Paulo Coelho ,,Istusin Piedra jõe ääres ja nutsin" · Peab julgema riskida. Me mõistame elu täielikku imet ainult siis, kui me ootamatutel asjadel juhtuda laseme. · Vahel tuleb rõõm meie juurde niisama, aga enamasti tuleb ta kätte võidelda. · Haletsusväärne on inimene, kes kardab riskida. Ta ei koge pettumusi, illusioonide purunemist ja kannatusi nagu need, kellel on unistus, mida järgida. Ent tagasi vaadates ja tagasi vaatame me ikka kuuleb ta oma südant küsimas : ,, Mida oled sa teinud imedega, mis Jumal sinu päevadesse külvas? Mida oled sa teinud andidega, mis Jumal sulle osaks lasi saada? Sa peitsid nad sügavale koopasse, sest kartsid neid kaotada. Siin on nüüd sinu tasu : kindel teadmine, et oled kulutanud oma elu kasutult." · Haletsusväärne on inimene, kel tuleb selliseid sõnu kuulda. Sest siis, kui ta lõpuks suudab uskuda imesid, on tema elu nõiduslikud hetk...
Tallinna Tehnikagümnaasium Madli Tammel ISTUSIN PIEDRA JÕE ÄÄRES JA NUTSIN Referaat kirjandusteosest Õpetaja: Ave Teder Tallinn 2012 KIRJANIKU CV a) Nimi: Paulo Coelho b) Sünniaeg ja koht: 24.august 1947 ,Rio de Janero c) Surmaaeg ja koht: - d) Elukohad: Brasiilia , Ameerika Ühendriigid, Mehhiko, Lääne-Euroopa e) Perekonnaseis: abielus
Unenäos ja ilmsi Ühel õhtul ma istusin laua taga. Mõtlesin oma mõtteid ja veel helendasid ainult aknaklaasid. Vaatasin möödaminevaid inimesi. Neil kõigil oli kuhugi kiire. Minul aga oli aega küllaga. Istusin seal ja ootasin. Tundus nagu oleks aeg seisma jäänud. Seintel olid õhkkerged maalitud liblikad ja laual lõhnrasked lillevaasid. Ma usun, et ma ootasin kevadet. Joonistasin väsinud käega lilli ja rohelist heinamaad. Pea lauale siis langes väsind pää ja mõtted said otsa. Silmi pilukil hoides nägin vaid, et kuldpunane oli alles taevasein. ,,Ah, unenäod nüüd tulevad mu üle," laususin viimaks. Nii suikusin ma unne, meel nii hale.
Sünnipäev Oli üks õhtu poolik istusin rõdul ja mõtlesin kuidas ma oma sünnipäeva pean nimelt oli mul viie päeva pärast sünnipäev istusin ja istusin siis tuli üks mõte ma mõtlesin et mu sünnipäeval võiks olla kolm klouni , diskobuss,kummituba ja veel palju sõpru. Siis kui juba ema karjus et mine magama siis longerdasin voodisse ja hakkasin magama jääma ja siis lendas mööda lendavtäht siis olin kuulnud ju et lendavatähega pidi ühe soovi saama ma soovisin et mul oleks selline sünnipäev nagu ma ennem mõtlesin.Ma jäin kohe magama.Hommikul tuli äratas mind ema üles ja läksin siis
Palun vabandust ! Ühel sügispäeval kallas vihma nagu oavarrest. Istusin aknalaual ja mõtlesin, mis oleks siis kui ma poleks koera pargis lahti lasknud. Äkki ta oleks praegu minuga, vaataks aknast välja ja hauguks naabri Palli peale. Muide, Pall on meie naabrikass, suur ja kollane, sellepärast kutsun teda Palliks. Naljakas, eks ! Mis siis eile juhtus...Tulin koolist koju ja kohe kui sain maja ukse lukust lahti, vaatas mulle vastu suur ja karvane bernhardiin, Bosse. Viskasin koti nurka ja sammusin kööki. Natukese ajapärast tuli ka Bosse sinna
kursust mitte midagi. Kuid nüüdseks on mul üpriski korralik ülevaade budismist ning ka teistest religioonidest. Inimese ja religiooni kursus andis mulle teadmised asjade ja inimeste kohta, mida ma ise poleks märganud otsida või uuridagi. Inimese ja religiooni kursus suurendas ka rohkesti kohusetunnet. Seda seetõttu, et tund toimus neljapäeviti kella kolmest kolmveerand neljani ja see ei olnud just kõige meeldivam. Kõik läksid koju ja väljas olid ilusad ilmad, kuid mina istusin teisel korrusel soojas ja vahel ka umbses klassiruumis. Siiski ma läksin igakord kohale ja istusin seal ning kuulasin õpetajat. Nüüd tagasi vaadates ei tundugi see nii hull, sellepärast et ma olen järjekordselt killukese võrra targem. Tänapäeva maailmas on üpriski vajalik teada ja tunda religioonide ajalugu. Vastasel korral on silmaring väike, ei olda nii sallivad ja ei teata, kui palju täiesti erinevaid inimesi eksisteerida võib.
