognitiivse (tunnetusliku) hindamise protsessi, mis koosneb esmasest ja teisesest hindamisest:
1. Kas nõudlus ohustab enda heaolu?
Kui inimene puutub kokku potentsiaalsete stressoritega, püüab ta esmalt hinnata nende mõju tähtsust endale.
2. Kui ohustab, kas tulen toime?
Keskkonna optimeerimine
Ergonoomika käsitleb olukordi ,
· mis vajavad kompleksseid lahendusi
· mille puhul esineb probleeme
· mis esinevad sageli
Mikrokliima
See on õhutemperatuur, õhuniiskus, õhu liikumine, soojuskiirgus töökohal või mujal inimese lähemas ümbruses. Eestis on sagedased "külmetushaigused". Organismi märgataval jahtumisel algavad lihaste motoorsete ühikute sagedad kokkutõmbed, külmavärinad, millega kaasneb soojusenergia tootmise järsk kasv. Ohtlikud on ootamatud organismi või selle osade ülejahtumised. Need toimuvad kergesti, kui ruumis on pidevalt üks ja sama temperatuur, kuna see jätab organismi adaptsioonimehhanismid tööta ning treenimata, mistõttu organismi jahtumise korral ei käivitu kaitsereaktsioonid. Inimese soojusbilanss sõltub oluliselt riietusest, soojuskiirgusest, ruumi temperatuurist, organismi soojusproduktsioonist (peamiselt töö füüsilisest raskusest). Peaks püüdlema selle poole, et tööriietus oleks õhem, keskkonna temperatuur aga kõrgem. Füüsiliselt kergel ja vaimsel tööl on soovitatav ruumi temperatuur enamasti 22 - 24 C. Keskkonna temperatuur mõjutab ka tööviljakust. Optimaalsest kõrgem ja madalam temperatuur võib tööviljakust märgatavalt vähendada. Optimeerides ruumi mikrokliimat, peab arvestama ruumis olevate seadmete soojuseraldusega, küttega, päikesekiirgusega, tuule suunaga ja tugevusega , puudega hoone ümber. Optimaalne õhuniiskus on enamsti 40-60%. optimaalne õhu liikumise kiirus on kuni 0,1 m/s. Liialt madala õhu liikumise kiiruse puhul koguneb inimese lähedusse väljahingatud õhk ja häiruvad naha ainevahetusprotsessid. Kahjuks esineb sellist olukorda sageli.
Valgustus
Pinna, sealhulgas tööpinna valgustatust mõõdetakse luksides (lx), valgusti valgusvoogu luumenites (lm). Valgustuse normeerimine algab valgusallika valgustugevusest, mille ühikuks on kandela (cd). Kui valgusvoog üks luumen langeb pinnale üks m2, on pinna valgustatus 1 lx. Kui pidevalt loetakse või kirjutatakse , peaks tööpinnal olema 500-900 lx(nõutav vähemalt 400lx). Enamasti on töökoha eri piirkondades vajalik erinev valgustatus. Eeskätt on see seotud arvutitega: kuvari ekraan peab üldiselt olema valgustatud hoopis nõrgemini kui töölaud, klaviatuurile on vaja rohkem valgust ja paberile kõrval veelgi rohkem. Oluline on see, et töökoha juures poleks läikivaid pindu ega peegeldumisi. Kahjuks esineb peegeldumisi sageli nt poleeritud või isegi suhteliselt matilt töölaualt või paberilt (raamat). Lagi , seinad ja mööbel võiksid olla matid. Kui võimalik, peaks eelistama matti paberit. Oluline, kuigi keeruline on vältida peegeldumisi kuvari ekraanilt.

• Otsesest valgustusest on parem kaudvalgus (300-450 lx).
  
• Lae ja seinte ülaosa heledus ei tohiks üldjuhul ületada 200 cd/m2, peegeldumistegur peaks olema vähemalt 0,8.
  
• Ühe armatuuri valgusvoog võiks olla kuni 5 kiloluumenit, mille alusel tuleks valida valgustite arv.
  

