Intelligentsus ja IQ (0)

Intelligentsus ja intelligentsuse hindamine
Rääkides intellingentsusest ja selle testimisest puudutakse kokku protestiga, et „Sa ei saa mõõta IQ“, „Teie olete rasist“, „Ei ole kindlat definitsiooni, mis on IQ“ ja „Intelligentsus on erinev eri maades“. Reeglina on kolme tüüpi reaktsiooni, kui küsida IQ-st: ühtele see meeldib (reeglina neile, kellel on kõrge IQ või kes usub, et saaks head tulemust), teised suhtuvad ükskõiksusega (keskmise tulemuse saavutajad) ja kolmandad , kes arvavad , et see on aja raiskamine (jah, õigesti – nende IQ oli madal).
James Flynn kirjutas: „intelligentsuse tulemused ühest põlvkonnast teisse näitavad, et IQ on kõrgelt tundlik keskkondlike faktorite suhtes, k.a. kultuuriliste faktorite suhtes nagu õppimise strateegiad või probleemide lahendamise viisid, mis said alguse koolist, kodust või mujalt“.
Noorest east peale suhtumine võib muuta meie edukuse taset – kindel tunne, et Sa saad olla veel parem ja edukam, soodustab muutusi. Peab üritama kombineerida isiklikku efektiivsust /enesekindlust motivatsiooniga õppida, mis alandab intelligentsuse skoori tähtsust ja soodustab õppimist õppimise jaoks. Tõstes inimeste motivatsiooni ja soovi uusi ülesandeid peale võtta selle asemel, et keskenduda IQ tulemustele, võib saavutada paremaid tulemusi. Roberts at al. (2008) järgi hariduslik sekkumine võib tõsta IQ-d u. 8 ühiku võrra - mis hiljem võib osutuda oluliseks selles, kuidas me edaspidi kasutame omandatud oskusi õppimisel ja tervise ning rõõmutunde saamiseks.
Kultuurilised erinevused vaadetes intelligentsusele. Ühed seltskonnad lahendavad probleeme isiklikul tasemel (individualistid), teistes aga muretsetakse rohkem probleemidest, mis toovad sotsiaalset harmooniat (kollektivistid). Individualistidele faktide mäletamine ei ole oluline, nende seas on populaarne väga kiire õppimine enne eksamit, mis lõpuks ei jäta teadmisi pikemas perspektiivis. Kollektivistid aga peavad faktide mälu tähtsaks sügavama mõtlemisviisi ja intelligentsuse vaatenurgast. Teine näide erinevusest on vaikus. Mõnedes seltskondades peetakse seda intelligentsuse tunnuseks, kuid see kindlasti ei kehti Lääne- ja individualistlike seltskondade puhul, kus vaikuse taga tihti nähakse intelligentsuse puudust.
Sternbergi uuringute järgi praegusel ajal on 3 intelligentsuse tüüpi: probleemide-lahendamisega seotud, verbaalne ja sotsiaalne intelligentsus. Mõõtes intelligentsust peab arvestama isiku vanust – usutakse, et lapsed on intelligentsed, kui saavad edukalt hakkama probleemide lahendamisega, vanemaid inimesi aga hinnatakse sotsiaalse adaptatsiooniga seotud oskuste alusel.
Ameerika psühholoog Howard Gardner väidab, et on mitut intelligentsust sõltuvalt inimeste tegevusalast ja iga peab olema käsitletud eraldi. Tema hüpoteesile aga seisab vastu asjaolu, et ei ole tõendust, mis väidaks, et erinevad intelligentsused ei ole omavahel seotud, ja võib olla palju intelligentsuse alatüüpe. Enamuse ekspertide arvamuse alusel intelligentsuse mudelid haaravad abstraktset mõtlemist, võimet õppida kogemuse alusel ja oskust õppida ning kohaneda vastavalt keskkonnale, uutele situatsioonidele ja seltskonnale.
Miks IQ oluline on?

• IQ ennustab edukust tööl. Korrelatsioon on eriti suur kõrge ja keskmise raskuse töödega.
  
• IQ ennustab edukust töökoolitustel. Suurem seos on nende inimestega, kellel on alla 3 aasta töökogemust.
  
