Hortus Musicus retsensioon (0)

12. veebruaril külastasime klassiga Hortus Musicuse kontserti, mis toimus Lühikese jala Väravatornis.
Hortus Musicus on Eesti vanamuusikaansambel, mille asutas 1972. aastal Andres Mustonen . Ansambli repertuaaris on enamasti keskaja ja renessansi muusika ning sinna kuuluvad järgmised liikmed: Andres Mustonen (ansambli juht, viiul , vioola , plokkflöödid, krummhornid), Olev Ainomäe (pommerid, oboe , plokkflöödid, šalmei , krummhornid), Imre Eenma (violone, kontrabass , gamba ), Valter Jürgenson (tromboonid), Tõnis Kaumann ( bariton , löökpillid ), Tõnis Kuurme (dultsian, pommer, fagott , plokkflöödid, krummhornid), Riho Ridbeck ( bass , löökpillid, trummid), Ivo Sillamaa ( orel , klaver , klavessiin), Anto Õnnis ( tenor , löökpillid), Taavo Remmel (kontrabass).
Spetsiaalselt meie kooli kümnendikele korraldatud kontserdi toimumiskoht oli väga eriline, sest saal, kus see toimus, oli väga väikene, mahutades vaid umbes 70 külastajat. Juba uksest sisenedes oli õhkkond märgatavalt teistsugune kui väljas, saal oli väga väike aga kõrge, ruumi esimene osa oli valgustatud ja seal seisid erinevad pillid . See aitas palju kaasa ürituse üldmulje kujunemisele.
Ansambel esitas renessansiaegseid muusikapalu ning olid kõik ka vastavalt riietatud, mis andis minu arust üldpildile palju juurde. Pillimehed olid rõõmsas meeleolus ja tundus, et neile väga meeldib see, mida nad teevad. See meeleolu saatis kogu üritust. Mängiti nii kiiremaid kui ka aeglasemaid laule. Kolm lauljat kõlasid väga hästi kokku ning laulsid oma osi suure entusiasmi ja emotsiooniga. Natuke naljakas oli vaadata, kuidas eirates kontserdi temaatikat ja õhkkonda olid lauljate kätes tavaliste noodipaberite asemel aga hoopis tahvelarvutid, kust nad sõnu jälgisid. Siiski ei olnud see asjaolu eriti häiriv.
Kogu kontsert oli minu arvates väga kiire, energiline ja kaasakiskuv. Kiiremate laulude ajal tekkis aga aeg-ajalt hetki, kus väike ruum ja kümneliikmeline muusikutekogu kokku tekitasid koosluse, mis oli minujaoks natuke ebameeldiv – muusikat tundus olevat liiga palju. Ma arvan, et selles oli siiski süüdi fakt, et istusin esireas ja pillimehed olid mulle väga lähedal. Samas olen kindel, et see oli erakordne võimalus sedasorti muusikat niivõrd lihtsas võtmes ja niivõrd lähedalt nautida.
Mulle meeldis kontserdi juures kõige rohkem see, et enne igat muusikapala tutvustas ansambli juht Andres Mustonen selle sisu ja tagamaid, rääkides, mis selles laulus toimub ja kust see pärit on. Mehe hääl oli väga rahulik ja kõlav, mis tekitas ruumi huvitava ning natuke muinasjutulise olustiku .
Pillimeestest jäi mulle kõige enam silma kontrabassimängija Taavo Remmel. Seda sellel põhjusel , et ta mängis oma pilli hämmastava kergusega ja naeratas pidevalt publikule. Tema näost võis välja lugeda, et talle väga meeldis, mida ta teeb ja see tõi ka mulle naeratuse näole.
Kokkuvõttes võib öelda, et Hortus Musicus on väga eriline koosseis ning nende kontsert oli huvitav ja lõbus. Pean küll tunnistama, et selline muusika mulle isiklikult eriti ei meeldi, kuid see kogemus ja emotsioon, mille endaga sealt saalist lahkudes kaasa võtsin, on kindlasti asendamatud ning silmaringi laiendavad. Kindlasti soovitaksin ka teistel omavanustel seda kontserti külastada, sest see on väga hea viis tutvuda renessansiaegse muusika ja kultuuriga .
2