istus terve aja oma toolil istus ja istus endal kõrvaklapid peas. Näe Laiutas veel üle kahe tooli. Näe kärbes. Tegelikult ta magas... Okei järgmine vot need kasks neidu rääkisid üle terve trammi poistest, terve trammi. Üks isegi karjus „Mul on päevad“, eriti tark tegu. Ma mõtlesin muidugi oma mõtetes, et lähen ütlen EI KÜSINUD, kuid nii intelligentne ma siiski olen, et ei läinud. Vaatasin ringi ning nägin seda imearmast pisikest poissi. Ta kõrval oli koht vaba, istusin sinna... ja järsku see nunnu poiss karjus mu peale: „See oli sinu süü, et ma sain surma, miks sa pidid mulle pihta minema.“ Kuna mu mõned lapsikud klassivennad mängisid ka seda mängu teadsin ma kohe, et tegu on ülimalt popi mänguga millest MINA aru ei saa. Veel oli seal kaks Üli lahedat tüüpi, kes kõnelesid slängis. Poisid rääkisid „ No jou peeter. Jou Tolts. No kuidas kärab. Täitse nice. Kuidas selle
olen.Jõudsime ilusti bussi peale.Istusime ja Karla hakkas rääkima eilsest peost.Kuulsin veel mis peale minu lahkumist juhtus.Jõudsime bussi pealt maha tulla kui Karla nägi tuttavat halli opelit.Karla läks tüdruku poole kes auto juures seisis ja teistega rääkis.Ka mina jalutasin nende juurde ja Karla tutvustas mulle neid.See kelle poole Karla jooksis nimetas ennast Liisaks.Tal olid kaasas veel üks tüdruk, Kersti.Ta oli väga armas,ta istus mu kõrvale kui ma autosse istusin.Tal olid kenad silmad ja ta nägi väga stiilne välja.Enamik seal kandis polnud eriti seltsivad aga tema nagu teadis kuidas olla ja käituda.Ta rääkis mulle kui me sõitsime madisele,kui väga talle meeldivad tumeda päised poisid.Kui auto seisma jäi vaatasin ma ringi ja see koht kus me jõudsime oli maamaja.Sellel sünnipäeval oli palju inimesi keda ma teatsin,alustagem Piiast ja lõpetades Martiniga-Pidu võttis hoogu ja Karla oli Liisaga koos ja mina istusin pingi peal koos Barbaraga
Menüü asus seina peal, sealt hakkasin ma endale sobivat toitu valima, samal ajal teenindaja jälgis mind leti taga, nagu tahaks mulle midagi öelda, aga seda ta ei teinud, mulle tundus, nagu tal oleks kiire, mul oli väga ebameeldiv seal endale toitu valida, kui ta mind jälgis ja otsustasin kiiresti ära mida söön ja läksin maksma. Toidu kõrvale ta midagi ei soovitanud. Peale maksmist valisin endale sobiva koha kuhu istun ja istusin lauda, peale seda siis mõtlesin, et ostaks juua ka endale, läksin siin leti juurde tagasi ja teenindajat ega kedagi seal polnud, ootasin väga kaua, kuni ilmus teenindaja teisest ruumist, ta vabandas ja sain oma joogi kätte. Toidu ootamisega läks väga kaua aega ennem kui ma oma toidu kätte sain, salati kõrvale soovitati salati kastet. Ennesöömist pidi noad ja kahvlid ise tooma. Kui toidu olin kätte saanud, siis toit oli väga kuum ja soolane.
Minu üks päev Olümposel Ärkasin selle peale, kui Hera jooksis tuppa ja hüüdis: "Zeus, Zeus ärka ülesse! Rohi on varsti kastest kuivanud, aeg on asuda päeva toimetuste juurde." Olin lamanud juba natukene aega niisama voodis ja nüüd oli aeg end üles ajada. Kui olin end voodist üles ajanud ja vajalikud toimetused teinud, läksin peasaali poole. Sinna jõudes nägin, et kõik on juba valmis ja mina olin viimane. Istusin oma trooni peale ja alustasime iga hommikuse koosolekuga. Siin said kõik oma muresid mulle kurta ja rääkida, mis toimub maailmas. Hestia mureks oli, et Hades kustutab inimeste koldetule ära lootes, et nii tulevad nad kiiremini tema kuningriiki. Lubasin sellega tegeleda tänase päeva jooksul. Vahepeal kiskus suureks vaidluseks. Artemis ja Athena hakkasid üksteist odadega loopima. Viskasin oma välgunoole lakke ja nad rahunesid. Koosolek sai läbi ja kuulasin Herat
01.2013 AVALDUS Soovin kandideerida Teie poolt korraldatud fotokonkursi kaanetüdrukuks. Alates 2008. Aastast käin modellikoolis ja usun, et minu kogemused kinnitavad minu sobivust konkursil osalemiseks. Lugupidamisega ............................. Ees-ja perekonnanimi Silvi Mets Kallavere Keskkool Direktor 15.01.2013 SELETUS 13.detsembril kella ühe paiku istusin Kallavere Keskkooli uue hoone teisel korrusel, kui märkasin, kuidas kaks poissi 8. klassist hakkasid karjuma ja kaklema. Püüdsin neid lahutada, kuid nad ei teinud välja ja kaklesid edasi. Mõne minuti pärast jõudis kohale kooli valvur ja asi sai korda. Jana Smirnova Ringi 56-5 74112 Maardu Tel. 53 55 95 32
et endale rollerit osta . Ma sain sellelt suvelt ka palju kogemusi kuna ma olin laagris nimega Valgemetsa Noortelaager. Ma sain seal palju sõpru ja eriti mõned ka head kellega ma siiamaani suhtlen ja kellega ma järgmine aasta laagrisse lähen. Ma sain paljudega enda praeguste võnnu koolis olevate lastega ka kokku. Sel suvel oli suvi natukene minu arust halb kuna päikest ei olnud nii palju kui eelmine aasta aga selle eest oli sel suvel hästi palav ja vesi oli soe. Suvel ma istusin mitu tundi päevas ka arvutis ma olin seal ja mängisin minecrafti ja kuulasin muusikat. Minu lemmik arvutitegevus oli facebookis passimine ma sain seal oma sõpradega rääkida ja vanade klassikaaslastega kes läksid teise kooli. Minu arust oli see svui hästi tore ja see jääb mul eluks ajaks meelde.
KT: Millal see hakkab? KK: Kell 19.30. KT: Aga sinnani on ainult kolmveerand tundi aega!!! KK: Mis me siis veel ootame. KT: Hakkame minema. KINOST TAGASI! (lahkutakse lavalt hetkeks-tullakse tagasi arutledes) KK: Mulle meeldis see kui politseid gorillat taga ajasid ja see kui gorilla kartis kassi. KT: Aga mulle meeldis see kui joodik vastu puud jooksis. KK: Aga midagi sellist ei olnud ju seal filmis. KT: Muidugi ei olnud! Ja muidugi ei käinud ma ka kinos vaid hoopis niisama istusin kohvikus. KOHE KIIRELT JÄRJEST KK: Aga! Aga! Aga...! KT: Ma ei viitsinud tulla, sest ma olin seda näinud....
pool kolm ööd sõidsime koju. Nädala pärast peale pulmade me pidime sõidma koju Tallinnasse. Kui ma olin Tallinnas enam ma kuskile ei sõidnud aga tahtsin sõita veel Londonisse aga ema ei lubanud, ta ütles, et sõidan venna juurde Londonisse järgmisel aastal. Suvel Tallinnas oli väga igav. Iga päev oli õues väga külm, sellepärast ma ei saanud peaaegu ujuma minna. Mina iga päev jalutasin sõbradega, kui oli hea ilm, kui oli paha ilm, siis ma istusin kodus, lugesin raamatuid ja mängisin arvutid. Järgmisel suvel tahan sõita Londonisse ja Prantsusmaale vennaga.