• IQ aitab haiguste ja vaimsete probleemide diagnoosimisel. Kasutatakse hindamise keerulise süsteemi osana.
  
• Intelligentsus on sissetuleku üks parimaid ennustajaid. Jencks avastas, et Koorea Sõja sõjaväelastel, kelle IQ oli üle 110, sissetulek oli 34% võrra rahvuslikust keskmisest kõrgem pärast sõda. Samal ajal mehed, kelle IQ oli alla 90, pärast sõda said u. 34% võrra vähem võrreldes rahvusliku keskmise sissetulekuga.
  
• IQ on seotud rahvuste rikkusega. Lynn ja Vanhanen järeldasid oma analüüside alusel, et rahvustevahelised intelligentsuse erinevused on kõige võimsam ja fundamentaalsem seletus lüngale vaeste ja rikaste riikide vahel.
  

On oluline meeles pidada, et IQ-l ja intelligentsusel on õrn erinevus olemas, intelligentsus haarab võimet omandada ja kasutada teadmisi, samal ajal IQ paneb oma definitsiooni mõõdetavatesse parameetritesse. Stephen Jay Gould rääkis, et IQ ei võta arvesse isiklikku keerukust ja konteksti, milles iga inimene elab. 20. sajandi alguses Harvardi Ülikooli psühholoog Edward Boring väitis, et intelligentsus on see, mida intelligentsuse test hindab. Seega IQ testi tavaline kriitika seisneb selles, et see on liiga kitsas oma fookuses , mille tõttu ei ole inimese intelligentsuse tõeline peegeldus , kuid pigem testi autori vaade sellele, mis intelligentsus on.
Wechsler (WAISi autor) uskus, et intelligentsus ei ole üksainus võime, vaid paljude erinevate oskuste summa. Seega ta hakkas arendama meetet, mis tagas unikaalsed lähenemised intelligentsusest arusaamisele ja selle mõõtmisele. Wechsler määras intelligentsuse kui „isiku võimet mõista maailma ja oma võimekust maailma väljakutsetega hakkama saada“. Seega intelligentsus on see, mis me teeme tegelikus maailmas ja viisid, kuidas me kohaneme uute väljakutsetega.
Täiskasvanute inimeste intelligentsuse mõõtmiseks kasutatakse WAISi ja Raven -i testi. WAISist rääkides kohe tuleb esile testi positiivne pool: 1. Küsimused on grupeeritud sisu järgi, seega testi lahendajad võivad jälgida, kus nende nõrk ja tugev pool on; 2. Test eeldab, et inimene teeb ise ka midagi peale lihtsa vastamise küsimustele. Raven-i test määrab inimese võimet moodustada seoseid ja mõelda analoogia järgi. Teiste sõnadega Raven-i test on keelest ja kooliprogrammist sõltumatu, mitteverbaalse IQ test.
Suurtest statistilistest uuringutest rääkides, Uuel Meremaal läbiviidud IQ testi järgi (7731 osalejat) tulid esile statistiliselt olulised seosed. Pikemad inimesed on intelligentsemad, sugude vaheline erinevus ei olnud statistiliselt oluline ja üle 40- aastaste inimeste intelligentsus langeb enamasti tänu informatsiooni töötluse kiiruse ning mälu võimelisuse langusele. IQ ei erinenud oluliselt juuste värvi poolt. Silmade värv aga mängis suuremat rolli: hallide silmadega isikud osutusid targemad. Mõlemakäelised inimesed olid intelligentsuse poolt tagaplaanil võrreldes vasaku- või paremakäeliste inimestega. Mõlemakäeliste intelligentsuse peetus oli seletatud niimoodi, et nendel puudub aju poolkerade dominantsus, mis oma korda viib vasaku ja parema poole omavahelisele segadusele. Mitmes laps inimene on ja kas ta on sündinud väikeses või suures perekonnas ei mänginud rolli intelligentsuses. Oli leitud tugev seos abikaasade IQ väärtuste vahel – meid tõmbab sama IQ tasemega inimeste külge.