Sageli alahinnatakse seda, et iga töötaja vajab individuaalset valgustust vastavalt eluviisile, organismile (silmadele) ja tehtava töö iseärasustele.
Müra
Müra on ebameeldiv heli, füüsika seisukohalt atmosfäärirõhu kiired ostsillatsioonid.
· Ergonoomika ei uuri enamasti probleeme, kui müra vähendamise vajadus on ilmselge, kui esineb norme ületav tugev müra, mille vähendamine on seotud eeskätt tehniliste probleemidega või antifoonide kasutuselevõtuga.
· Ergonoomika käsitleb esmajoones keerukaid situatsioone. Siis tuleb otsida lahendusi, mis on ettevõtte seisukohalt, sealhulgas majanduslikult vastuvõetavad
Inimese kõrv on suuteline vastu võtma helisid vahemikus 16-20 000 Hz. Püüdes vähendada müra, peab silmas pidama järgmisi seisukohti.
· Müra on peaaegu alati organismile kahjulik, koormates kuulmiselundit ja peaaju, välja arvatud väga nõrgad helid.
· Müra soodustab väsimist ja paljude haiguste teket, nt vereringesüsteemi haigused (hüpertooniatõbi). Vahel ahenevad müra puhul peened veresooned -arterioolid.
· Müra võib ergutada tööle.
· Müra võib anda olulist infot seadmete töö kohta (nt tekstiilitööstuses), mis nende korrashoidu kergendab.
· Vahel hoiab müra ära õnnetusjuhtumeid. See võib esineda ettevõttes, kuid sagedamini tänaval, kus inimene kuuleb läheneva liiklusvahendi mürinat.
Vähim eristatav helirõhu taseme vahe on ligikaudu 1 dB. Müra iseloomustamiseks kasutatakse praktikas sagedamini A- skaalat . Päris müravabas keskkonnas ei tunne inimene ennast hästi.
Sosin 1 m kauguselt on 20 dBA