kui ta tuli vasakust, siis oli tegelane saabumas kaugelt maalt. Keset orchestrat asetses Dionysose altar. Mitmesugustes osades esineva näitleja sissetoomisega tekkis vajadus ümberriietumisruumi järele. Selleks ehitati skeene, see oli tehtud orchestra taha ja kujundas kunstiliselt tausta mängu. Mis puutub pealtvaatajate kotadesse, siis asetsesid istmete read astmeti, piirates orkestrat hobuserauakujuliselt. Mina istusin viienda rea keskel, sealt avanes lavale suurepärane vaade. Kui oli vaja näidata vaatajatele seda, mis toimus majas, veeretati skeene uksest välja puuratastel platvorm, ühes temal asetsevate näitlejate või nukkudega. Osalised esinesid maskides, mis katsid nägu ja pead. Maski abil- värvusega, lauba ja kulmude ilmega, juuste kuju ja värvusega sai ära märkida kujutatava isiku soo, vanuse, ühiskondliku asendi, kõrvalised omadused ja hingelise seisundi
Kasutatud oli väga lihtsaid kujundusvõtteid, mis sobisid antud miljöösse hästi. Valgustus oli samuti väga huvitav. Muusikaline juht ja dirigent oli Erki Pehk. Taustamuusika oli hästi konteksti sissesulav, et vahel tundus nii nagu taustamuusikat ei olekski. Eriefekte selle muusikali ajal eriti ei esinenud. Muusikali ajal ettekantud repliigid näitlejate poolt olid hästi mõistetavad, ilma igasuguste raskusteta. Kuigi ma istusin saali ääreosas, ei häirinud see mind. Kindlasti üheks suureks plussiks oligi osatäitjate suutmine kasutada lava nii, et kõik saaalis viibijad said nautida etendust. Nii vähenes vajadus kallimatele piletitele. Peaosades olid: Fantoomi rollis Chalice (tenor) Christine Daee rollis Hanna-Liina Võsa (sopran) Gerard Carriere rollis Tõnis Mägi (bariton)
Ma võtsin raamatu, et sea lugeda. Ma käin tööl, et raha teenida. Ma riietun, et õue minna. Ma õpin koolis, et targaks saada. 5. tuleb mida teha? , ? Tuleb palju õppida. 6. : Kuhu minna? Mida teha? Kust alustada? Ma- infinitiv 1. Algus ja algusele viitav tegevus. . Hakkama hakata(hakkan, hakkasin, hakanud) Asuma asuda (asun, asusin, asunud) Istuma istuda(istun, istusin, istunud) ( ?) Kutsuma kutsuda (kutsun, kutsusin, kutsunud) Jääma jääda (jään, jäin,jäänud) - Õppima õppida (õpin, õppisin, õppinud) Õpetama õpetada (õpetan, õpetasin, õpetanud) 2. Liikumine. Minema-minna (lähen, läksin, läinud) Tulema-tulla (tulen, tulin, tulnud) Jooksma joosta (jooksen, jooksin, jooksnud) Sõitma sõida (sõidan, sõitsin, sõitnud)
Käsitsema: (kätega midagi tegema) Oskan käsitseda mitmeid masinaid. Loendama:(kokku lugema) Loendasin katseni jäänud päevi. Loetlema (nimepidi üles lugema) Loetlesin õpetajale Eesti järvi. Omandama(omaks võtma, midagi ära õppima) Omandasin uued teemad kiirelt. Omistama: (omaks andma, pidama) Asulale omistati linnaõigused. Vahel:(ruumiliselt kahe asja vahel, kahe momendi vahelisel ajal) Istusin Mari ja Jüri vahel. Vahest: (mõnikord). Käin vahest perega teatris. Vast: (alles, hiljuti) Isa oli vast saabunud reisilt. Õigesti: (õigel moel) Kui ma õigesti mäletan juhtus see eile. Õieti:(õigupoolest) Ei mäletagi, kui vana ta õieti on.
Juhan(Johannes) Liiv sündis 30. aprillil 1864. aastal Alatskivi mõisa Riidma kantniku vaeses ja lasterikkas perekonnas, kus ta oli oma pere kuues laps.Elamis tingimused ei soodustanud talle head füüsilist arengut. . See vastu leidis Juhan Liiv kodu kandi loodusest omamoodi pelgupaika, millesse ta juba noorena kiindus. Karjasepõlve meenutab ta kõige õnnelikuma ajana oma elus: "Endised karjaaja mängupaigad käisin läbi ja istusin tuttavatel unistuste paikadel ning trööstisin ennast nende kadunud kuningriikide pärast, mis ma seal seekord nooruses üles ehitasin. Õnnelik aeg! Nüüd ei olnud ma unistaja enam, enam ei kuuldunud metsa kohinas mulle vaimude muusika kõrvu." Juhan Liivi hariduskäik ei olnud mitte parem tolleaegse kehva maapoisi võimalikust hari-dus käigust. 10-aastasena lugemise vanematelt ja vendadelt selgeks õppinud, asus ta haridust omandama Naelavere kooli, kus ta õpis kolm aastat
Viimast on vist näha küll igal vähegi endast lugupidaval kontserdil, kus on vaja tasemel tsellomängijat. Teise pala solistiks oli Magdalena Pilipczak viiulil. Esitusele tulid Penderecki ,,Concerto grosso nr. 1", mis valmis 2000 aastal ja teiseks palauks oli Benjamin Britteni teos ,,Viiulikontsert op.15". Kontsert ise oli üsna hea, kuigi meie istekohad olid kehvad, sest jõudsime 5 minutit enne kontserdi algust piletikassasse, kust õnnestus veel viimaseid pileteid napsata. Kuna istusin enda sõpradega rõdu kõige tagumises ääres, ei näinud ma suurt midagi, ainult jäi silma, et kongi lõi taga mingi aasia päritoluga noormees, mis mõjus natukene naljakalt. Samuti jälgisin ma viiulikontserdi ajal viiuldajat, kes pidevalt naeris. Ka mängimise ajal. See tegi meele mõnusamaks, sest vaatevälja teisele orkestripoolele, varjas vähemalt meetrise läbimööduga sammas. Minu kohal, mis oli mu piletile märgitud, istus aga üks suuremat sorti mammi,
