Jõukus ja vaesus (3)

Rahu tagamise, õiglase maksupoliitika ja riigitulude mõistliku jaotamisega saab vaesust vähendada. Kogu ühiskonna(ük) rikkuse taset näitab sisemajanduse koguprodukt (SKP). SKP – üldine rahvuslik tulu, mis sobib ÜK jõukuse mõõtmiseks. Kuna rahvaarv kõigub riigiti väga suuresti, siis tuleb tõepäease pildi saamiseks jagada kogu rahvuslik rikkus inimeste arvuga. Üksikisiku või perek .majanduslikku seisu ning perspektiie saab paremini analüüsida inflatsiooni ja elukalliduse abil. Majanduslikku arengut soosiv tegur on stabiilsus – järjepidev poliitline kurss , vähemuutvad seadused, järjekindel rahapoliitika. Üldist hinnatõusu, millega kaasneb raha väärtuse vähenemine, nim.inflatsiooniks. inflatsiooni perioodil tõusevad tavaliselt palk jm.väljamaksed, kuid see ei paranda oluliselt toimetulekut. Maj.teadus väljendab naid suhteid, kasutades nominaaltulu ja reaaltulu . Nominaaltulu – summa, mida inimene palgana saab. Reaaltulu – summa, mille puhul arvestatakse inflatsioonimäära. Inimene säilitab oma ostujõu. Ostujõud ja reaaltulu tõusevad ainult juhul, kui sissetuleku kasv ületab kaupade hinna kasvu. Inflatsioon mõjutab elukallidust, mida Eesti Statistikaamet mõõdab tarbijahinna indeksiga (THI). Toimetulekuressursid jaotatakse 3’e kategooriasse: *rahaline tulu (töötasu, intressid , tulusiirded jne.)*füüsiline vara(maa, eluase , kestvuskaubad)*vaimne vara(teadmised, oskused, sots.kontaktid). tänapäeval ei räägita enam absoluutsest vaesusest, millises olukorras inimesel napib toitu ja riideid eluspüsimiseks, vaid pigem sotsiaalsest tõrjutusest. Enamik inimesi, kes elavad kellegiga koos nim.leibkonnaks. inimese toimetulek on väga tihedalt seotud jus tema leibkonna struktuuri ja suurusega. Inimeste vaesumine ohustab ÜK julgeolekut ja arenguvõimet. Sp.viivad riigid ellu vaesusvastast poliitikat, millel on 2 eesmärki: *parandada vaeste inimeste toimetuleku;*kujundada teisipoliitikaid, et niimoodi ennetada vaesumist. Vaesuseleevendamise meetmed – abirahad ja toetused, vältimatu kulu kompenseerumine. enamik riike kehtestavad vaesuspiiri – arvestuslik väikseim rahasumma , mis katab hädavajalikud kulutused tööjõu säilitamiseks ning millest vähem ei tohi inimesel ühes kuus kasutada olla. Kui nii juhtub, maksab riik.