Impressionism (0)

                               Impressionism
Impressionism oli 19. sajandi maalikunsti vool, mis sai alguse 1860. aastatel oma kunstinäitusi korraldama hakanud Pariisi kunstnike vabast ühendusest.
Vool sai nime Claude Monet ' maali " Impression , soleil levant " ("Impressioon. Tõusev päike") järgi. Sõna "impressionism" laskis kogemata käibele kunstikriitik Louis Leroy, kes kasutas seda ühes satiirilises retsensioonis väljaandes Le Charivari.
Impressionismi ideed levisid kujutavast kunstist muusikasse ja kirjandusse, nii et tekkisid impressionism muusikas ja impressionism kirjanduses.
Impressionistlikule maalikunstile on iseloomulikud muuhulgas nähtavad pintslitõmbed, heledad värvid, avatud kompositsioon , rõhuasetus valgusele ja selle muutumisele, igapäevased teemad ja ebatavalised rakursid.
Impressionismiks nimetatakse ka selle stiili hilisemaid jäljendusi.
Varajased impressionistid olid radikaalid, kes ütlesid lahti akademismi reeglitest. Nad ei lähtunud joontest, vaid värvidest.
Samuti võtsid nad kasutusele uusi töömeetodeid, näiteks natüürmortide ja portreede maalimine väljaspool ateljeed. Impressionismi tehnikad muutusid tasapisi tunnuslikemaks. Impressionistid väitsid, et nad näevad asju uutmoodi. Nad ei maalinud mitte ateljees, nagu varem tavaks oli, vaid vabas õhus (plenäärmaal), püüdes muutuva päikesevalguse põgusaid hetki.
19. sajandi viimasteks aastateks hakkas kunstipublik uskuma, et neil kunstnikel on värske ja omapärane nägemus ja väga oskuslik tehnika, kuigi traditsioonilised kunstiringkonnad neid omaks ei võtnud. Impressionistid nägid ilu loomulikes poosides ja kompositsioonides, valguse mängus ning eredates ja mitmekesistes värvides.
Impressionistlikele maalidele on omane :

• lühike, " murtud " pintslilöök ning varjutamata ja segamata värvid.
  
• Kompositsioon on lihtsustatud ja uuenduslik.
  
• Rõhk ei ole detailidel, vaid üldmuljel. 
  
• Pintslitõmbed muutusid üha nähtavamaks ning nendest sai kompositsiooni koostisosa (senistel maalidel oli peaaegu sile lõuendipind ilma nähtavate pintslilöökideta).
  

(Rööbiti impressionismiga uurisid uusi maalimisviise ka teised kunstnikud , näiteks Edvard Munch .)
Edvard Munch Karje
19. sajandi keskel, Napoleon III ajastul, mil Pariisi ümber ehitati ja sõdu peeti, domineeris prantsuse kunstis Kunstiakadeemia. Prantsuse maalikunsti standardid määras Akadeemia, uuendusi peeti võimalikeks ainult Akadeemia kitsastes raamides.
Akadeemia ei dikteerinud mitte ainult maalide sisu (hinnati ajaloo- ja religiooniteemasid ning portreesid), vaid ka tehnikaid. Akadeemia hindas süngeid, konservatiivseid toone. Au sees olid rafineeritud kujundid, mis lähemal vaatlusel peegeldasid reaalsust. Kõik pintslitõmmete jäljed tuli kõrvaldada, et kunstis ei avalduks kunstniku isiksus, emotsioonid ja tehnikad.
Aastal 1863 lükkas žürii tagasi Édouard Manet ' maali "Eine murul" ("Le déjeuner sur l'herbe"). Põhiline põhjus oli selles, et seal oli kujutatud alasti naine koos kahe riides mehega piknikul. Žürii meelest olid alasti figuurid vastuvõetavad ajaloolistel ja allegoorilistel maalidel, kuid nende eksponeerimine igapäevases miljöös oli keelatud. Žüriipoolne järsusõnaline tagasilükkamine alandas Manet'd ning tekitas paljudes prantsuse kunstnikes nördimust. Kuigi Manet ei pidanud end impressionistiks, juhtis ta arutelusid impressionistide kogunemiskohas kohvikus Café Guerbois ning mõjutas rühmituse otsinguid.

• Lühikesed paksud visandlikud pintslitõmbed, mis võimaldavad objekti detailide asemel tabada ja rõhutada selle olemust.
  

• Nad jätsid pintslitõmbed lõuendil nähtavaks, võimaldades vaatajal nautida tutvust kunstniku isiksusega.
  
• Värve segati nii vähe kui võimalik, lastes neid segada vaataja silmal.
  
• Varjutamiseks (tumedama tooni andmiseks ) ei seganud impressionistid värve mustaga , vaid komplementaarvärvidega. Musta kasutati ainult omaette värvina.
  
• Nad ei lasknud värvikihtidel kuivada, vaid katsid märja pinna uue värviga. Nii saavutati pehmemad üleminekud äärtel.
  
• Impressionistid vältisid õhukesi värvikihte, mis varem olid kasutusel läike saavutamiseks. Nad panid alla paksu värvikihi.
  