Ivanov Kohe esimesena haaras mind lavakujundus. Tühi ring tekitas minus kõhedust nagu sellega proovitakse midagi öelda. Juba see lavakujundus andis märku, et midagi tõelist ja sünget ilmub. Tagaplaanil asuvad näitlejad ei jäetud sinna niisama, need paistid ikka väga hästi välja, nagu näiteks Peeter Oja ja üks tundmatu, keda ma pole enne näinud. Ivanovi depressiooni oli kaugelt tunda, nagu oleks haaratud ta tunnetega. Istusin nii öelda 3. reas ja tundsin inimese ''aurat''. Indrek mängis oma osa väga hästi, oleks pidanud talle lilli viima. Ta kannatas elus nii palju, mis viis teda piirini. Miks ta ei valetanud Annale oma afäärist? Miks ta ei olnud tema kõrval ilusti viimse eluaastani, ta oleks võinud suruda depressiooni alla ja kasvõi valetada oma tunnetest ning helge olla Anna vastu, et too sureks õnnelikult. Ita Ever oli vapustav, pole teda enne näinud laval. Olen ikka tõsiselt uhke,
Eduard Vilde oli esimene, kes 81 aastat tagasi, aastal 1933 metsakalmistule maeti. Kuna minul on palju lähedasi kahjuks meie seast lahkunud, on mul kalmistustega kogemusi palju. Võimalikult tihti käin vanematega kaasas, et näitada oma austust ning hoolt lahkunute auks. Näiteks oma austuse kohta võin tuua selle suve näite. Olin enda maakodus, sealt kõigest paari kilomeetri kaugusel asub kalmistu kuhu on maetud minu vanaisa ning tema vanemad. Noppisin aiast mõned lilled ning istusin ratta selga. Kohale jõudes asetasin lilled hauale, ning kuna õues oli pilvine ning kõhe, ei viibinud ma seal kaua. Metsakalmistul ma kahjuks veel käinud ei ole, kuid seda kirjandit tehes uurisin selle kohta palju. Peale metsakalmistust rohkem teada saamist sooviksin sinna kindlasti minna, ning seal ringi jalutada. Võin öelda, et jah, mina hoolin lahkunutest ning kalmistutest, ning tean metsakalmistu tähtsusest eestlaste jaoks
oma hingepiina ära peita ega leevendada. Nii mõnigi sõber hakkas minus vaenlast nägema. kuna muutusin oma tegude suhtes halva loomulikus. ühel ööl muutus mu elu vaatepilt. hakkasin keldri minema, et uut pudelit veini tuua. teel tagasi tulles komistasin treppidel , nii et käsi sai haavata- hakkasin otsima paberit millega saaks verd maha puhastada. samas trepi astmel vedeles see raamat. käristasin esimese lehe Piiblist välja ja nägin, kirjas oli sõna Piibel. istusin samal trepiastmel ja alustasin niisama selle lugemist. Üks elu etapp oli nüüd läbi- seda oli selgelt tunda. Üks tsitaat jääb mulle meelde " Sa ei saa seda enam tagasi mida pole enam" tundsin endas tasakaalu. Suutsin peale seda kahesilmaga elule vaadata. Peale Piibli täieliku läbi lugemist olen jõudnud endale selgusele-mu vaimne pool on nüüd terve. Sellel raamatul on nüüd kindel koht minu laual. Vahel kui hakkan tundma
Pataljonil oli kiire ja nad küsisid teed Peipsi poole. Nad olid oma vägedest maha jäänud ja tahtsid kõrvalisi teid pidi kiirelt järele jõuda. Ema juhatas neile siis tee kätte. Päeval pärast seda sündmust läksime metsa äärde mängima. Me arvasime, et nüüd on väed ilmselt ära läinud. Aga ilmselt siiski oli mahajäänuid veel metsades. Me mängisime Ehavere õue peal. Meile oli tehtud suur liivane hüppekast. Vennad hüppasid kõrgust ja kaugust seal. Mina istusin kasti serval ning vaatasin pealt. Ma olin 12. Korraga käis minu kõrva juurest „Viiiiiiiiiuhhh“. Mina polnud iial veel kuuli häält kuulnud ja ma mõtlesin, et see oli mingisugune putukas. Tõmbasin kõrva juurest käega, et mis putukas see oli. Vend hüüdis: “ Loll, see oli kuul! Kõik pikali!“ Viskusime kõik liivakasti juurde pikali. Kuule enam ei tulnud. Keegi hirmus inimene tulistas ilmselt niisama möödaminnes oma lõbuks. Aga mängivaid lapsi
Näiteks mina õpin ja jätan asjad meelde kõige paremini praktikas, kui ma asja oma kätega teen ja ise seal juures ka kaasa mõtlen. Võib öelda, et samamoodi on mul ka vigadega enne ei õpi, kui olen juba jama kokku keeranud. Vähemalt järgmine kord tean, mis valesti tegin. Hea näide oli mõni nädal tagasi matemaatika tunnis, kui olin töö kiiresti valmis saanud, ning ruttasin seda ära viima. Töö viidud, istusin maha ning õpetaja hakkas seda kohe kontrollima ja juba esimest pilku tööle heites, leidis vea. Rumala vea. Näpukas. Ta rääkis sellest veast üle kogu klassi kõva häälega, millest said paljud teised targemaks, aga mul läks üks hinne alla. Oleksin oodanud kauem, ei oleks pruukinud seda juhtuda. Võib-olla saanuks ma endal selle vea ära parandada ning parema hinde saada? Igatahes esimesena ma enam tööd õpetaja lauale ei pane.
Pärast tunde läksin ühikasse pakima ja siis läksin autoga koju. Kodus sõin ja läksin kohe magama. 02.02.2013- Laupäev käisin linnas, sain sõpradega kokku ja jalutasime. 03.02.2013- Pühapäeval magasin kella 12-ni pakkisin asjad , sõin , siis bussile ja tagasi Olustvrerre. 04.02.2013- Esmaspäev tavaline pikk koolipäev. Käisin joomas. 05.02.2013- Teisipäev koolipäev kaheksa tundi ja pärast tunde ühikas . 06.02.2013- Kolmapäev tavaline koolipäev.Pärast kooli istusin niisama arvutis ja hiljem oli vaja koristada . JÄRELDUS: Pikkuse erinevus on tingitud päevast, kas on lühike või pikk kooli päev, millega päeval tegeletakse ja kui palju tehaks tööd. Mida rohkem teha tööd seda rohkem on pikkuse erinevust näha. Pikkus on füüsikaline suurus, mis kirjeldab keha lineaarseid mõõtmeid. Pikkuste mõõtmisel on meil põhiühikuks kilomeeter, meeter,detsimeeter, senitimeeter, millimeeter.
