Jumal ja kurat on lahutamatud (1)

Jumal ja Kurat on lahutamatud
Juba läbi aegade on Jumalat ja Kuradit vastandatud. Kui Kurat on alati olnud kuri ja paha tegelane, kelle süü tõttu kõik halvad asjad juhtuvad, siis Jumal on päästja, kelle poole pöördudes ja temalt abi paludes on võimalik asjad lahendada.
Kurat on eestlastele juba ammusest ajast olnud kui halb tegelane. Igas õnnetuses süüdistati Kuradit. August Gailit kirjutab, et „ Inimene on kasvanud metsades, oksad on varjanud taevast ja seetõttu ei tunne ta seda. Ta on maa küljes kinni.“ Nii ju tegelikult oligi, sest usuti nõidade ja paganate olemasolusse ning sellest võib järeldada, et Kurat, kui halva ja häda tooja, oli maarahvale hingelähedasem. Usutakse, et igas halvas asjas on Kuradi käsi mängus või on tema süül midagi juhtunud, aga kui juhtub midagi head, siis ei mainita Jumala nime just tihti.
Kuna maarahva jaoks oli Kurat rohkem hingelähedasem ja vanal ajal oli halbu sündmusi rohkem, siis võime sellest järeldada, et just sellepärast on tänapäeval rohkem jutte Kuradist ja tema tempudest.
Fr. Tuglase teosest „ Poeet ja idioot“ võime välja lugeda niivõrd palju iseloomulikke jooni Kuradi kohta. Näiteks puuduvad Kuradil piirjooned, ta on vaenu ja vale isa, tema nime kasutatakse kõige närusematest pattudest vabastamiseks, samas on ta salliv ja heatahtlik ning alistub nõrkusele, toetab ja kaitseb. Jumala tunnusmärke leiame kogu teosest aga väheseid. Näiteks on Jumalat kirjeldatud kui selgete piiridega, egoistlikku ning idealiseeritud meest. Pärast maailma loomist jäi Jumal magama, aga Kurat elab siiani ja teeb oma pahategusid.
Kuradi ja Jumala vastastikustest suhetest on loodud erinevaid lugusid . Enamasti on tegu loomislugudega, kus Kuradi nimi on enamasti Vanapagan ja just tema on see, kes on ehitanud sildu, tekitanud mägesid, ehitanud kirikuid või linnu. Kui Kuradit neis lugudes poleks, on nad siis väljamõeldud või tegelikult juhtunud, seda me ei tea, aga kui Kuradit poleks, ei oleks ka Jumal see, kellena ta neis lugudes esineb.
Andrus Kivirähki teos „Rehepapp“ on lugu eestlaste elust saksa mõisnike rõhumise all, kus tuleb ellu jäämiseks siis kokku krabada kõik mis võimalik. Siinkohal tulevad mängu kratid , tondid ja vaimud. Rehepapp - ilmselt ainulaadne sõna, millel pole vastet üheski teises keeles - on mees, kes on lihtsalt rehepapp. Ravitseja , nõid, tark mees - kuidas ka ei kutsuks teda, ta ongi rehepapp. Teos näitab, kui tähtsal kohal on olnud ja on võib-olla ka siiani eestlaste elus uskumine.
Kurat ja Jumal on lahutamatud just sellepärast, et ilma üheta ei oleks teist. Kui meil ei oleks Kuradit, poleks kellegi kaela ajada halbu asju. Siis oleks ju Jumal ka pahategudes süüdi. Samas kui poleks Jumalat, oleks kõik heateod ja päästmised Kuradi kätetöö, niisamuti nagu ta ise oleks need inimestele toonud .
Kes usub Jumalasse, kes Kuradisse või kes hoopis kellegisse/millegisse muusse. Kuid inimesed jäävad alati uskuma, et neil on kaitsja või keegi, kes neid hoiab ja isegi kui inimene ütleb, et ta ei usu millessegi, siis tema alateadvuses on see miski, millesse uskuda , siiski olemas.
Vanasõna ütleb, et ükski heategu ei jää karistamata. Kui inimestel läheb hästi, siis millalgi tuleb aeg, mil juhtuvad ka õnnetused ning neist üle saades tuleb ette jälle nii uusi õnnehetki kui ka õnnetusi. Kunagi ei ole nii, et ei ole üht ilma teiseta. Nii nagu ilma Jumalata ei ole Kuradit, nii ei ole ilma õnneta ka õnnetust. Nii oli vanal ajal, praegu ja usun ka, et tulevikuski.
Jumal ja Kurat on lahutamatud oma tegude ja lugude poolest olnud ammusest ajast. Kui juba kirjandis eelnevalt mainisin, et ilma üheta pole teist, siis usun, et Jumal ja Kurat on omavahel niisamuti seotud nagu sukk ja saabas või ükskõi milline tänapäevasem näide. Kooliski loeme lugusid maailma loomisest ja müüte, kuidas üks või teine paik või rahvus endale nime sai ja igas teos osalevad Kurat ning Jumal.