• Impressionistid avastasid loomuliku valguse mängu või rõhutasid seda. Nad jälgisid täpselt, kuidas värvid peegelduvad ühelt objektilt teisele.
  
• Vabas õhus maalisid nad varje julgelt taevasinisega. See tekitas värskuse ja avatuse tunde, mida varem polnud saavutatud. Seda tehnikat inspireerisid sinised varjud lumel.
  
• Nad töötasid vabas õhus (plenäärmaal).
  

Kuigi maalikunstis nähti algselt eelkõige ajalooliste ja religioossete teemade kujutamise viisi, kujutasid maalikunstnikud ka igapäevaseid asju. Paljud 17. sajandi maalikunstnikud, nagu näiteks Jan Steen , pühendusid igapäevastele teemadele, kuid nende tööde kompositsioon oli traditsiooniline.
Edgar Degas (1834-1917) Degas oli suurepärane joonistaja ja tema lemmiktehnikaks oli pastell , mis andis võimaluse ühendada joonistuse maalilisusega. 
Degas`d tuntakse eelkõige baleriinide maalijana. Talle oli oluline tabada keerukaid liigutusi ja balletitantsijad andsid selleks hulgaliselt võimalusi.
Samuti armastas ta kujutada tantsijate õhulisi  ja õrnu kostüüme.
        "Täht ehk tantsijatar laval"                                                 "Sinised tantsijad"
Degas tegi hulgaliselt kiireid visandeid  tantsijatest  harjutamas, esinemas ja puhkehetkedel, lõpetas oma töö aga alati ateljees.
1890. aastatel hakkas Degas maalima seeriat naistest vannis.
Ta lasi tuua oma ateljeesse vanni ja tekitas kunstlikult intiimse vannimiljöö.
Kui Degas nägemine halvenes ja muutis  maalimise võimatuks, hakkas ta taas tegelema pisiplastikaga.
Ta modelleeris väikeseid hobuseid ja baleriine vahast ja savist , misjärel valas nad pronksi.
Kõige tuntum Degas skulptuur  on "14-aastane tantsija ".
Impressionismi algaegadel huvitusid kunstnikud igapäevastest teemadest ning samal ajal kogus populaarsust fotograafia. Kui tulid käibele kaasaskantavad fotoaparaadid, muutusid fotod loomulikumaks. Fotograafia inspireeris impressioniste tabama hetke mitte üksnes maastiku põgusas valguses, vaid ka inimeste argielus.
SKULPTUUR
Impressionismiga on seostatud suure skulptori AUGUSTE RODIN`i [o`güst ränuaar] (1840-1917) loomingut. Rodini skulptuuridel on maaliline üldilme ja varjundirohke pinnatöötlus, ertit pronksist teostes. Peale pronksi kasutas ta ka marmorit . Rodin armastas kujutada inimese tundeid. Keeruliste liigutuste tabamine on Rodin´i kunstis tihti väga veenev . Siiski on Rodin`le, erinevalt impressionistidest, väga tähtis mitte ainult KUIDAS, vaid ka see, MIDA on kujutatud. Tema tuntuimad teosed on: "Calais kodanikud ", "Mõtleja ", " Suudlus " ja "Põrguväravad ". Rodin mõjutas skulptuuri arenemist Euroopas ligi paarikümne aasta vältel.
 


MOOD
Naiste rõivad, mis veel 19. sajandi 80-ndatel olid rõhutatud talje ja avara seelikuga, muutusid sajandivahetuseks sirgelõikeliseks. Toimus äge võitlus korseti vatsu, mis sajandeid oli naiste pihta nöörinud. Inglismaa hakkas edendama otstarbekamat moodi.
Tähtsamaks saavutuseks olid rätsepakostüüm, mida inglise naised hakkasid 80.aastatel suurmoena meeste eeskujul kandma. Sajandivahetusel muutus see tavaliseks tänavariietuseks. Kuna kleit muutus lihtsamaks, kaotas oma toreduse ka kübar. Seoses kehakultuuri levikuga hakkas kujunema ka spordi- ja rannarõivastus.
Ka meeste rõivastuses toimus pööre lihtsuse poole. Frakk jäi endiselt ainult pidulikuks riietuseks ning härrasmehe igapäevasesse riietusse hakkas tungima smoking. Meeste tänavaülikond oli põhijooned omandanud. Meeste palitu muutus lihtsamaks ja silinderkübara kõrvale tuli kaabu . Sellest ajast peale jätkus moepildis väljakujunenud riietuse baasil kiire vahelduste otsimine, alates üldsiluetist kuni lisanditeni.
Kokkuvõttena võiks öelda, et impressionism oli just nagu murranguline nähtus Läänemaa kunsti arengus. Impressionism viis looduse jäljendamise omamoodi täiuseni, kust samas suunas edasiminek paistis võimatu. Seetõttu ongi impressionismi nimetatud uue ajastu alguseks kunstiajaloos. Impressionistid julgustasid uue ajastu kunstnikke kasutama eredaid värve ja pidama kunstiteose tähenduse allikaks rohkem maalimisviisi kui süþeed. Tähtis polnud see, mida pildil kujutati vaid see, kuidas pilt maalitud oli.