Suvevaheajaks tööle Suvi algas nii ootamatult ja ma olin valmis kõigeks. Ma olin mõelnud, et otsin siinsamas kodukohas natukene tööd, et taskuraha teenida. See plaan ellu äratada oli mul juulis. Juhtus aga teisiti. Oli suve algus ja ma nautisin puhkamist. Ma tegin plaane, mida järgmistel kuudel ette võtta ja istusin päevad läbi arvutis, käisin metsas jne. Ma poleks arvanudki, et suurem osa plaanidest ma see suvi ei jõua täita. Meie külas elab üks mees nimega Mart, kellel on siin suvila. Tema naise nimi on Ruti ja neil on kaks last. Ühel päeval tuli Mart meilt läbi, et printida välja üks kuulutus. Kui ta sai prinditud ja hakkas lahkuma, siis minu toa uksel ta peatus ja küsis minult, et kas ma ei tahaks tema juures see suvi natukene tööd teha. Ma isegi ei mõelnud ja vastasin jaatavalt
Muusikaline juht ja dirigent oli Tarmo Leinatamm. Taustamuusika oli hästi konteksti sissesulav ja samas hästi võimas. Eriefektina kõlasid püssipaugud ja vanglasireenid. Kuigi ,,Ämbliknaise suudlus" oli kohati väga karm ja kõhedust tekitav, oli see siiski eelkõige meelelahutus, mis kutsus inimesi üles sallivusele üksteise suhtes ning pani mindki mõtisklema inimväärikuse ja õnne teemal. Minule oli muusikalietendus esmakordne ja väga positiivne kogemus. Kuigi ma istusin saali ääreosas, ei häirinud see mind. Kindlasti üheks suureks plussiks oligi osatäitjate suutmine kasutada lava nii, et kõik saalis viibijad said nautida etendust. Peaosades olid: Molina Lauri Liiv Valentin Koit Toome Aurora, Ämbliknaine Tanja Mihhailova Teistes osades: Molina ema Karmen Puis Marta, Valentini naine Siiri Koodres Vanglaülem Märt Jakobson
Sellele aitas kaasa ka see, et Liiv oli pärit vaesest perest ja ta kandis kulunud rõivaid ja pastlaid. Kuna ta ei olnud seltskonnas väga populaarne otsis ta lohutust loodusest, mida ta sai poisina karjas käies. See arendas tema armastust koduümbruse maastiku vastu. Oma karjaaega meenutab kirjanik veel 1891. aastal järgmistes tundelistes lausetes: ,,Endised karjaaja mängupaigad käisin läbi ja istusin tuttavatel unistuste paikadel ning trötsisin ennast nende kadunud kuningriikide pärast, mis ma seal seekord nooruses üles ehitasin. Õnnelik aeg! Nüüd ei olnud ma unistaja enam, enam ei kuuldunud metsa kohinas mulle vaimude muusika kõrvu." Liiv vaatles looduse pisiasju ja suhtus neisse kui endasugustesse. Ta otsekui elas looduses: kurvastas, kui loodusel oli raske, tundis rõõmu, kui valitses päikesepaiste.
Minu muusikaelamus Käisin vaatamas muusikali "Nahkhiir" Tallinnas 13. mail Rahvusoopris Estonia. Esmamuljed olid väga head, istusin saali rõdul viimases reas kus oli vapustav vaade lavale ja orkestrile. Muusikali ei tulnud vaatama ainult eestlased, seal oli ka väga palju välismaalasi. Panin tähele, et enamik inimesi olid vanemas eas. 1874. aastal Viinis esietendunud ,,Nahkhiir" on tänu meeldejäävatele meloodiatele, kaasahaaravatele tantsunumbritele ja peadpööritavale sisule kogu maailmas väga populaarne tänapäevani. See on seotud sündmusega, mis leidis aset enne opereti
proffessionaalsed ja said oma rollidega hästi hakkama. Muusikaliselt midagi väga meeldejäävat ei olnud, muusika oli kuulatav ja kõik sobis hästi kokku aga siiski mitte midagi märkimisväärset. Mul jäi ooperist väga hea mulje ja ilmselt see ei jää viimaseks käiguks. Kindlasti sooviks ka minna vaatama mõnda kuulsamat ooperit, mõnelt kuulsamalt heliloojalt, sest siis alles oskaks võrrelda ja paremini hinnata Pajusaare loomingut. Siiski usun, et tegemist on väga hea ooperiga. Istusin küll kõige kõrgemal ja kõige kaugemal lavast, kuid miski nägemata ega kuulmata ei jäänud. Ei saa öelda, et mul mõni meloodia pähe kummitama jäi, kuid ei saa öelda, et muusika halb oli. Nagu ma lugesin, siis peaosa täitvad kaksikud polnud enne kunagi laulnud, rääkimata siis ooperist. Olin üllatunud, kui selle teada sain, sest nad said hästi hakkama nii oma rollide kui ka laulmisega.
Viideman. Mõned eestlased olid sõjaväeteenistuses Peterburis, teenisid tsaari õukonnas. Meie Jakob Hurt oli Peterburis pastoriks Jaani kogudusele. Siis, 1880 aastal ainuüksi peterburis elas 20 tuh eestlast. Aga üldse Venamaal elas 20 saj algul 154 tuh eestlast. Kujutate ette? - Sa paned mind imestama , professor! Niisugune tunne, et sa spetsiaalselt valmistusid loenguks. - Jah, ma tõesti valmistusin, istusin raamatukogus, internetis. - Tubli! - Aga kes see Jakob Hurt on, ega mitte sinu vana-vanaisa? - Ma arvan, et ei. Kohe ma näitan teda teile. Tema portree on kõikide 10 kroonistel kupüüridel – ütles Andres ja võttis rahakotist raha.