Keskmine IQ tulemus muutub süstemaatiliselt eluaja jooksul, tõustes noorukite east alates kuni kahekümnete aastate keskpaigani ja seejärel langedes pidevalt umbes 25-30% võrra 50 järgneva aasta jooksul (Wechsler, 1981). Langus toimub eelkõige muutlikus intelligentsuses, kusjuures kristalliseerunud intelligentsus jätkab kasvu või püsib samal tasemel eluaja jooksul.
Uuringud on näidanud, et on olemas seos mentaalse aktiivsuse ja kognitiivse funktsiooni peetuse vahel. Alzheimer -i tõve ja teiste dementsuse vormide sagedus on pöördvõrdelises korrelatsioonis inimeste hariduse tasemega ja kognitiivsete võimetega. Sagedam osalemine kognitiivsetes aktiivsustes näitas omavat seost vaskulaarsete probleemide tagajärjel tekkiva kognitiivse häire väiksema esinemisriskiga.
Tehnoloogia arenguga ligipääs informatsioonile muutus kergemaks ja kiiremaks, oluliseks sai informatsiooni töötluse ja selle kasutuse oskus. Nüüd väärtustatakse probleemidelahendusvõimet ja mõtlemis- ning seoste loomise võimet.
Flynn-i efekt. Rahvused üle maailma on saanud u. 20 IQ ühiku juurde ühe põlvkonna aja jooksul (30 aastat). Need saavutused on kõrgemad IQ testides, mis on kõige rohkem seotud mõtlemise ja võimega lahendada uusi probleeme, ja madalamad seotutes teadmistega, mis tulenevad parematest hariduse võimalustest, püsivusest ja motivatsioonist õppida.
Aktiivse kriitika tõttu praegusel ajal IQ asemel on olemas palju muid teste , mis on IQ-ga sama põhimõttega, aga kannavad teist nimetust . Kaasaegne vaade seisneb selles, et peab hindama mitte teadmisi ja siis oma korda kaudselt selle kaudu õppimise võimalusi, vaid mõtlemisoskust. Kasutades IQ või teisi sarnaseid teste teiste nimede all, saab kiiremini tuvastada inimesi, kellele saab edukust õpetada.
Kokkuvõttes, IQ on palju kriitika läbinud ja praegusel ajal on nii seda pooldajaid kui ka vastaseid, mille tõttu on mitmeid sarnaseid teste, mis on teiste nimetuste all. IQ ei ole intelligentsuse 100%-ne peegeldus, see määrab intelligentsust testija vaatenurgast. Praegusel ajal intelligentsus on eelkõige oskus lahendada probleeme, luua seoseid ja mõelda, mitte ainult teadmised ise.
Intelligentsusel on seos tööedukuse ja rahvuste rikkusega, see aitab haiguste diagnoosimisel, kuid ei ole antud juhul peamine test. Intelligentsust on võimalik tõsta läbi hariduse ja motivatsiooni õppida. Sellel on korrelatsioonid inimese edaspidise vaimse tervise arengu ja selle kõrvalekalletega.
Läbi ühe suurtest IQ testidest jõuti järeldustele seostest mitte ainult keskkondlike, vaid ka fenotüüpiliste geneetiliste faktoritega nagu silmade värv ja kasv, mis aga vajavad edasist uurimist . Mõlemakäelised inimesed võrreldes ühekäelistega on intelligentsuse poolt all, mis sai seletuse läbi selle, et mõlemakäeliste aju poolkerad ei keskendu oma otsestele funktsioonidele, seega ei funktsioneeri efektiivselt.
Intelligentsus ei oma kindlat definitsiooni ja selle tähendus muutub sõltuvalt rahvusest, kultuurist ja ajast. Oma edukuse hindamisel peab keskenduma soovile muutuda ja produktiivsem olla, mitte lähtuma IQ skooridest. IQ põhineb subjektiivsel testija aistingul, mis on ajaga laiemaks muutunud ja rohkem valdkondi haarama hakanud, kuid veel ei ole adekvaatne intelligentsuse hindamisel.
Allikad:
1. „Intelligence and intelligence testing“, Richard B. Fletcher, John Hattie, 2011
2. „The Cambridge handbook of intelligence“, Robert J. Sternberg , Scott Barry Kaufman, 2011