Itaalia köök (0)

Itaalia köök
Itaallased jumaldavad head toitu ning veedavad söögilaua taga üsna märkimisväärse osa oma elust. Juba pealelõunal hakatakse töökohas rääkima sellest, kuhu õhtul sööma minnakse ja millist rooga tellitakse. Kuigi päeva keskel, poole ühe ja poole kolme vahel süüakse ka lõunat, pole see kunagi nii rikkalik ja uhke kui hilisõhtune söögiaeg. Kogu õhtune elu pärast tööd seostubki peamiselt söögiga, muu näib olevat teisejärguline või siis ühildatakse seegi söögiga.
Suur osa Itaalia toidust pärineb contadino’st ehk talupojakultuurist. Seda iseloomustavad värsked toiduained ja lihtsad valmistamistehnikad. Liha, kala ja juurviljad maitsestatakse ürtide ja oliivõliga ning tihti grillitakse või küpsetatakse.
Itaalia toiduainete valik on väga mitmekesine ning rikkalik. Aedviljatoite tehakse palju ja väga mitmekesiselt. Meredest saadakse peale kalade maitsvaid karploomi, mida transportida on raske, kuid mis kohapeal annavad suurepärase toidu. Lihaliike on palju, liha süüakse mitmekesiselt valmistuna, kuid enamasti väikestes kogustena. Kastmeks valmistatakse tavaliselt tomati- või paprikapüreesid, lihaleemest kastmeid tehakse vähe. Jahutooteid, eriti spaghetti valget nisujahu leiba, pirukaid ( pitsa ) ja täisterajahust nisuleiba (facaccia) süüakse väga palju, samuti riisi.
Rõõska piima tarvitatakse toiduks väga harva, koort peaegu üldse mitte. Rohkesti aga valmistatakse toite juustust ning juustuga . Rasvadest on esikohal oliiviõli, vähem kasutatakse puuviljaseemneõli, searasva ning pekki. Võid ja margariini valmisatakse vähe. Salatid tehakse õlikastemga. Magustoitudena süüakse puuvilju rikkalikus valikus, pähkleid ja nendest valmistatud maiustusi- martsipani, pähklikooke, torte ning jäätisi.
Tänapäeval tuntuma Itaalia magustoit on tiramisu kuid, päritolu on aga teadmata. Itaalia rahvusjook on grappa, mida saadake viinamarja pressimise jääkidest. Ning meilegi tuntud kohvid cappuccino, espresso , macchiato on Itaalia päritoluga. Ning kindlasti on Itaalia meile väga tuntud oma võrratute veinidega.
Söögikohad jagunevad nimetuse järgi hinnaklassidesse. See ei tähenda aga sugugi , et kõige odavamad oleksid väga viletsad. Pigem on asi nii, et kõige kallimates söögikohtades on toit imetlusväärne, odavates aga “lihtsalt hea”. Hinnaklassi esimesel astmel asub osteria, teisel taverna, kolmandal trattoria ja redeli tipus seisab ristorante ehk restoran . Viimase kahe puhul võivad hinnad üsna tugevasti vahelduda, sõltudes köögi ja peakoka tunnustatusest.
Itaalia õhtusöök algab isutekitava aperitiiviga, kuid lauakõnesid ei peeta, paremal juhul lausutakse lihtsalt mõned tervitussõnad. Õhtusöögi ajal küll vesteldakse elavalt, kuid mitte kunagi tööasjadest. Veinisse suhtuvad itaallased kui millessegi söögiga lahutamatult liituvasse Nii nagu naabermaas Kreekas pannakse ka Itaalias üksinda ja/või väljaspool söögiaega alkoholi pruukimist pahaks, putjujäämist aga häbiväärseks.
Kui menüüsse kuulub pitsa, siis tuuakse see lauale eelroogade ja pastaroa vahel. Itaallased ise kinnitavad, et ainus õige viis süüa õhukest ja suhteliselt kuiva kattega Itaalia pitsat on keerata see rulli ja süüa sõrmede vahelt. Kindlasti aga sõltub söömisviis ka söögikoha tasemest, mistõttu võõramaasel on mõistlik võtta eeskuju kohalike käitumisest.
Järgmine käik on esimene pearoog ehl primo piatto, milleks kõige sagedamini on hästi kõhtu täitev pastaroog. Pasta tähendab “taignast tehtud”, kusjuures taigen tehakse alati kõvanisust. Pastaroogi süüakse tänapäeval kahvliga, spagettide puhul tuukse lauale lisaks ka lusikas. Pearoa kohta võib mõnikord täita ka supp. Teine pearoog ehk secondo piatto on enamasti üsna kasin ja koosneb vähesest lihast, kalast või linnulihast ilma lisanditeta.
Kõik erinevad tooted, mida valmistatakse nisujahust , muna ja soolaga nimetatakse pastadeks. Itaalias leidub erinevaid pasta vorme u 300. Üldiselt jaotatakse pasta kolme suuremasse gruppi: pasta corta, pasta lunga ja pasta ripiena. Pastat on juba valmistatud u 3000 aastat.
Pitsa, nagu seda kogu maailmas mõistetakse (ümmargune, punane ja juustuga kaetud) mõeldi välja Itaalias 19. sajandi lõpul. Klassikalisi pitsasid on 10 erinevat ja menüüdes nende koostisosade loetelu ei anta, sest itaallaste jaoks on see elementaarne. 1905. aastal avati New Yorgis esimene pizzeria.
Itaaliast on saanud kogu läänemaailma armastatuim ja hinnatuim söögi- ja veinimaa . Kõige “kuumemaks” regiooniks on muutunud Itaalia saapa põlvekohal paiknev Toskaana, kuhu korraldatavad spetsiaalsed söögituurid on alati kaugele ette välja müüdud.