Loodus
– üks osa kirjaniku elust ja luulest
Lugedes Juhan Liivi looduseteemalisi luuletusi
on aru saada, et loodus oli tema jaoks väga tähtsal kohal ja see
oli ka talle põgenemispaik kõigest halvast, mis teda ümbritses.
Pere seitsmest lapsest noorimat Juhanit mäletati kui põdura
tervisega ja üksildusse kalduvat poissi. Suviseid karjaspoisiks
olemisi on ta ise meenutanud kui oma elu kõige õnnelikumat aega.
Noorena
oli Liiv üksildust armastav poiss, kes paistis silma küll
pikkusega, kuid samas ka kõhnusega, sellepärast ei olnud ta eriti
sportlik ja teda narriti teiste koolikaaslaste poolt.
50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 1 leht
Lehekülgede arv dokumendis
2009-06-17
Kuupäev, millal dokument üles laeti
44 laadimist
Kokku alla laetud
1 arvamus
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
boyzz
Õppematerjali autor
Kurb-naljakas tõsiasi on seegi, et suur kirjanik pidas end teatud haigushetkedel Poola kuningakski. Teda on püütud mõista, lahata tema luuletusi ja seeläbi ligi pääseda sügavatesse hingesoppidesse, kuid vaevalt leidub inimest, kes suudaks täielikult mõista Juhan Liivi hingeelu kogu selle üksinduses ja nukruses. Ja kui keegi mõistakski, ehk peaksime tedagi omamoodi hulluks, veidi nõdrameelseks oma piiritus isamaa- ja loodusarmastuses, isegi enesehaletsemises? On olnud ainult üks Juhan Liiv ja vaevalt tuleb teist samasugust inimest kunagi veel. Meie võime üksnes lugeda tema teoseid ning neid ka enda hingeeluga põimida. Referaadi teises osas on pikemalt lahatud Juhan Liivi loodusluulet ning keskendutud omakorda aastaaegade, loomade-lindude, vee ning loodusdetailidele pühendatud luuletustele. Näiteks on toodud luuletusi, mis autori meelest iseloomustavad antud teemat kõige paremini.
Juhan Liiv otsekui elas looduses: kurvastas, kui loodusel oli raske, tundis rõõmu, kui valitses päikesepaiste. Loomadel ja lindudel on Juhan Liivi luules oma koht. Loodusluule valikul on autor lähtunud eelkõige isiklikest eelistustest ja arusaamadest. Tema luuletusi lugedes tekib mõnus nostalgia, meenub enda lapsepõlv, kui paljajalu sai maal vanaema juures joostud, rohi varbaid kõditamas ja kevadiselt värske õhk hinges rahutust tekitamas .Paljud kirjaniku loodusluuletused on vabastavad, neist õhkub rõõmu ja soojust. Näitena võiks tuua J. Liivi luuletuse ,,Ilus suvepäev oli". Ruttu astusin ma temaga õue, et ta piina Lühendada, - ja avasin pihu- Vidiit! See oli hõiskamine pääsemise üle, tänu, vabaduse Hüüe.
Kurb- naljakas tõsiasi on seegi, et suur kirjanik pidas end teatud haigushetkedel Poola kuningakski. Teda on püütud mõista, lahata tema luuletusi ja seeläbi ligi pääseda sügavatesse hingesoppidesse, kuid vaevalt leidub inimest, kes suudaks täielikult mõista Juhan Liivi hingeelu kogu selle üksinduses ja nukruses. Ja kui keegi mõistakski, ehk peaksime tedagi omamoodi hulluks, veidi nõdrameelseks oma piiritus isamaa- ja loodusarmastuses, isegi enesehaletsemises? On olnud ainult üks Juhan Liiv ja vaevalt tuleb teist samasugust inimest kunagi veel. Meie võime üksnes lugeda tema teoseid ning neid ka enda hingeeluga põimida. Siin referaadis on püütud kõigepealt panna kirja Juhan Liivi eluetapid, mis mõjutasid kirjaniku edasist käekäiku või loomingut. Kasutatud on erinevaid luulekogusid ning eluloomaterjale. Eraldi peaks välja tooma kogumiku „Sinuga ja sinuta“ ning raamatu „Juhan Liiv mälestustes“. Mõlemad raamatud on koostanud Aarne Vinkel
Veni-Villem). Samas on Murumäe mõisaga seotud tekstiosa puhul märgata veel romantilist kujutamislaadi, Liiv ei tundnud mõisaolustikku nii hästi, et seda tõetruult kujutada. Jutustus "Käkimäe kägu" (1883) kujutab üht Villu omale sarnast elusaatust. Külajutt "Nõia tütar" näitab ebausu raskeid tagajärgi, kuid peategelane, rahvaarsti tütar Leena leiab siiski oma õnne. Ilmekas kõrvaltegelane selles jutus on küla keelekandja Pärälärä-Leenu. LUULE Juhan Liiv on üks eesti luuleklassika suuri nimesid. Ta ületas 19. sajandi lõpu epigonismi (jäljendamise) ja temast sai 20. sajandi luuleuuenduse eelkäija. Liiv hakkas luuletusi avaldama 1880. aastatel tol ajal levinud järelromantilises, epigoonlikus laadis. Luuletajakuulsuse tagasid talle aga eeskätt hilisemad, haigusaastail valminud luuletused. Liivi luule paremik on ehe ja sundimatu eneseavaldus, siiras ja vaba oma aja kirjanduslikest tavadest.
