J.Kross " Taevakivi" arutlev kokkuvõte (10)

Lugemiskontroll
Jaan Kross „ Taevakivi “
"Taevakivi" on Jaan Krossi 1975. aastal ilmunud jutustus. "Taevakivi" jutustab ühte lugu kolme inimese – Otto Wilhelm Masingu , tema naise Cara ja Kristjan Jaak Petersoni silmade läbi. Tegevus toimub 19. sajandil. Raamatus kohtuvad 1821 . aastal vana ja juba tuntud Masing ja noor Peterson , kes oma tunnustuse leiab alles sada aastat hiljem. Lugu on üles ehitatud Masingu ja Petersoni vastasseisule, vana ja konservatiivse ning noore mässaja vahelisele konfliktile, kus põrkuvad elu- ja loomingustiilid. Peategelasteks ongi Masing, Peterson ning Cara.
Jutustuse keskseks tegevuseks on Masingu taevakivi otsing, selle leidmine ning uurimine . Ühe talumehe põllule on kukkunud meteoriidi tükikene, mida kogu küla imekiviks peab. Masing, kes on tuntud kui talurahva seast kasvanud haritlane, tahab kindlaks teha, kas nn ”imekivi” pole mitte meteoriidi tükikene. Talumees Tõnis avaldas Masingule arvamust, et kivi kukkus kindlasti tuldpurskavate mägede seest välja. Kross viitab eestlase õpihimulisele iseloomule . Arvan, et Kross väljendab ka läbi Masingu ühte selle raamatu olulist mõtet- „Andke sellele rahvale mõtlemismaterjal kätte- tema võib imesid valmis mõtelda”.
Teose pöördepunktiks on vanameister Masingu ja ennast rahvalaulikuks pidava Petersoni lahkumine Masingu kodust. Masing laseb Petersonil ette kanda viimase rahvalaule. Vanema generatsiooni loomingu esindaja Masing analüüsib noore hakkaja luuletusi, kuid konservatiivsest meelest ja võib-olla ka kadedusest, laidab Masing Petersoni uuendusliku loomingu maha. Tegemist on generatsioonide vahelise konfliktiga, kus kaotajaks jäi sel korral noorema põlvkona esindaja.
Veel üheks „Taevakivi” läbivaks teemaks on Cara armumine noorde Kristjan Jaak Pertersoni. Tänu armumisele noorde luuletajasse avastas naine endas teise „mina”. Cara, kes polnud ennast ammu kellegi jaoks ehtinud, otsis välja parimad ja ilusaimad ehted ning kleidid . Kui võtta aluseks eelpool mainitud konflikt, siis võib-olla Kross tahtiski Cara ja Petersoni vahel toimuvaga näidata oma poolehoidu uuenduslikele ideedele. Noore inimese pealehakkamist ja isetegutsemist sümboliseerib teoses ka lõpustseen – vaatamata surmavale vere köhimisele, otsustas Peterson siiski lahkuda Masingu kodukohast omal jalul.
Krossi teostele omaselt on ka „Taevakivi“ raske keelekasutusega. Väga palju on kasutatud saksa- ja itaaliakeelseid väljendeid, millele küll õnneks on raamatu taga antud seletus. Teos oli minu jaoks üsna raskesti jälgitav. Võib-olla oli põhjus Masingu pikkades monoloogides, ilmselt ka raskepärases kirjastiilis, kus palju võõrkeelseid väljendeid ja vana eesti keelt oli kasutatatud.
Raamatu atmosfäär oli minu meelest tõsine. Tõenäoliselt selle raskepärase stiili ja tõsise atmosfääri tõttu ei tundunud teos mulle huvitav. Ja kuigi „Taevakivi“ on lühike raamat, võttis selle lugemine päris palju aega, kuna nende pikkade lausete mõistmiseks tuli neid mitu korda lugeda ja mõtet pingsalt jälgida.
Siiski on see teos lugemist väärt, nagu ka kõik teised Krossi teosed. Lugemine vajab aga mõtete koondamist ja süvenemist.