• Praktiliselt vaikne ruum - 40 dBA
  
• Keskmise valjusega jutuajamine - 60 dBA
  
• Inimesi täis ruum ja enamik tootmistsehhe - 75 dBA
  
• Sõiduauto 15 meetri kauguselt - 75 dBA
  
• Tiheda liiklusega tänav - 80-90 dBA
  

Et hinnata müra, mille intensiivsus ajaliselt muutub, kasutatakse müra doosi mõistet. Müra valjust mõõdetakse foonides. Müra vähendamiseks: paksud klaasid , vahelaed , müra tekitavate seadmete paigutamine eraldi ruumidesse.
Esmane andmetöötlus
Kui signaalid väliskeskkonnast tekitavad esmaseid närviprotsesse, siis on tegu aistinguga, nt kuulmis - või nägemisaistinguga. Üldiselt on parem, kui aistinuid saadakse tööülesande puhul vähem, mille tõttu ergonomist peaks püüdma nende arvu vähendada. Infotöötluses on suur osa mälul. Samas saab mälu koormust arvuti abil suhteliselt kergesti vähendada. Info säilitatakse lühi- ja püsimälu abil. Peamine teadmine säilitatakse püsimälus, mille maht on võrreldamatult suurem. Püsimälu on olemuselt assotsiatiivne, uued andmed säilitatakse kontekstis vanadega, kergesti meelde tulevatega.
Arvutitöö
Arvutite laialdase kasutamise tagajärjel on tõusnud tugi-liikumisaparaadi ja silmahaiguste arv. Tähtsamad töötervishoiu nõuded arvutitega töötamisel on toodud ISO standardis 9241. Statsionaarse elektronkiiretoruga arvuti töökohal on üheks oluliseks probleemiks pidev isteasend ning lihasegruppide ja liigeste staatiline pinge. Seetõttu on sellisel tööl levinud tugi-liikumisaparaadi haigused (nt radikuliit). Töölaud peaks olema küllalt suur, töötool peaks olema ratastel , iga töötunni järel tuleks teha lühike paus.
· Must tekst valgel taustal väsitab silmi vähem kui valge tekst mustal taustal.
· Tähed (tärgid) peaksid olema sellise kujuga (Times New Roman ), et nad oleksid kergesti eristatavad ja loetavad.
· Tähe suurus peaks pideva töö puhul olema 14 punkti (point 14) või kasutatagu suurendust 150%.
Värvilise ekraani puhul peaks värve olema 2-4.
· Sageli on parim kombinatsioon värviline info hallil taustal. On ka teisi soovitatavaid kombinatsioone, nt sinine taust ja kollased tähed, roheline taust ja sinised tähed, violetne taust ja rohelised tähed.
· Eri värvused peaksid olema ligikaudu sama heledusega.
· Vahel on otstarbekas kasutada ekraanifiltreid (polariseerivaid filtreid), mis parandavad kujutise teravust ning seega vähendavad silmade väsimist. Mõni neist on ette nähtud ka elektri- ja magnetväljade nõrgendamiseks.
Ülajäseme koormus sõltub klahvidele vajutamise sagedusest ja vajutamise jõust ning oleneb seega ka inimesest. Vajutama peaks võimalikult nõrgalt, mida annab õppida. Vahetevahel tuleks küünarvarrega toetuda lauale või eripadjale. Ergonoomika arvutite puhul ei piirdu ainult töökohaga, vaid käsitletakse ka muid probleeme. On kasutusel termin tarkvaraergonoomika. Paljudel juhtudel tuleb arvutispetsialistil tegeleda tarkvara probleemidega, sisuliselt kognitiivse ja makroergonoomikaga. Sel juhul on uuring suunatud arvutisüsteemi kasulikkuse suurendamisele, kättesaadavusele, kasutatavusele, suutlikkusele, ohutusele.
· Kasulikkus näitab, missuguseid ülesandeid täidetakse arvutisüsteemi abiga.
· Kasutatavus näitab, mil määral on süsteem õpitav ja kasutatav.
· Suutlikkus näitab, mil määral suurendab süsteem kasutaja tööviljakust.
· Ohutus näitab, mil määral on tagatud inimeste ohutus ja seadmete töökindlus.
Tarkvara ergonoomikaga tegelevad intensiivselt juhtivad arvutifirmad. Viimastel aastatel on kogunenud veebi märkimisväärne hulk ergonoomilisi soovitusi .
Kognitiivne ergonoomika
Tehnoloogia areng nüüdisajal on muutnud tööde iseloomu selliselt , et tunnetusprotsessid, sealhulgas teadmiste omandamine, on üha suurema osatähtsusega. Nii toimitakse komplekssete tööülesannete puhul, kus töötaja peab probleeme lahendama ja otsuseid langetama. Seega on tänapäeval välja kujunenud infoprotsesside ergonoomika, mis baseerub esmajoones kognitiivsel (tunnetus-) psühholoogial. Kognitiivne ergonoomika optimeerib tunnetustegevust, sealhulgas probleemide lahendamist. Otsustamine on enamasti valiku tegemine alternatiivide vahel, mis toimub üldiselt neljas etapis: info kogumine, alternatiivide hindamine, ühe alternatiivi täideviimine, tulemuste hindamine. Probleemi lahendamise üheks etapiks on enamasti otsustamine. Probleemi puhul praktikas või teaduses on tegemist keeruka situatsiooniga, vajadusega kasutada lahendamiseks eri valdkondade teadmisi, kusjuures ettekujutus lahendusvariantidest on algul ebamäärane. Psühholoogid uurivad probleemide (sageli sisuliselt mõistatuste) lahendamist laboratooriumi lihtsustatud tingimustes. Ergonomistid seevastu tegelevad aktuaalsete probleemidega ettevõtteis ja pakuvad välja lahendusi keerukatele (suure probleemiruumiga) probleemidele. Perspektiivseks valdkonnas kognitiivses ergonoomikas on esmajoones probleemide lahendamine. Õige lahendamise tehnoloogia võimaldab:
· oluliselt kokku hoida lahendaja jõupingutusi (vahel kümneid kordi)
· lahendada probleeme, mis näivad lahendamatuina
· säästa tervist
Kognitiivne ergonoomika pakub lahendusi, mis väldivad või minimeerivad tüüpilisi puudusi inimese mõtlemises. Selleks peab kõigepealt neid takistusi teadma.

Probleemi mitme aspekti tähtsuse ebaobjektiivne hindamine, mille tagajärjel võib mõttetegevus kulgeda vales suunas. Kui inimesele öeldakse, et selle protseduuri tagajärjel 10% patsiente sureb, kardab ta seda protseduuri hoopis rohkem, kui talle oleks öeldud, et 90% jääb ellu.

Sündmuse matemaatilise tõenäosuse ignoreerimine. Inimene oletab sageli, kas mingi asi saab juhtuda või ei saa juhtuda (tõenäosus 1 või 0), selle asemel, et opereerida sündmuste tõenäosustega.

Andmete saamise aeglus püsimälust. Seetõttu võivad olulised aspektid jääda arvestamata.

Kinnitavat tõestusmaterjali eelistatakse infole, mis ei kinnita ideesid. Inimesele näib, et lahendus ei ole enam kaugel. Kui firmast on halb arvamus, pööratakse tähelepanu eeskätt faktidele, mis seda kinnitavad. See eelistus (fiksatsioon) ei lase probleemi vaadelda uuest vaatenurgast.

Ignoreeritakse ebareeglipärasusi ja vasturääkivaid infoallikaid. Samas viitavad ebareeglipärasused just lahenduse leidmise suundadele.

