Impressionistlik muusika (konspekt) (0)

Impressionism kui kuldne päike
Impressionism on 19. sajandi maalikunsti vool, mis sai alguse 1860. aastatel kunstinäitusi korraldama hakanud Pariisi kunstnike vabast tahtest. Vool sai nime Claude Monet ’ maali „ Impression , soleil levant “ („ Impressioon . Tõusev päike“) järgi. Impressionismi ideed levisid kujutavast kunstist muusikasse ja kirjandusse, nii tekkisid impressionism muusikas ja impressionism kirjanduses.
Sõna „impressioon“ tähendab muljet. Impressionistlikule stiilile on võõras romantismile omane kirglik eneseväljendus ja äärmuslikud meeleolud. Vastupidi tugevatele, intensiivsetele värvidele eelistatakse impressionismis peeni nüansse, värvivarjundeid ning valguse ja varju mängu. Kirjanduses avaldus impressionistlik tunnetus sümbolismina – eelkõige prantsuse luuletajate Baudelaire ’i, Verlaine ’i ja Mallarme loomingus.
Muusikasse jõudis impressionism esimest korda 1890-ndatel. Impressionistlik muusika pööras erilist tähelepanu just instrumentide ja orkestri kõlavärvidele. Nii nagu maalikunstis muutus värvilaikude poeesia omaette eesmärgiks, nii tõi ka impressionistlik orkestrikäsitlus endaga kaasa süvenenud tähelepanu peentele nüanssidele, detailirohkuse ja sillerdava koloriidi. Impressionismi on nimetatud uue muusika kevadeks ja kõige positiivsemaks klassikalise muusikastiiliks 20. sajandil. Impressionism tähendabki minu jaoks justkui tõusvat päikest, kevadet ja usku tulevikku. Impressionistlik muusika tekitab minus heaolutunnet ja tasakaalustatust. Eriti meeldib mulle vool just seepärast, et seal on enamasti selge meloodia ning kõla on puhas ja meeldejääv . Lisaks on meloodia rõõmsa meeleoluga ning ei tekita minus raskustunnet nagu seda tekitab näiteks ekspressionism . Impressionismi ajastul muutus nii kunstis kui muusikas eriti oluliseks just isiklike muljete edasiandmine loodusest. Impressionistlikule maalikunstile on iseloomulik muuhulgas nähtavad pintslitõmbed, heledad värvid, avatud kompositsioon , rõhuasetus valgusele ja selle muutumisele, igapäevased teemad ja ebatavalised rakursid. Ka muusikas hakati erilist tähelepanu pöörama kõlavärvidele ning funktsionaalse harmoonia asemel tõusis esile koloriidiharmoonia. Põhjus, miks mulle impressionism väga meeldib, on ka see, et nii muusikas kui kunstis eelistati loodusetemaatikat (meri, pilved , aiad vihmas jne). Looduse kujutamine ja valguse rohkus tekitab minus kergustunnet ja süstib positiivsust. Impressionistlikule muusikale on omased klassikalised pillid ja pehmed kõlad, mis meenutavad veidi jazziliku muusikat.
Impressionismiks nimetatakse ka stiili hilisemaid jäljendusi. Varajased impressionistid olid radikaalid, kes eirasid akademismi reegleid. Nad ei tahtnud lähtuda joontest ja raamidest, vaid värvidest ja tunnetest. Näiteks ei maalinud nad mitte ateljees, nagu varem tavaks oli, vaid vabas õhus, püüdes muutuvad päikesevalguse põgusaid hetke. Kunstipublik oli 19. sajandi viimasteks aastateks veendunud, et neil kunstnikel on värske ja omapärane nägemus impressionismist. Impressionistid oskasid hinnata ilu loomulikes poosides ja kompositsioonides, valgusemängus ning eredates ja mitmekesistes värvides . Kõik see on omane ka impressionistlikule muusikale, kus loobuti nö piirjoontest ja mustadest varjudest, eesmärgiks oli meeleolude kajastamine läbi rõõmsate meloodiate. Muusikas tõusis esiplaanile kõla ilu ning helilooja oli justkui kunstnik, kes maalis helidega. Lisaks avardusid muusika tämbrilised võimalused ning harmoonia väljus klassikalistest piiridest, raamidest, mis loob ka kuulaja hinges justkui ahelatest vabanemise tunde, vabaduse. Impressionistlik muusika on minu arvates väga rõõmsailmeline, särav, sest sellele muusikale on iseloomulik pidev voolavus ning selles puuduvad tugevad elamused, võitluspinged. See on romantiline, unistav ja intiimne muusika, mis tekitab hinges rahuolutunde.
Impressionistlikku muusikat on kerge kuulata, sest erinevalt hilisromantilisest keerulisest funktsionaalsest harmooniast hakati impressionistlikus muusikas eelistama mitmesuguseid helilaade (näiteks täistoonlaad ja pentatoonika) ning sellega seoses kasutama ka vabamaid harmoonilisi järgnevusi. Lisaks on impressionistlikule muusikale iseloomulik heterofoonia ehk häälte paralleelne liikumine (mitmekordistatud ühehäälsus), erinevate laadide sissetoomine, mitme helistiku üheaegne kõlamine - kõik need muudavad meloodia võimsaks ja kuulatavaks ega tekita raskustunnet ning muutu rusuvaks.