Ometi märkasin aja möödudes arusaamade muutumist: inimesed on üha rohkem avatud maailma intuitiivsele tajumisele ning lasevad end üha vähem peibutada ühiskonna kindlaksmääratud reeglitest. Nii nagu on kirjas raamatus: ,,Suurim, mida inimolend võib kogeda, on müsteeriumi omaksvõtmine." Mul on tunne, et maailm on läinud müsteeriumi suhtes aina enam ja enam vastuvõtlikuks, ja, kallid lugejad, nõnda toon ma nüüd teie ette selle noore naise loo." P.Coelho "Istusin Piedra jõe ääres ja nutsin" "By the River Piedra I Sat Down and Wept" (1994) Coelho "Istusin Piedra jõe ääres ja nutsin" on lugu ühest tüdrukust, kes teadis täpselt, kes temast saab, millised õpingud tuleb lõpetada ning mis saab tulevikus edasi. Ta tegi asju õigesti, vastavalt plaanile. Ühel päeval ilmus ootamatult välja tema lapsepõlve armastus ning kõik, mis seni tundus turvaline ja loogiline, kaotas oma mõtte. Seda küll aja jooksul
Kuu paistis neile teevalgustajaks olevat otse ees ja varjud nende taga näisid peagi kaduvat kaugustesse. Oli taas vaikus. Vaikse meloodiana kostus tuulekellade summutatud helinat, mis rippusid pea iga külamajakese ukse kohal. Tuul oli jäänud nõnda vaikseks, et kaunid tuulekella kõlad hakkasid tasakesi vaibuma. Siis astus ühest väikse ovaalse aknaga uksest välja vanem meesterahvas, kes oli tulnud trepimademele suitsu tegema. Mees soigutas omi mõtteid peas. ,,Ma istusin nõnda väljas trepil, kui mu naine veel elas. Polnud suitsetamis, polnud kurbust, polnud üksildust. Me istusime siin kiiktoolis kahekesi, tema käsi minu käes, sõrmes oli tal alati erakordselt ilus nartsissikujuline sõrmus, mida peetakse õnneliku abielu sümboliks. Mu pilk oli alatasa sellel sõrmusel ja mõtted meie abielul. Meil oli õnnelik abielu ja see sõrmus tõestas seda veelgi." Mehel oli sõrmede vahel seesama sõrmus ja pinksalt vaatas
Margo teder mängis Clitandret. Céliméne oli paljude austatu, Alceste ja Oronte armastatu. Ise ta eriti ei teadnudki, kas ja keda tema armastab. Etendus keerleski selle ümber, kes kellega kokku jääb ja kellele kuidas kätte maksab. Osatäitjad olid väga head, mida muud ka professionaalsetelt näitlejatelt oodata. Näoilmed ja kehakeel olid sellise minimalistliku kujunduse juures väga olulised, ette ritta, kus istusin mina, jõudsid need ilusti, kuidas oli taga pool, ma ei tea, kuid kardan, et osa võis jääda selgusetuks. Väga hea oli ka Katariina Laugi kleidi lahendus, mis võimaldas tal neid viite erinevat osa täita nii, et tegelastel siiski erinev välimus oleks, ka tema näoilmed omapärastasid tegelasi. Ago Sootsi mängitud tegelaste vahel oli raskem vahet teha, Oronte põlved olid kõverdatud iseloom kummaline, Acaste oli sirge ja üpris tavalise olekuga. Esmapilgul ma neil kahel vahet ei teinud
Kontserdi pianist oli Mihkel Poll, ning dirigendiks oli Mihhail Gerts. Valisin just selle kontserdi, kuna parasjagu õppisime muusikatundides impressionismi ja hilis-romantismi, ning just see kontsert sisaldas nende ajastute heliloojate teoseid. Kontserdi esimeses pooles kõlas Sergei Rahmaninovi Klaverikontsert nr 3 d-moll, kus pianistina mängis suurepäraselt Mihkel Poll. Eriti meeldisid mulle selles palas orkestris mängivad tšellod, neid oli huvitav jälgida ka, kuna istusin täpselt nende juures, teises reas. Pala ise on väga väljendusrikas, kõlav, meloodiline, üpriski tempokas, tunda oli selles tohutut emotsiooni. Meeldis selle juures väike osa, kus kõlasid koos flööt ja klaver. Samuti meenutas klaverikontsert mulle vahepeal filmi „Kariibi mere piraadid“. Esimese osa lõppedes sai Mihkel Poll tohutu suure aplausi publiku poolt. Samuti oli tal üks suur fänn, kes plaksutas nagu segane rõdult, ning hüüdis „Braavo, braavo!“. Pianist ei
õhkkonda olid lauljate kätes tavaliste noodipaberite asemel aga hoopis tahvelarvutid, kust nad sõnu jälgisid. Siiski ei olnud see asjaolu eriti häiriv. Kogu kontsert oli minu arvates väga kiire, energiline ja kaasakiskuv. Kiiremate laulude ajal tekkis aga aeg-ajalt hetki, kus väike ruum ja kümneliikmeline muusikutekogu kokku tekitasid koosluse, mis oli minujaoks natuke ebameeldiv – muusikat tundus olevat liiga palju. Ma arvan, et selles oli siiski süüdi fakt, et istusin esireas ja pillimehed olid mulle väga lähedal. Samas olen kindel, et see oli erakordne võimalus sedasorti muusikat niivõrd lihtsas võtmes ja niivõrd lähedalt nautida. Mulle meeldis kontserdi juures kõige rohkem see, et enne igat muusikapala tutvustas ansambli juht Andres Mustonen selle sisu ja tagamaid, rääkides, mis selles laulus toimub ja kust see pärit on. Mehe hääl oli väga rahulik ja kõlav, mis tekitas ruumi huvitava ning natuke muinasjutulise olustiku.