Liivi looming tõi pöörde järelromantilisse kirjandusse, avades loominguliselt uued võimalused. Luule väärtuslikum osa sündis haigusaastatel (1894-1913) ning jõudis Gustav Suitsu toimetamisel luulekogu kaante vahele 1909.aastal. Samal aastal ilmus ainuke Liivi eluajal ilmunud värsikogu "Luuletused", mille avaldas "Noor-Eesti". Juhan Liivi luules võib eristada nelja suurt teemat: loodus-, armastus-, isamaa- ja mõtteluulet. Liivi looduslüürika kuulub eesti luuleklassikasse. Loodus ei ole tema luules dekoratsioon vaid nähtus iseendas: realistlik detailides ja hingestatud oma olemasolus. Tundis enda seotust sügisega. Sügisilmade vaheldusrikkus sobib iseloomustama ka kirjaniku looduslüürika kaht põhitooni: valgusküllast optimismi ja halli nukrust. Liivi loodusluulele on omane tundeintensiivsus, kujundiline täpsus ja filosoofiline mõtestatus. Loodusluule Juhan Liiv veetis oma lapsepõlve Peipsi kalda äääres. Tema nukrasse argipäeva tõi
Aga üle oru, sääl kus põllupind, sügissuve päiksest hiilgab mäerind ("Sügise päike") --- Eemal meie akna kohal valendab üks söödike, kullalise päikse paistel ise kulla sarnane. ("Sööt") Sügisluuletuste teises rühmas annavad maastikule ilmet selle kohal lasuvad pilved, udu, tuhakarva lained, kahvatanud, väsinud väljad või tormis kihutavad pilved ja tuules kohisevad puud, mis tekitavad luuletajas nukruse meeleolusid.
1)Eesti realism Ärkamisaja eesti kirjandus Ärkamisajal oli pandud alus eesti kirjandusele tema kõigis põhiliikides. Patriootiline paatos leidis kirjandusliku väljenduse rahvusromantismis, mis tõusis kõige eredamalt esile lüürikas ja lüroeepikas, hiljem ka ajalooainelises jutustuses. Kaasaja elust jutustav proosa ja näitekirjandus ei teinud kaasa romantilist kõrglendu. Neile omane maalähedane asjalikkus probleemistikus ja tõepära taotlus olukujutuses hakkas järk-järgult tugevnema ja 19. sajandi viimasel aastakümnel sai eesti kirjanduses valdavaks realism. Realistlik kirjandusvool Realism (sõnast realis ld k esemeline, tegelik) kirjandus taotleb tegelikkuse tõepärast, objektiivset kujutamist, elunähtuste oluliste külgede ja põhjuslike seoste esiletoomist. Eesti
J.Aavik. Kõige kuulsam prantuse sümbolist on Charles Baudelaire, nt. luuletus ,,Raibe" (armastus luuletus). Väga kõrgehinnalised ja väärikad köited. Raamatu kujundus tõusis uuele tasemele. Andis välja ajakirja 1910-1911, hiljem köideti ajakirjad kogumikuks, sest need ei levinud väga, rahvas polnud valmis ostma ajakirja. Anti välja originaalteosed, millel oli oma trükikoda. Embleemiga raamatud. Trükikoda kestis kauem, kui rühmitus ise. Noor-Eesti päästis kaks Eesti kirjaniku: J.Liiv ja K.J Petersoni luule avaldamine. Nad eirasid realismi sisse tallatud radu ning tõid kirjandusse uued voolud, mida on tähistatud üldnimetusega uusromantism. Nooreestlastest kirjanikud edendasid eriti luulet, lühiproosat ja kriitikat. J. Aaviku radikaalsed keeleuuendusettepanekud seadsid esikohale esteetilisuse printsiibi, mis ühtis "Noor-Eesti" kunstikäsitusega. Aaviku taotlus oli viia eesti keel
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid