Industriaalühiskond (0)

Industriaalühiskond
Sissejuhatus:
Industriaalühiskond on ühiskonnakorraldus, kus inimeste põhiline tegevusala on tööstus ja ehitus. Vähem inimesi on hõivatud põllumajanduses ja teeninduses. Industriaalühiskonnale üleminek algas Inglismaal 1760. aastail tööstusliku pöörde käigus. Ülemineku tulemusena asendati manufaktuuritootmine vabrikutootmisega. Mujal Euroopas ja USAs toimus industriaalühiskonnale üleminek 19. sajandil.
Praegu on industriaalühiskond ainult vähemarenenud Põhja riikides ja rohkem arenenud arengumaades.
Industriaalühiskonna teke:
19.saj. keskpaigaks oli masinatootmine muutunud enamikus euroopa riikides ja USA-s valitsevaks. Masinatootmise võidulepääsu nimetatakse indusrtialiseerumiseks ja tööstusele tuginevat ühiskonda industriaalühiskonnaks. Industrialiseerimine tõi kaasa suuri muutusi mitmetes ühiskonnaelu sfäärides. Eriti rängalt tabas inimesi aga tööpuudus. Põhjuseks peeti masinaid. Hästi sagedased olid tööliste ülestõusud, mille käigus lõhuti masinaid, lootes saada palgatõuse ja paremaid töötingimusi. Kuid samal ajal arenes ühiskond tänu masinatele kiiresti. Samuti suurendas masintootmine töö viljakust ja alandas kaupade hindu ning soodustas hariduse levikut ja muutis ühiskonna seniseid tavasid ja moraalinorme.
Tööstusrevolutsioon:
Tööstusrevolutsiooni ehk tööstusliku pöörde alguseks nimetatakse manufaktuurtootmise asendumist vabrikutega. Leiutati uusi ja erinevaid masinaid, mida hakati kasutama peaaegu kõige jaoks, mida varem olid teinud inimesed endi kätega. Kuid masinate ülalpidamine nõudis suuri kulutusi. Seega sai tööstusrevolutsioon käivituda alles siis, kui ühiskonnas oli selle jaoks piisavalt raha, kapitali ning tööjõudu. Kuna usuti , et uute leiutiste pealt võib tulevikus palju teenima hakata, siis panustati osaliselt ka nende väljatöötamisse. Masinate juurde oli vaja inimesi, kes masinatega töötasid. Enamus neist olid talupojad. Tänu sellele muutusid talupojad, kes veel põllutöid tegema jäid, palgatöölisteks, kes müüsid pere toitmiseks oma tööjõudu. Suurenes rahvaarv, kuna kadusid laastavad epideemiad ja paranesid tervishoiu olud. Tähtsaks muutus ka turg . Kui mingit kaupa enam niipalju ei soovitud, osutus selle edasi tootmine mõtetuks. Lisaks oli masintootmise juures vaja palju toorainet, millest kaupu valmistada.
Urbaniseerumine :
Urbaniseerumine e. linnastumine on väga tihedalt seotud industriaalühiskonnaga. Hakkasid tekkima suuremad linnad, milledesse rajati rohkem ja rohkem tööstusallikaid ja kuhu inimesed hakkasid ümber koonduma. 1801.a. oli Euroopas 14 linna, kus elas üle 100 000 inimese. 1870.a. oli neid juba üle saja. Linn oli ka oluline kultuuri keskus, kus kujunes välja omanäoline linnakultuur . Kuid linnaelul olid ka omad miinused. Varastes tööstuslinnades oli elu väga raske. Elati odavates korterites, keldrites või hoovipeal. Sellega kaasnes kõrge laste suremus , mis oli pea poole suurem kui maapiirkondades. Kuid mida aeg edasi, seda paremaks muutus ka elu linnas. Toodi sisse veevärk, hakati maju planeerima ja uue ehitusmaterjalina tuli kasutusele raudbetoon. Tänavatele toodi valgustus ja hobustele lisaks tuli ka tramm . Majades võis näha kraanist voolavat vett, vannituba ja WC-d. Kuid seda kõike varjutasid kuritegevus , kitsad korteri- ja kehvad sanitaarolud.
Monopolid
Majandusteaduses on monopol püsiv turuseisund, kus mingit teenust või toodet pakub ainult üks müüja. Monopoli puhul puudub konkurents pakutavale tootele või teenusele ja puuduvad asendustooted. See võimaldab müüjal küsida toote eest hinda, mis on ühiskonna seisukohalt liiga kõrge.
Proletariaat ja kodanlus:
Tööstuslik pööre muutis oluliselt linna sotsiaalset palet. Uute sotsiaalsete kihtidena tekkisid palgatöölised e. proletariaadid ja vabrikuomanikud. 19.saj. lõpuks ulatus tööliste osatähtsus 50-75 protsendini. Tekkis töölisaristokraatia oskustööliste seas. Nad said rohkem palka kui teised ja võisid lubada endale paremaid elu tingimusi. 19.saj. teisel poolel hakkasid töölised tundma end tähtsamatena ja korraldasid ülestõuse riigi ees, et määrata kindel tööpäeva pikkus, küsida rohkem palka jms. Tänu sellistele ülesastumistele koostati ka töölisseadusandlus, milles olid kirjas tööliste õigused ja kohustused.
Otto Eduard Leopold von Bismarck :
1815.- 1898 .a. Otto von Bismarch , tuntud ka kui „ Raudne kantsler “, sündis Saksamaal, Schönhausenis. Tema suurimaks teeneks peetakse Saksamaa ühendamist, mida tuntakse ka ühendamist „Raua ja verega“. Ta pidas sellejaoks maha mitmeid võidukaid sõdu Austria, Taani ja Prantsusmaaga ning saavutas sellega Saksa Keisririigi väljakuulutamise Versailles ’i lossi peeglisaalis. Temast sai esimene Saksamaa riigikantsler. Sõdades on teada, et Bismarch on kasutanud palju energiat ja oma tohutut diplomaatilist talenti.
Tähtsaimad saavutused:
Tähtsaimad leiutised olid James Hargreavesi mehaaniline vokk 1765 , Edmund Cartwrighti konstrueeritud mehaanilised kangasteljed 1785 , Thomas Belli puuvillasele riidele trükkimise masin. Metallurgias oli tähtsaim Thomas Newcomeni aurumasin 1711 , mida hiljem täiustas James Watt . Masinatööstuses oli suurim saavutus Eli Whitney puuvilla puhastamise masin 1793. George Stephensoni ehitatud 1. auruvedur 1814 . Robert Fultoni kõlbulik aurik. Gottlieb Daimleri bensiinimootor 1884. Rudolf Dieseli diiselmootor . Joseph Monieri raudbetoon 1867.