Loodus - üks osa kirjaniku elust ja loomingust Lapsepõlves armastas Juhan Liiv üksildust. Kirjanik hoidis eemale teistest lastest ja eelistas veeta aega looduses. Väga armastas ta oma karjapõlve, mida hiljem meenutab tundeküllaste lausetega :" Endised karjaaja mängupaigad käisin läbi ja istusin tuttavatel unistuste paikedel ning trööstisin ennast nende kadunud kuningriikide pärast, mis ma seal seekord nooruses üles ehitasin. Õnnelik aeg!" Juhan liiv pühendas luulele oma teostes väga suure osa. Kirjanik kohtleb loodust kui võrdset, elab sellesse sisse ning märkab kõiki pisiasju. Juhan Liiv otsekui elas looduses: kurvastas, kui loodusel oli raske, tundis rõõmu, kui valitses päikesepaiste. Loomadel ja lindudel on Juhan Liivi luules oma koht
Mul on siniseid, kollaseid ja musti riideid. Mul on eesti keeles, kirjanduses ja bioloogias kollased vihikud. Mul on musta, valget ja halli värvi särgid. 4. Pane vajaduse korral komad. 1. Väike beez kutsikas niutsus kurvalt. 2. Olime laagris Valgemetsas, Põlvamaal. 3. Olen käinud Soomes, Rootsis, Poolas ja Saksamaal. 4. Peenral kasvasid punased, kollased, oranzid ja valged lilled. 5. Teine maailmasõda algas 1. septembril, 1939. a. 6. Istusin kirjutuslaua taga vaikselt, mõtlikult ja süvenenult. 7. Munast koorusid kollased pisikesed armsad tibud. 8. Kadripäev on neljapäeval, 25. novembril. 9. Öhtul, öösel ja varahommikulgi kostis naabrite juurest kõva muusikat. 10. Talvel Otepääl suusatamas murdsin käeluu. 11. Peole lähen uute ilusate riietega. 12. Mõtlesime, kas osta elutuppa ümmargune, ovaalne või nelinurkne laud. 13. Mu sõber elab Tallinnas, Lasnamäel , Läänemere teel. 14. Emal on uus pikk soe kasukas. 5
Ainuke mõte temast tegi mu südamele haiget. Tungiv soov võtta endalt elu valdas mind. Ma lihtsalt sammusin uksest välja. Võtsin kaasa ainult Danieli lemmik pluusi. Ta lõhna oli veel tunda. Ma sammusin Lootuse jõe poole. Olime kunagi seal terve perega kala püüdnud. Kell näitas 4. Oli varajane hommik ja tänavad oli inimtühjad. Örensberg magas. Ma ei näinud teed selgelt, oli pime ja lumi sadas otse näkku. Jõudsin sillani, mille all voolas Lootuse jõgi. Lihtslt istusin maha. Mõtted olid peas segi. Daniel, miks sa jätsid mu siia maailma üksi. Ma lihtsalt ei saa ise hakkama, mul pole mõtet enam elada. Külm tuul puhus näkku. Ta kuis peksis mind vitsadega. Tõusin püsti ja nuusutasin venna pluusi. Habisesin värisedes :" ma armastan sind igavesti, Daniel !" Ja ma lihtsalt hüppasin. Ma lendasin. Mul oli hea olla. Sulgesin silmad ja olin valmis igavesesse unne vajuma. Tegin silmad lahti. Mind ümbritses ere valgus. Kas ma olen taevas
V. LAUSELÜHENDI KIRJAVAHEMÄRGID · Verbita lauselühend eraldatakse alati koma(de)ga. Nt: Poiss läks metsa, seenekorv käes. · Määruslikud nud- ja tud- lauselühendid (vastab küsimusele millal?) eraldatakse koma(de)ga. Nt: Töö tehtud (millal?), läksime koju. · des- ja mata- lauselühend eraldatakse komaga, kui tuum asub lühendi algul. Nt: Vastamata ainsalegi küsimusele, vangutas ta vaid pead. Istusin laua taga, kuulates järjejuttu. VI. RINDLAUSE KIRJAVAHEMÄRGID Rindlause koosneb kahest või enamast samaväärsest lihtlausest. · Rindlause osalausete vahele pannakse koma, kui nende vahel ei ole sidesõnu ja, ning, ega, ehk, või, kui ka. Nt: Väljas sajab vihma, puhub tugev tuul Väljas sajab vihma ja puhub tugev tuul. · Kui järgnev lauseosa seletab eelnevat, siis pannakse nende lauseosade vahele koolon.
teda väga palju. Ta järgneb talle igalepoole ja tema on ka see kes Peeri lunastab. Teda ei huvita nii väga tema enda elu kui se ,et Peeril ikka kõik hästi oleks. Samasugune on ka Peeri ema. Ühes pulmas kohtusid ka Ase ja Solveig ja Ase kurtis oma mure talle, Solveig kuulas teda ja sellepärast hakkas ka aitama tema poega ja armastama teda kui oma poega. " Jah , sa pead teadma, mu mees, see jõi sõitis kulas ringi ja sassis kui hull, Kõik mis meil oli, läbi ta jõi. Ma istusin kodus pisi-peeri süles, ja unustada püüdsrin sest saada üle. Üks pruugib viina, test lohutab vale. Kuid kes sis näeb seda ette, et poisil ni külge se jääb." (lk 61) 1.2 Peer Gyndi egoistlike illusioonide maailm: Peer Gynt on kunagise vägagi rikka mehe Jon Gynti ja Ase poeg. Tema isast aga sai joodik ning kaotas kogu oma raha, samuti jättis ta sellega Peeri ja ta ema vaesusse. Peer üritab omastarust seda kõike taastada , seda mis isa hävitas
Anja ei hakanud midagi ütlema ja aksepteeris sellega, et ta on Kristina vanaemale Kristina ise. Nii ta elabki tema juures igavesti. Mulle väga meeldis see film väga, nutsin mitu korda. See film oli väga hästi tehtud, kõik need näitlejad ja nende näitlemine oli super. Muusikast ma ei mäleta midagi kuna süvenesin rohkem filmi sisule. Kinos oli palju rahvast ja palju tuttavaid. Minu lemmiknäitlejad oli Anja ja Kristina. Nad näitlesid väga hästi koos. Mina istusin 9 reas 2 kohas oma emaga. Tahaksin uuesti seda filmi näha.