Edukaid lahendusi seletatakse enda tõhusa tööga ja vaevalist lahenduskäiku halva õnnega ja probleemi raskusega. Seetõttu võidakse ülehinnata enda võimeid. Kui ettevõte on viimasel ajal saanud paar head töötajat, võib juhataja arvata, et kaadri valikuga on kõik korras.
Probleemi lahendamise hõlbustamiseks kasutatakse üha enam arvuteid, näiteks lahendamiseks vajamineva info saamiseks. Seega seostub kognitiivne ergonoomika üha rohkem arvutiteadusega ja tehisintellektiga, mida võib käsitleda kui arvutiteaduse ja kognitiivse psühholoogia hübriidi. Juhul, kui vaatamata suurtele pingutustele ei õnnestu probleemi lahendada, tuleks süstemaatiliselt välja töötada probleemi lahendamise strateegia.
Makroergonoomika
Makroergonoomika lähtub sellest, et kogu ühiskonnakorraldus on süsteem, mis koosneb inimestest, tegevustest ja keskkondadest. Makroergonoomika eesmärk on suurte sotsiotehniliste süsteemide, töösüsteemide ja organisatsioonide optimeerimine, arvestades personali, selle psühholoogilisi iseärasusi, keskkonnatingimusi ja tehnoloogiat, mis kõik on vastastikku seotud. Kogu süsteemi optimeerimiseks on vaja arvestada alasüsteemide tihedaid vastastikuseid seoseid , neid modelleerida,
· uurides olemasolevat infot kogu süsteemi kohta ja viies läbi küsitlusi, et välja selgitada faktilist olukorda
· viies läbi uuringuid osalusergonoomika printsiibil koostöös uurimistöö tarbijatega
· pöörates tähelepanu suhtlemisele eri erialade spetsialistide vahel ning meeskonnatööle
Makroergonoomilisi uuringuid teostatakse ettevõtte, linna, tööstusharu ja laiemas ulatuses. Eesmärk on harmooniline süsteem makro- ja mikrotasandil , milleks sageli täiustatakse infosüsteeme või püütakse vähendada haigusi ja õnnetusjuhtumeid. Tihedalt on teineteisega seotud terviklik kvaliteedijuhtimine ja makroergonoomika.
Ergonoomika arenenud kapitalismimaades
Uuringuid viiakse läbi peamiselt asutuste ja erafirmade tellimuste alusel, et lahendada nende probleeme.

Uuringud uutes tööstusmaades. Käesoleval ajal kasvab huvi kiiresti: kõrgem elustandard on tekitanud nõudluse paremate töötingimuste ja töökohtade järele. Huvi suurendab globaalne konkurents , mille tõttu on vaja rohkem tähelepanu pöörata toodete kvaliteedile ja tooteergonoomikale.

Kognitiivne ergonoomika. Internet ja elektroonilised meediavahendid muudavad üha ligitõmbavamaks virtuaalse konverentsi korraldamise, kuna see on operatiivsem ja odavam kui reaalne korraldus. Samas tuleb organiseerimisel palju tähelepanu osutada tehnilistele ja kognitiivsetele aspektidele ning sotsiaalsetele arvutilehekülgedele.

Vananemine ja ergonoomika. Tänapäeval on kiiresti kasvanud uuringute osatähtsus, mis pööravad tähelepanu seostele keskkonnategurite ja vananemise vahel. Uuring näitas, et töölise vananemist võib käsitleda kaheastmelisena: bioloogilise ja kutsetööga seotud vananemisena.

Terviseergonoomika . Autor uuris tervise probleemiks muutumist, millal situatsioon ja sümptom saavad töötaja tähelepanu objektiks . Kui nad selleks saavad, siis halvenevad töötajate ja nende ülemuste omavahelised suhted. Suhete halvenemine põhjustab omakorda edasist tervise halvenemist.

Tooteergonoomika. Üha sagedamini võtavad ergonomistid osa uute toodete väljatöötamisest, kus nende töö on eriti efektiivne.

Panganduse ergonoomika. Uuriti panga töötaja töökeskkonda.

Ergonoomika suurõnnetuste vältimisel. Olulist tähelepanu tuleb pöörata evakuatsiooniprobleemidele, tulekahjudetektoritele, häireolukorra automaatsele juhtimisele, terrorismivastastele abinõudele, mis on kõige keerukam , kuna raske on ette kujutada kõiki terroriakte.

Makroergonoomika. Mitu autorit käsitlesid makroergonoomika rakendusi linna sotsiotehnilise organisatsiooni parandamise võimaluste otsinguil.

Osalusergonoomika. Ehitustöö nõuab sageli suuri füüsilisi pingutusi. Sellele vaatamata on käsitsitöö ergonoomikast olulisem probleemide lahendamine ja ka kasutajate osavõtt ergonoomilistest uuringutest (osalusergonoomika).