Surm. See on kõigest sõna. Ometigi kõik kardavad seda. Kas poleks lihtsalt kergem unustada ja elada, kuni see hetk on käes. Me ju kõik sureme. Keegi varem, keegi hiljem. Surm puudutab meid kõiki, kuid mõned lihtsalt lepivad sellega, mõned aga mitte. Nagu näiteks mina. Daniel oli minu jaoks kõik. Mu pere, mu parim sõber, mu kaitsja. Kellegil polnud Örensbergis nii head venda. Daniel oli alati mulle eeskujuks. Ka siis, kui vanemad otsustasid põgeneda Austraaliasse ja jätsid meid saatuse hoolde. Daniel läks kohe peale seda tööle, et minu õpingud kinni maksta. Korteri ja elektri eest me maksma ei pidanud. Vanemad olid väga suure ettemaksu teinud. Daniel oli alati rääkinud, et kui ma lõpetan 9. klassi, müüme korteri maha ja lähme mööda maailma reisima. See oli olnud mu unistus, mille täitumiseni oli jäänud vaid pool aastat,
Kõik kommentaarid