Õnnelik perekond-kas alkohol mõjutab seda? Minu nimi on Gerly. Ma olen kasvanud tavalises perekonnas, kus õhtuti laua taga istudes päevasündmusi arutati. Vahel ema ja isa vaidlesid, aga nii on paljudes perekondades. Ma usun, et alkohol sai mu sõbraks siis, kui isa läks pere pangalaenude tõttu Soome tööle ja ema jäi üksi koju noortemate lastega tegelema. Seetõttu jäin ma üksi ja tähelepanuta. Hilja õhtul istusin ma teleri ees ja lihtsalt vahtisin seda, ilma mingisuguse mõtteta. Ühtäkki tundsin, et ma ei suuda enam niimoodi edasi elada, kui perekond mulle enam absoluutselt tähelepanu ei pööra. Kõik algaski justkui lihtsalt, eimillestki... Esimene kord varastasin ma baarikapist pudeli likööri, mida enne magama jäämist veega lahjendatult jõin. Mulle meeldis tunne kuidas kõik maailma mured ununesid. Asi läks aga nii
kohati väga, väga kiiresti, just oma soolo ajal. Kontsert algas väga huvitava ja omanäolise lauluga. Esialgu arvasin, et tegemist on harjutamisega, kuid nii see siiski ei olnud. Jäi mulje nagu nad oleksid mõnes kohas viisist mööda mänginud. Paraku oli tegemist sellise zanriga, mida kutsutakse free-jazz'iks ja seal on lubatud teha kõike, mida hing ihaldab. Mis mind veel ka üllatas oli see, et kontserdi algul ei olnud mingit avakõnet, vaid see toimus peale esimest lugu. Kuna ma istusin kõrvaltoas ei kuulnud ma midagi, millest Faust kõneles ning selle tõttu jäid mulle tundmatuks ka loode pealkirjad. Esimene lugu algas vaikselt muutudes aina rütmikamaks ja hoogsamaks. Sellisele ülesehitusele järgnes ka järgmine lugu. Mis minule sügava mulje jättis oli kolmas lugu, mis kandis vist nime Jõud ja vähk. Taaskord kostis muusika veidi vaiksemalt, kujutades endas vähki, muutudes aina suuremaks ja nii ka lugu rütmikamaks
teistsugune. Minu jaoks olid õnnestumad stseenid need mis toimusid magamistoas, sest seal oli korraga laval vähem inimesi ja sündmused olid arusaadavamad. Seal oli rohkem põnevust ja oli huvitavam jälgida. Publik suhtus etendusse väga hästi, etenduse ajal käituti väga viisakalt. Plaksutati, kui mõni stseen läbi sai või keegi lõpetas tantsimise. Kõik oli väga viisakas ja pidulik, minu jaoks veidi harjumatu atmosfäär. Ma istusin rõdul, sealt oli väga hea vaade. Ma olin imestunud, kui vaikne publik oli ja kui pingsalt jälgiti etendust. Üldmulje jäi hea balleti kohta hea. Uuesti ma vaatama ei läheks, sest mulle balletid ei meeldi. Etendus oleks võinud olla lühem, kuna sisu kordus esimeses ja teises vaatuses ning ballett oli lõpus veniv ja igav. Ma oleks teinud lihtsamaks ja arusaadavamaks etenduse sündmustekäigu, sest siis oleks olnud põnevam ja huvitavam jälgida
Arengupsühholoogiline analüüs lapse vaatluse kohta Vaatleja: Vaadeldav: Robert-Ruben S., 4-aastane poiss Vaatlus koht: Roberti kodu Vaatluse aeg: 31.10.2013, lõuna Analüüs on tehtud lapse kõne arengu kohta. Vaatlesin Robertit lõuna paiku tema kodus. Läksin tuppa, kus olid Robert ja tema ema ning istusin voodile. Esimene tegevus, mida jälgisin (15 minutit), oli mängimine. Robert mängis autodega. Roberti mängimist vaadata oli väga huvitav, sest ta tegi iga mänguasjaga mängides selle mängu asja häält, näiteks auto ''prõnn-prõnn'' ja kui mingi kokkupõrge toimus, siis ''tufffffff''. Mängides rääkis Robert väga palju oma emale, mida ta teeb. Ta näitas emmele, milline auto on ema oma ja milline isa oma
ema sõbrannat. Ta oskas selles rollis olles kõik oma oskused mängu panna, mis ta pikki aastaid on õppinud ja omandanud. Iga etendus ei tule kindlasti täpselt samasugune välja, kui seda esitati eelmise päeval või peaproovis ning pole kunagi veatu ja täiuslik. Üheks suureks miinuseks oli see, et pillid oleksid võinud natuke vaiksemalt mängida, sest vahel ei saanud aru mida näitlejad laulsid. Kuid võib olla oli see põhjustatud sellest, et ma istusin teises reas, suhteliselt lähedal orkestri augule. Aga ikkagi oleksin ma pidanud aru saama, mida näitlejad laulavad. Muusikal "Mamma Mia" oli üks parimaid etendusi ja muusikale , mida vaatamas käinud olen ja soovitan seda ka teistel vaatama minna. See lavastus pani mõtlema mind selle üle, et ligidasi inimesi tuleb ikka aidata ja neid tänada "Aitäh!" sõnaga, kõige selle eest mida nad meie heaks on teinud. Teatrit tuleb külastada, sest iga etendus on iga kord erinev ja midagi
2013. aastal pälvis Tallinna Kammerorkester Eesti Muusikanõukogu interpretatsioonipreemia. CD "Arvo Pärt. Adam's Lament" võitis samal aastal Tallinna Kammerorkestri osalusel Grammy parima koorimuusika esituse kategoorias. Orkester oli väga heal tasemel, kõik taktid läksid perfektselt täppi, mida oli raskemate loode puhul raske teha. Rahvale tundusid palad ka väga meeldivad ning olid elevil järgmiste loode üle. Kahjuks ei näinud ma oma silmadega neid otse mängimas, kuna istusin rõdul tagapool aga sellegipoolest kõlas iga lugu imeliselt, millest piisas. Wolfgang Amadeus Mozart vaimustus ooperimaailmast juba nooruses ning mitu tema teismeeas loodud lavateost pälvis tähelepanu. Siiki sündisid Mozarti kõik tähtsamad ooperid viimasel kümnel eluaastal Viinis, sh "Figaro pulm" ja "Võluflööt". "Figaro pulm" põhineb samanimelisel komöödial, mille keiser oli kuulutanud poliitiliselt skandaalseks ja keelanud, kuna selles naeruvääristati aristokraatiat
Franz Kemmerich alates lk 12, jalg amputeeriti *samast klassist sõtta läinud, üheksateistkümneaastased · Täna harjutasime lõunaajal terve tund auandmist, sest Tjaden oli üht majorit lohakalt tervitanud. Katil ei taha see tõik kuidagi meelest minna. Ta ütleb: ,,Pane tähele, me kaotame selle sõja, kuna me liiga hästi au anname." (lk28) · Juhus ongi see, mis meid ükskõikseks teeb. Paar kuud tagasi istusin ühes varjendis ja mängisin skatti; mõne aja pärast tõusin püsti ja läksin ühte teise varjendisse tuttavaid külastama. Kui ma tagasi tulin, polnud esimesest varjendist enam midagi alles, raskekaliibrilise otsetabamus oli selle puruks tampinud. Läksin teise varjendi juurde tagasi ja jõudsin just õigeaegselt pärale, et aidata mehi välja kaevata. Vahepeal oli samasugune mürsk varjendi kinni matnud. (lk 63)
annaabi.ee 
